25.09.2019
Andre Hanimägi, Haabersti linnaosa vanem, Keskerakonna avalike suhete juht
Arvestades opositsiooni kriitikat pensionitõusule tuleb täna tõdeda, et õpetaja Lauri tarkused on aastaks 2019 lootusetult iganenud. Poole rehnungi asemel jäta see pigem tegemata. Kuna eakad on Eesti ühiskonnas raskes olukorras, ei saanud Keskerakond aga uut tõde järgida. Jüri Ratase juhitud valitsus lisas keerulises eelarvepositsioonis üle aastate pensionitõusuks ka erakorraliselt raha, mis toob 12 aasta suurima pensionitõusu. Opositsiooni ühendkoorid aga lasid lendu pettumusnootidele üles kaanoni: eakaid mõnitatakse.
Kui pealkirjade järgi võis esmapilgul tunduda, et pensionitõus ongi seitse eurot, siis tegelikkus on rõõmsam. Indekseerimise ja erakorralise pensionitõusuga kokku tõuseb keskmine pension 45 eurot kuus ehk 540 eurot aastas. Sisuliselt on see 13. pension ning pea pool Keskerakonna 100-eurosest lubadusest. Tähelepanu pälvib aga enam see, miks ei anna seitse lisaeurot välja Euroopa barokk- ja rokokoostiili mõõtu ehk lubatud sada eurot.
Pool, mitte kümnendik
Opositsiooni hoogsalt kasutatav võrdlus seitsmest ja sajast eurot on sisuliselt muidugi vale. Reformierakondlase Aivar Sõerdi arvates täitis Keskerakond pensionitõusuga kümnendiku oma lubadusest. Jürgen Ligi tõdes, et seitse on parem kui null, kuid on vähem kui Keskerakonna lubatud 100 eurot pluss indekseerimine. Mõlemad mehed eksitavad avalikkust kas tahtlikult või teadmatusest.
Keskerakonna lubadus oli 100-eurone tõus indekseerimise ja erakorralise tõusu koostoimel. See on erakonna valimisplatvormis nii ka kirjas. Endised rahandusministrid saavad muidugi suurepäraselt aru, et 100st eurost 45 pole kümnendik, kuid poliitilises võitluses kõlbab kõik. Näiteks lubada valimiste eel hoopis 200 eurot ning lisada sinna tärnike, et majanduskasvu toel ning nelja aastaga. Ehk et äkki juhtub, äkki mitte. Aga valimiskampaanias on hea numbreid duubeldada ja seda telepurgis esitleda.
Toon siinkohal teistsuguse võrdluse: Keskerakond täitis oma põhilubadusest ühe aastaga sisuliselt pool. Reformierakond lubas 2007. aastal viia Eesti 15 aastaga viie rikkaima riigi sekka. Eurostati andmetel kasvas eestlaste ostujõud 10 aastaga lubaduse andmisest Reformierakonna languseni 100 palli skaalal 69lt 77ni ehk oleme tagantpoolt kümnendad. Eespool on meist 18 riiki. Hoopis siinkohal on paslikum jutt lubaduse täitmisest kümnendiku võrra.
Pensionide erakorraline tõstmine tulevikus kindlasti jätkub ning kuigi Keskerakond ja kogu valitsus oleks kahtlemata soovinud enamat, tuleb arvestada tänast reaalsust. Muu hulgas ka seda, et mitte kõik eakad ei teeni seda niinimetatud keskmist, vaid sellest tunduvalt vähem.
Seega ei peaks ka kibedalt muigama, et tulumaks ei jäta erakorralisest tõusust midagi alles. Liiga paljudel ei küündi pension mitte kuidagi 500 euroni ehk summani, kus tuleb tulumaksu üle muretseda. Mõnitamisjuttude pausi ajal tasub mõelda, kui paljudele Eestimaa eakatele on kuni 45 eurot kuus tegelikult ka suur raha. Igasugune tõus oli seega vajalik ning samm õiges suunas, sest meie eakad elavad vaesuspiirist allpool. Olime esimesed, kes teema valimiste eel tõstatasid ning jätkame selle kandmist.
Koondamiste asemel palgatõus
Eestis on rohkelt neid valdkondi, mis vajavad lisaraha, kuid vajadused ületavad alati võimalusi. Riigieelarve eelnõu esitamine riigikogule on toonud opositsiooni pressiteadete laviini, kus kritiseeritakse liiga väikest eelarvenumbrit põllumajandusest siseturvalisuseni. Juba enne eelarve avalikustamist arutleti politseinike lahti laskmise, teadus- ja arendustegevuse peatumise, õpetajate palgatõusu külmutamise ja muude valusate kärbete üle. Nii pidas reformierakondlane Kristen Michalgi Jüri Ratase soovi arutleda jätkusuutliku maksu- ja rahanduspoliitika üle varjatud sooviks tõsta kärbete kõrval makse. Kui riigikogulane oleks paar päeva oodanud, oleks ta muidugi teada saanud koos teistega, et kogu arvamuslugu põhineb valel: ohus pole palgad, pensionid ega Eesti areng.
Vastupidi, palgafondi suurendatakse õpetajatel, sh lasteaiaõpetajatel ning sotsiaaltöötajatel, kultuuri, spordi ja siseturvalisuse töötajatel. Suureneb tervishoiu lisarahastus, teadus- ja arendustegevuse osakaal SKPst kasvab ning kaitsekulutused vastavad NATOs kokkulepitule. Jätkuvalt makstakse põllumajanduses üleminekutoetusi ja omavalitsused saavad kohalikku elu korraldada mitte ainult sõnadega, vaid tegude jaoks on ette nähtud raha. Opositsiooni lootused ja ootused riigieelarve tegelikkusega õnneks või kahjuks ei kattunud.
Kindlasti ei kattu riigieelarve ka koalitsiooni soovidega, sest tahe parandada Eesti inimeste elujärge oli suurem kui riigikassa lubanuks. Seega võiks ühel hetkel tõepoolest emotsioonideta mõelda sellele, kuhu peaks Eesti rahanduspoliitika suunduma ning mida teha selleks, et riik saaks ka edaspidi pakkuda tuge nendele, kes seda vajavad.