Alver Aria, TÜ majandusteaduskonna doktorant
Ega me teagi täpselt, millised on põgenike, eriti religioossete põgenike soovitud tulemused Eestisse sattumisele ja kas Eesti kristlased on nende tagajärgedega nõus. Reaalsete tagajärgede soovimatust tõestab Eestist lahkunud põgenike suur arv.
On täiesti asjakohane, et kirikud, vähemalt oma usklike abil, sõnastavad nii kohalike soovitud kristlikud tagajärjed kui ka põgenike soovitud tagajärjed. Erisusi võib olla isegi sama religiooni esindajate hulgas. Näiteks Aafrika kristlane võib isegi soovida teistmoodi religioosset olukorda, kui ta kogeb Eesti koguduse kaudu.
Minnes põgenike suhtes kasutatava käitumiskoodeksi valiku juurde, on mitmeid võimalusi. Läänes räägitakse kultuurilisest (ja religioossest) mitmekesisusest; seepärast on üks võimalikke käitumisviise kompromiss. Kompromiss on Platoni kuldse kesktee väljendus.
Siiski ei pruugi religioosne kompromiss olla võimalik. Näiteks islam on usund, mis nõuab sõnasõnalist järgimist; narratiivi vaid osaline järgimine pole lubatud. Religioosseid pühi tekste käsitlevad usklikud Jumala antutena, ja ainult Tema tohib neid muuta. Seega pole võimalikud kokkulepped, kus osa tegevusi kokku lepitaks ühe religiooni pühakirja järgi, osa aga teise pühakirja järgi.
Ilmalikes kontaktides saab kokku leppida tegevusi, mis rahuldavad võimalikult suurt inimhulka. Religioossete isikute puhul pole järeleandmine aga tihtipeale võimalik, sest usklik kaotab oma religioosse näo. Põhjuseks jälle pühakirjade paindumatus. Teisalt võib tekkida olukord, kus põgenik ongi see, kes kuulub mitterahuldatud isikute hulka. Näiteks võtab ta üle kohalikud tavad; kohalikud on rahul, põgenik aga mitte.
Üsna sobiv kristlikule moraalile on hoiduda käitumisega kahju tekitamisest. Tavaliselt mõeldakse kahju all ainelisi ja sotsiaalseid kahjulikke tagajärgi. Religioosse põgeniku puhul tuleks vältida ka tegevusi, mis tekitaksid religioossele põgenikule kahjulikke religioosseid tagajärgi, kaasa arvatud tema poolt tajutavates suhetes Jumalaga. Näiteks ebasobiva toidu või riietuse andmine vastuvõtukeskuses võib põgenikul tekitada tunde kahjulikest tagajärgedest viimsel kohtupäeval.
Potteri kasti neljas osa sisaldab lojaalsuse hindamist. Lojaalsus tähendab, kelle kasu teabe esitaja või käitumisakti teostaja silmas peab. Fletcher (lk 95) kasutab terminit agapeic calculus (agapelik kalkulatsioon), mis tähendab „suurimat naabrikasu suurimale hulgale naabritele“. Siin kasutab Fletcher juba mitte enam sõna „armastus“, mis on vahend, vaid toob sisse eesmärgi ehk kasu.
Samas naabrikasu ei eelda tagasiteenet ning kristlik lojaalsus naabri suhtes ei tekita naabrile mingeid kohustusi. Agapē kohaldub vaenlase suhtes samal määral kui pereliikme või sõbra suhtes. Seega peaks kristliku eetika kohaselt nii teabes kui ka tagajärgedes pidama silmas, samuti vaenlase huve. Religioosne põgenik võib olla ka vaenlane, kui tema vaated on äärmuslikud ja ta soovib muuta kristlusest lähtuvat sotsiaalset korda.
Agapē on seetõttu huvitav termin, et tema sisust on kadunud armastus, kuid kasu silmas pidamine on alles jäänud. Näiteks religioosne põgenik võis lähteriigis sooritada kuriteo, seda peetakse meeles, ja kurjategijat ei saa armastada, kuid tema kasu tuleb teatud raamides silmas pidada. Agapē-printsiip tähendab, et inimene kui kaasolend on religioosse sisemise vajadusena kristliku teabeedastamise ning käitumise lõppeesmärk.
Seega põgenike, eriti religioossete põgenike, olemasolu teadvustamisel on vaja moraalset tundlikkust – peame aru saama, millises suunas religioossete iseärasuste ning migratsioonifaktide käsitlemine suunab indiviidide käitumist. Seejuures kiriku roll on tagada kohalike, aga ka põgenike käitumise moraalne põhjendatus. Kiriku ülesanne on saavutada inimeste moraalsete väärtuste õige hierarhia – mitte alati pole inimeste valiku aluseks armastus.
Kõige lõpuks on kiriku ülesanne julgustada inimesi tegema õigeid asju (käitumiskoodeksi probleem!) õiget sihtgruppi silmas pidades (lojaalsuse probleem!). On täiesti võimalik, et seejuures kiriku tegevuse eesmärgid ja meetodid meie närvilises ja mõnikord ka vihkavas ühiskonnas nõuavad omaette arutelu.
Avaldatud ajalehes Eesti Kirik
saanudki aru, mida Alver öelda tahtis. Kuigi oleks võinud ots etunnistada, et kuraan (meil vigaselt koraan) kirjutab selgelt ette, et islaam ei tunnista ühtki teist usundit ning teiseusklikke ja uskmatuid tuleb tappa. Seda millegi pärast kas eitatakse või salatakse maha, kuid nii see on, soovitan kuraani lugeda, mitte uskuda lullutajaid.
Ka ei tohi muslim teiseusulistega ühilduda, nad tuleb oma ülesündidega aja jooksul lämmatada. Nii see ka praegu toimub. Kuni ususisad annavad kõigile üksustele käsu rünnata asukohariigi mittemuslimeid. Selleks on vaja aga lisaks ülesündidele (juba praegu on paljudes Saksamaa ja Prantsusmaa koolides muslimid ülekaalus) jõuda võimule ka valitsusringkondades ja sõjaväes. Viimased ülesanded jäävadki praegu kavandatust kõrvasti maha. Nii ongi karta, et kui ka seal saavuttaakse 30% võimu, on asi otsustatud.
Asi ju selles, mida Alver ei julge tunnistada, et muslimid ei võta üle uskmatute kombeid ja tavu, nende eesmärgiks on uskmatud endale allutada. Euroopasisese ususõjani ja tapatalguteni on seega veel aega.