Krismar Rosin, kesknoorte juhatuse liige, endine huvijuht
Mornid näod tulevad koolikoridoris vastu. Eksamite paanika klassiruumis. Mure õpetajate toas ja kirglikud vaidlused Riigikogu saalis. See meenutab koolis huvijuhina veedetud kevadet, kus nii õpilasi kui ka õpetajaid nägi ainult kurbade silmadega. Pikad järeleaitamistunnid ja stress – kõik selleks, et lapsed tõestaksid ennast vanematele ja õpetajatele, õpetajad aga omakorda juhtkonnale ning ühiskonnale. Lõpuks tuleb ju parandada tulemust koolide edetabelis!
Ahtme Gümnaasiumi endise huvijuhina toetan Riigikogus menetluses olevat seaduse eelnõud, mis kaotaks ära kohustuslikud põhikooli lõpueksamid. Samas nõustun, et alles peaksid jääma eesti keele ja ühiskonna tundmise eksamid.
Põhikoolis tahavad lapsed ja noored enamasti lõbu, mängu, kaasaegseid rakendusi, elavaid rollimänge ning näitlemist. Kui õpetajad teavad, et lapsed ei pea aasta lõpus sooritama eksamit (loe: teadma palju-palju kasutuid fakte), julgeb ta rohkem eksperimenteerida. Julgen öelda, et kehtiva õppekava fookus on suunatud eksamitele, kuid oluliselt rohkem tuleks tähelepanu pöörata päriselule. Olgu selleks teaduskatsed bioloogias, arvamusartikli kirjutamine ühiskonnaõpetuses, näidend-kontsert vene keele tunnis või mõni susisev katse keemiatunnis.
Põhikool on eelkõige noorte huvide väljaselgitamise ja toetamise koht. On igati tervitatav, et on olemas programm „Tagasi kooli”, kus edukad inimesed käivad tundides oma elukutsest rääkimas. Veel parem, et kooli kutsutakse kuulsaid inimesi. Eksamite pinge kadumine lubab koolijuhtidel lisada kooliprogrammi elulisi aineid, mida lastel tõesti vaja oleks. Miks keegi ei räägi motivatsioonist ja oma tõelise kutsumuse leidmisest? Kus on meditatsiooni, vaikuse minutid ja suhtluskursused? Mis tunnis märkame laste tõelisi huvisid ja arendame neid?
Ahtme koolis oli teatud hulgal õpilastel eesti keele hinne järjepidevalt kolm. Samas oli neil meeletu räpihuvi ja koolis korraldati suuri kontserte. Eesti keele tundi vihik oli aga punasega tehtud parandusi täis. Kõrvalt oli hea jälgida, kuidas huvipõhine õppimine on kordades kasulikum ja tulemuslikum.
Koolikeskkond peab keskenduma eelkõige õppija huvidele. Olen nõus, et kõigil pole noores eas veel kired ja tahtmised välja kujunenud. Seda protsessi ei tohiks piirata eksamite rangete ja pelgalt faktipõhiste nõudmistega. Äkki keegi tahab saada muusikuks, arhitektiks, ärimeheks? Kus on selleks unistuste, motivatsiooni ja meditatsiooni tunnid? Leian, et Narva kolledži poolt korraldatud Starter, kus gümnaasiuminoored oma äriplaane arendavad, neid esitlevad ja pärast müüvad, on väga väärt algatus. Reaalselt kasulik ja mis kõige tähtsam – eesti keelt arendav ja ühiskonda lõimiv tegevus. Selliseid algatusi võiks olla ka põhikoolis.
Leian, et kool peab ise otsustama lõpetamise tingimused. Koolipere teab paremini õpilaste unistusi, arenguvajadusi ja soove. Eksamite kaotamine aitab noored kiiremini neile sobivamale rajale juhatada, neid tulevaseks eluks ette valmistada ja ebavajaliku välja sõeluda. Eesti keele eksam jäägu aga igavesti. Sellele kirjutan alati kahe käega alla!