Kas Eesti kontserditurg on pilgeni täis?

Urmo Saareoja, Tallinna Lauluväljaku juht

Kui kevade saabudes on tavaks saanud, et koos rändlindudega jõuavad kohale ka välikontsertide ja -ürituste plakatid, kus igaühel värvikirevalt meelitatakse publikut seninägematu ja ennekuulmatuga või siis hoopiski vana hea retroga, siis nüüd, suve lõpusirgel, on õige aeg teha kokkuvõtteid. Lisaks ilusatele päikeselistele rannailmadele loevad inimesed ikka üles need üritused, mis hästi korda läksid, ning need, mis tõenäoliselt järgmisel aastal enam populaarsust ei kogu.

Meie kodumaa majandus on liikunud juba hea hulk aastaid tõusvas joones ning see on tähendanud ka inimeste jaoks võimalust üha rohkem kulutada meelelahutusele. Nii kodu- kui ka välismaiste staaride vähesuse üle kurta ei saa, sest kontserte korraldatakse palju ning igale maitsele. On võimalik  kaasa elada lihtsale jaanituletümpsule lähedases turismitalus või maailmanimega Bocelli esinemisele Lauluväljakul. Vaatamata Eesti inimese üha kogukamale rahakotile ning meelelahutuslembusele on ilusa ilmapotentsiaaliga päevi piiratud arv ning nädalavahetusi veelgi vähem. Harvad pole ka juhtumid, kus ettevõtjatel tuleb juba välja reklaamitud kontserdid tühistada publiku vähese huvi tõttu või need siiski korraldada ja ühel või teisel põhjusel kahjumit kanda. Kas see tähendab, et meie kontserditurg on küllastunud ning rohkem siia ei mahu?

Artistid manageerivad end ise

Eesti on väike. Kõik tunnevad kõiki ning soovitud esineja telefoninumbrit pole kuigi keeruline hankida, e-posti aadressist rääkimata. Kui plaanite tellida lauljat oma üritusele, siis ilmselt läheb teil korda saada temaga isiklikult ühendust ning ka kokkulepe kõigi detailide osas sõlmida. Mänedžeri kui esineja müügimeest ja esindajat kohtab üha vähem ning ega esinejad isegi kohale tule kaaskonnaga. Tihti ollakse ise autojuht-grimeerija-kostüümikunstnik-helimees-laulja.

Samuti on üha rohkem märgata artistide valmisolekut ise korraldada lisaks üksikesinemistele ka pikemaid kontserdituure. Mõistagi on tegemist ennekõike kulude kokkuhoiuga, sest mida rohkem esineja ise toetavatest tegevustest ära teeb, seda suurem tasu on teda töö eest ka ootamas. Muidugi võib arutleda selle üle, kas iseenda assistenditöö ei sega esinejat oma etteasteks valmistumisel, aga kui publik on rahul ja kontsert viisakalt välja müüdud, siis järelikult selline süsteem toimib.

Üldjuhul on ju suvisel perioodil või enne jõule korraldatavad kontserdituurid tegelikult vaid osa Eesti artistide tööst ja sissetulekuallikast. Sellest suurem rõhk on ülejäänud perioodil, mil erinevad era- ja avaliku sektori ning eraisikute üritused tuleb läbi käia. Tänu nende eriilmelisusele on tihti esinejatel võimalik koormust tõsta, sest välikontsert ja eraettevõtte parimate töötajate tunnustamise vastuvõtul esinemise olemus on hoopis teistsugune. On põhimõtteline vahe, kas pead esitama tuhandetele inimestele kolm 45-minutist kontserdiblokki või sajale inimesele 20 minutit oma repertuaari paremikku.

Artisti puhul loeb paratamatult ka tema nimi ja imago: millise pildi on ta üldsusele (meedia vahendusel) endast maalinud. Väga paljude eraürituste juures on juba see õhtu tipuks, kui saab viibida ühes ruumis tuntud ja armastatud staariga. Kui veel õnnestub ühine pilt teha ning staar ei pea paljuks palumise peale oma tuntumad lood ette kanda, on kuulajate südamed igal juhul võidetud. Esineja lahkub suure võiduga ning võib kindel olla, et selle seltskonna liikmed meenutavad teda alati kõikjal positiivselt.

Regionaalpoliitika

Paratamatult mängib ka ürituskorralduste valdkonnas suurt rolli regionaalpoliitika. Täpsemalt küll seal, kus elab piisavalt inimesi, et oleks midagi mõistlik korraldada. Tõsi, siin selgelt eristub suvine periood, mil inimesed on valmis ette võtma sadu kilomeetreid, et looduskaunites kohtades (loodetavasti) päikesepaistel muusikat või ka teatritükke nautida. Mis puudutab aga muud aega, mil väliürituste korraldamine on ilmastiku heitlikkuse tõttu väga keeruline, siis pole valik enam sugugi suur. Maakonnakeskuste kontserdi- ja teatrimajad suudavad enamasti mahutada heal juhul pool tuhat inimest, mõned ka veel paarsada, ning sellega asi piirdub. See aga ei ole korraldajate jaoks rentaabel, sest potentsiaalne piletitulu on liiga väike, et suurejoonelist kava hakata välja mõtlema.

Seega jääbki ohtrale publikule panustades valida vaid Tallinna paari suurema kontserdikoha vahel. Muidugi on teatud alternatiiv – nagu hiljuti nägime Metallica kontserdi puhul – ka Tartu lennuväli.

Kindlasti on kõigi kontserdikorraldajate esimene eelistus just selle tarbeks rajatud hoone või koht, et vähendada riske ning kulusid. Kui „keset metsa“ korraldatava ürituse puhul on vajalik välja mõelda kõik nullist alates ja lõpetades parkimisega ning vajaliku elektrivõimsusega, siis juba väljaehitatud kohtades on enamik neist muredest lahendatud. Tehnilisi lahendusi, toetavaid teenuseid ning ka publiku turvalisust on palju lihtsam lahendada. Mõistagi on suure eelarve olemasolul võimalik peaaegu kõikjale korralik kontserdipaik ehitada, kuid see kajastub ka ürituse piletihinnas, mis ei saa olla lõputu.

Tõsi, erandina võib tuua näiteks Weekend-festivali, mis suudeti Pärnu rannas korduvalt ellu viia, ning seda kindlasti Euroopa tasemel. Särava festivali tuhm lõpp ning võlausaldajad, kes siiani raha ootavad, on muidugi õnnetu osa muidu võimsast üritusest. Samas tegi see oma mastaapidelt Eestile au, ning kui Pärnusse sõitis kokku rahvahulk, keda oli rohkem kui linnas elanikke, näitas see, et üritus oli atraktiivne ja inimesed ootasid midagi just sellist. Kui otsida aga Weekend’i lõpliku ebaõnnestumise põhjust, siis ilmselt väga suurt mõju avaldasid kõrvalkulud, justnimelt mainitud kontserdipaiga ehitamine. Rannaliiva muutmine kontserdialaks on küll lahe, aga jaburalt kallis ettevõtmine.

Kuigi Eesti väiksemates paikades ei saa näha maailmanimega staare, siis kodumaised kuulsused käivad rahvale siiski meelelahutust pakkumas ja seda tihti ilma mingisuguse kontserdituurita. Välja on kujunenud olukord, kus rahvaüritused – kõiksugused kevad-, suve- ja sügislaadad – pole tasemel, kui ei suuda pakkuda publikule kvaliteetset muusikaprogrammi. Nii ongi järjekindlalt vähenenud isetegevuslaste etteastete osakaal ka väiksematel üritustel ning asendunud professionaalsete muusikute esinemistega. Kahtlemata on tuntud artisti nimi kuulutusel see, mis lisaväärtusena aitab publikut kohale meelitada. Siia tuleb juurde lisada ka kohalike omavalitsuste poolt korraldatavad üritused, kus samuti järjest enam pakutakse just Eesti popimate muusikute etteasteid. Ja seda tihti publikule tasuta.

Konkureerime Euroopaga

Kui veel kümmekond aastat tagasi tegid üle Eesti ilma suvetuurid ning iga Lääne artist tõi Tallinna Lauluväljaku rahvast täis, siis nüüd see enam nii pole. Nõukogude aja lõppemisest ja raudse eesriide kadumisest on juba piisavalt palju aega möödunud, et Eesti inimesed harjuks kuulsusi kuulamas käima. Loomulikult oli üheksakümnendatel põnev minna päriselt vaatama neid, kes seni vaid virvendava Soome televisiooni vahendusel kättesaadavad olid. See emotsioon tundub praeguseks olevat aga hajunud, ning vaid aeg-ajalt õnnestub seda mõne nostalgiakontserdi raames ellu äratada.

Kuigi Eesti paikneb logistiliselt väga heas kohas, kuhu naaberriikide potentsiaalsel publikul pole keeruline tulla, on just avardunud ja odavnenud reisivõimalused need, mis konkurentsi tihendavad. Odavlennud teevad kiirelt kättesaadavaks kõikvõimalikud üritused ja festivalid üle Euroopa. Kui inimesel on valida, kas kulutada paarsada eurot Eestis muusikaüritusele või panna veel paarsada juurde ja käia ühtlasi „pikal nädalavahetusel“ Euroopas, siis kiputakse mõistetavalt eelistama ikka viimast võimalust.

Eks siis tuleb seesama loogika panna meie kasuks tööle ning püüda ülejäänud Euroopast meelitada inimesed just Eestisse kontserte nautima. Juba mainitud asukoht räägib igati meie kasuks, sest Soomest, Venemaalt ja Lätist on väga lihtne Eestisse jõuda. Rootsi ja Leedugi ei jää eriti kaugele. Kui lisame siia veel kõik lennuühendused, mis on Tallinna, Helsingi ja Riia lennujaamas, osutub potentsiaal tohutuks. Vajalik on kinni haarata igast võimalusest, mida rahvusvaheliste esinejate siiatulek pakub. Tihti on maailmanimega staaride sotsiaalmeedia-kontodel kordades rohkem jälgijaid kui Eestis elanikke ning kõik nad on võimalikud kontserdikülastajad. Kui kümnendik neist õnnestub siia kontserdile meelitada, siis on see juba väga hea saavutus. Selleks peab aga toimima koostöö kontserdikorraldaja, toetavate teenuste pakkujate ja riigiasutuste vahel.

Suuremalt ja võimsamalt

Eesti kontserditurul valitseb tihe konkurents ning meie inimeste meelelahutuse eest hoolitsetakse hästi. Kodumaised artistid pakuvad kvaliteetset teenust ja professionaalset muusikat tehakse igale maitsele. Paratamatult on piiriks aga turu väiksus ning rahvaarv, mistõttu tähendab suurkontsertide ja välismaiste staaride siiatoomine vajadust keskenduda ka sellele, kuidas kohale meelitada publikut mujalt riikidest. Seni, kuni majandusel läheb hästi ning inimeste sissetulekud kasvavad, on igati mõistlik „suuri kalu“ püüda ja üleilmseid staare ka Eestisse esinema tuua.

Hästikorraldatud üritus ja toimiv koostöö eri ettevõtete vahel toob kasu kõigile. Publik saab elamuse, ettevõtted teenivad kasumi ning riik maksutulu. Seega peavad kontserdikorraldajad tõstma lati üha kõrgemale ning lihtsad suvetuurid asenduvad maailmatuuridega. Ikka suuremalt ja võimsamalt, paremate elamuste nimel.