Kliimaneutraalsus kui kirves Ida-Virumaa kohal

Kliimaneutraalsuse tegelikkus marssis Ida-Virumaale varasuvel, kui selgus, et põlevkivist elektri tootmisel eralduva süsinikdioksiidi hind on väga kõrgeks läinud. Elektrit polnud enam kasulik toota ning Eesti Energia hakkas valmistuma kaevurite ja energeetikute koondamiseks.

Eesti põlevkivielektrijaamad püstitasid varasuvel väga kurva rekordi – esmakordselt Eesti energeetika ajaloos tuli üks elektrijaam üheks päevaks seisata, sest põlevkivist elektri tootmine muutus majanduslikult mõttetuks. Põlevkivienergeetika lõpp saabub kiiremini, kui selleks valmis ollakse. Eesti Energia rääkis kevadel sadade, isegi 1300 kaevuri ja energeetiku koondamisest.

Enne jaanipäeva käis elektrijaamades ka president Kersti Kaljulaid, kes tõdes, et  aeg, kus süsinikdioksiidiheitmed odavad olid, on läbi. Mineviku asemel tuleb vaadata tulevikku. Eestil on viimane aeg teha kliimapööre, sest siis on meil võimalik oma kogemusi müüa. Kui Euroopa suured riigid, näiteks Poola fossiilsete kütuste põletamise lõpetavad, on meil juba väga hilja oma energeetikat muuta. „Ei ole mõtet pead liiva alla peita ja loota, et CO2 hind langeb tagasi viie-kuue euroni tonni eest, seda kindlasti ei juhtu,“ kinnitas president, lisades, et see õnnetus ehk põlevkivienergeetika probleemid, suisa hüüdis tulles.

Juuli alguses öeldi peaminister Jüri Ratasele, et sügisel tuleb tõenäoliselt  koondada umbes viissada töötajat. Praeguseks ongi Eesti Energia töötajate arv 500 võrra vähenenud. Oktoobri lõpus korraldasid Riigikogu Ida-Virumaa toetusrühm, Arenguseire Keskus ja Ida-Virumaa Omavalitsuste Liit „Ida-Viru visiooniseminari – põlevkiviga või ilma, elu läheb igal juhul edasi!“ Siinkohal mõned väljavõtted seminaril öeldust.

Ida-Virumaa potentsiaali ärakasutamine on tõsine väljakutse. Võimalikke stsenaariume on palju, aga kui midagi ette ei võeta, ootab Ida-Virumaad sotsiaalne katastroof – palju töötuid ja kiirenev väljaränne, mis ei tule maakonna arengule kasuks. Õnneks on siiski veel aega. Vähemalt põlevkiviõli tootmist on võimalik jätkata veel 10-15, võib-olla isegi 20 aastat. Kui aga praegune süsinikupoliitika jätkub, siis vaevalt on see kauem võimalik. Seepärast vajab maakond uut arenguplaani. Tuleb selgeks saada, kuhu peab Ida-Virumaa jõudma – kas tegeleme Põxiti sotsiaalsete tagajärgedega ehk arendame sotsiaalseid programme või vastupidi – oleme ise aktiivsed ja asendame praeguse põlevkivisektori millegi muuga. Järgmise 20 aasta plaan võiks olla mõne olemasoleva tööstusharu oluline muutmine või hoopis mingi uue tööstusharu leidmine.

Olemasolevad ettevõtluse toetamise programmid, mis omavalitsustel on, näiteks Narva, annab ettevõtetele koostöölepingute alusel maksutagastusi, SA Ida-Viru Tööstusalad pakub ettevõtetele erinevaid arenguvõimalusi nii tööstus- kui ka logistikaparkides, lisaks on Ida-Virumaa programmis ka tööstusinvesteeringute toetus. Kuid see ei kompenseeri põlevkivisektori kadumist. Seega on vaja tugevat ja mõjusat tegevust, aga kellelgi pole ettekujutust, mis see olla võiks. Suuremad tööstusprojektid on teatavasti olnud tselluloositehas ja tuumaelektrijaam. Mõte tselluloositehasest sai hävitava vastulöögi. Süsinikuneutraalses majanduskeskkonnas on Ida-Virumaa kui suure tööstuspiirkonna potentsiaali ärakasutamine suur väljakutse.

Loodetakse Euroopa süsinikufondile

Õnneks on veel aega. Kui hakkab tööle uus, Ursula von der Leyeni juhitav Euroopa Komisjon, on üks esimesi algatusi nn süsinikufond. See pakub üleminekutoetusi intensiivse süsinikumajandusega piirkondadele, sealhulgas Ida-Virumaale. Millised need võimalused on, keegi praegu veel ei tea. Eesti riigieelarve võimalused on liiga väikesed, et süsinikuneutraalsele majandusele üle minna. Ida-Virumaa süsinikupöördeks ei piisa isegi sellest, kui suunata järgmise kümne aasta jooksul kõik siit laekuvad keskkonnatasud maakonda tagasi. Rahast üksi on aga vähe kasu. On vaja häid ideid ja inimesi. Väga tähtis on, et säiliksid kõik senised Ida-Virumaa head algatused, näiteks turismiklaster, Viru Filmifond ja Ettevõtlik Kool ning areneks haridusklaster. Ka Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kolledž ning Tartu Ülikooli Narva kolledž, Tallinna Tervishoiukõrgkooli filiaal ja Ida-Viru Kutseõppekeskus on maakonna arenguks väga olulised.

„Kui tahame midagi muuta, siis pole see tugevate kohapealsete haridus- ja teadusasutusteta võimalik. Need on vajalikud nii inimeste ümberõppeks kui ka tehnoloogiate arendamiseks,“ tõdeti arenguseminaril.

Elekter jääb elutähtsaks

Maailma mastaabis on nii Eesti süsinikujälg kui ka elektritoodang niivõrd väikesed, et naljatamisi võib neid nimetada statistilisteks vigadeks. Tootmisvõimsused, mille süsinikujälg on suur, pannakse kinni nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Need asendatakse tuumaenergia ja taastuvenergiaga, kuid see ei kompenseeri suletavat elektritootmist. Novembritorm Lõuna-Eestis näitas, mida elektripuudus tegelikult tähendab.

„Peaaegu kõik loodavad, et elektrit saab mõne naabri käest osta, kuid keegi peab seda ka tootma ja ühel hetkel saabub olukord, et keegi enam elektrit ei müü,“ ütles Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann. Lootus Norra hüdro- ja tuumajaamadele võib samuti alt vedada. Viimastel aastatel on hoogsalt rajatud Norra ja Ühendkuningriigi vahelisi merekaableid. Brittidel on elekter kogu aeg kallim olnud kui Mandri-Euroopas ja vaevalt on norralastel huvi müüa elektrit odavale turule, kui kallim turg on kättesaadav.

Eesti võib peaaegu süsinikuvabalt toota eluks vajaliku elektri, aga sellest ei piisa majanduse arendamiseks. Võime rääkida digimajandusest ja bitcoinikaevandustest, aga digimajandus ei ole süsinikuvaba majandus, sest see tarbib väga palju elektrienergiat. Euroopa, sealhulgas Eesti soovib olla süsinikneutraalne aastaks 2050. Praeguse majanduse muutmiseks on aega veel kolmkümmend aastat.

Matvei Drozdov

Viru Keemia Grupi juht: õli kannatab toota veel vähemalt kümme aastat

Ida-Virumaa töökohti päästab see, et õli tootmisel eraldub märgatavalt vähem süsinikdioksiidi kui elektri tootmisel. Erinevalt Eesti Energiast on Viru Keemia Grupp praegu kasumis. Kui hakkab tööle põlevkiviõli eelrafineerimistehas, on võimalik õlitootmist suurendada. Teatavasti kavandab ka Eesti Energia uute õlitööstuste ehitamist. Viru Keemia Grupi juhatuse esimehe Ahti Asmanni hinnangul kannatab õli toota veel vähemalt kümme aastat. Pikemaid prognoose pole võimalik tema sõnul anda, sest maailma naftaturg on väga heitlik.

Inimgeograaf Garri Raagmaa sõnul tuleb Ida-Virumaa jaoks uute võimaluste leidmisega kiirustada. „Õli tootmisega saab tegelda ehk kümme või kakskümmend aastat, aga siis võib juhtuda, et ka õli tootmine on Euroopa Liidu jaoks liiga palju süsinikku eraldav protsess. Uute tehnoloogiate juurutamine võib aga mitu aastakümmet aega võtta,“ rääkis ta.

Raagmaa lisas, et praegu on viimane aeg hakata tõsiselt mõtlema akumetallide tootmisele, aga sellele peab eelnema korralik maavarade uuring. Fosforiit, graptoliitargilliit, glaukoniit, rauamaak, aga ka lubjakivi ja savi on need maavarad, mida Raagmaa loetleb. „Aga väga raske on astuda kõrvale sissetallatud rajalt, loobuda valdkonnast, kuhu on väga palju investeeritud,“ tõdes Raagmaa.