Marika Tuus-Laul, Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige
Ettevõtlusvabadus pole ühiskonna ülim ja ainus väärtus, kui kaalul on inimese elu ja tervis. Seda tuletan meelde nendele poliitikutele, kes praegu suures tuhinas ravimiärimeeste huvisid silmas pidades tahavad mingil põhjusel kõik positiivse, mida apteegivaldkonnas oleme saavutanud, jälle tagasi pöörata.
Kuni 1996. aastani kuulusid meie apteegid proviisoritele. Nii nagu see oli ka esimeses Eesti Vabariigis mõne erandiga. Seega võis 90ndate algul apteeki omada vaid Tartu Ülikoolis vastava õppekava läbinud rohuteadlane. Siis aga tehti reformierakondlase Toomas Vilosiuse sotsiaalministriks oleku ajal apteegist samasugune pood nagu näiteks vorstikauplus. Apteegi omanikuks võis saada kes iganes, rohuteadlase diplomi nõue kadus. Ravimiabist tehti tulus äri, milleks kasutati kavalaid nippe.
Apteegis ei saa kehtida vabaturu reeglid
Peale omandipiirangute vabaks laskmist hakkasid hulgimüüjad ja ravimitootjad apteeke enda kätte haarama ning koonduma suurteks kettideks. Nende peamiseks eesmärgiks sai müüa, müüa ja müüa! Reklaamid, kampaaniad. Võta kolm, maksad kahe eest! Ent, kas tahame siis inimest ravimitega surnuks sööta? Tartu Ülikooli farmaatsiaprofessor Ain Raal on öelnud, et apteegi kui tervishoiuasutuse eesmärk, erineval poest, ei tohi olla võimalikult palju müüa, vaid hoopis ratsionaalse ravimikasutamise propageerimine. Seda sellepärast, et hirmuäratavalt palju inimesi maailmas sureb ravimite valesti tarvitamise tõttu. Aga meil räägitakse juba tõsimeeli ravimite müüki paiskamisest poodidesse ja bensiinijaamadesse.
Ärimeeste apteekide müügiboonused on kahjulikud ka siis, kui hakatakse pakkuma midagi, mida inimene ei vaja, sest apteekril on vaja täita müügiplaani. Rohupoodide allutamine räigelt ärireeglitele tõi kaasa selle, et kasusaamise eesmärgil hakati uusi apteeke rajama suurte linnade magusatele pindadele- äritänavatele ja kaubanduskeskustesse, kus neid vahel lausa mitu kõrvuti on. Riiulid šampoone ja kreeme täis, aga vajalikku retseptiravimit tuleb sageli ette tellida. Uusi apteegitaolisi poode tuli juurde nagu seeni pärast vihma. See tõi aga kaasa, et väikestes maakohtades hakkasid apteegid kaduma, sest apteegikett sai oma tulu kätte linnades.
2005. aastal panime minu algatusel seadusesse sisse asukohapiirangu, et linnades ei tohi uut apteeki rajada olemasolevast ligemale kui kilomeeter. Samuti kehtestasime põhimõtte, et uuel apteegil oleks vähemalt 3000 potentsiaalset klienti. Seda sellepärast, et takistada apteekide kuhjumist linnadesse.
Ärimehed nimetasid seda turu solkimiseks. Konkurentsiamet hurjutas ja teeb seda praeguseni, et me piirame ettevõtlusvabadust. Olen korduvalt toonitanud, et apteekide puhul puuduvad vaba ettevõtluse tunnused, sest ravimi hind ei kujune konkurentsis, vaid riik reguleerib seda otsast lõpuni. Vastasel korral ei oleks me võimelised ainsatki retseptiravimit ostma selle kõrge hinna tõttu. Isegi vabamüügi rohtude juurdehindlusele on riik konkreetsed piirid pannud. Seadus reguleerib sedagi, et apteeker peab kliendile pakkuma ravimit selle toimeaine piires, mis retseptil kirjas ja alustama odavaimast. Apteek peab inimestelt vastu võtma vanu ravimeid ning regulatsioone on teisigi. Euroopas pole ainsatki riiki, kes seda valdkonda ei reguleeriks. Asutamis-, omandi-, hinna- ja kettidesse koondumise jt. piirangud on tavalised. Kordan veel, et
Kes pöörab ravimiabi taas äriks?
Pärast aastakümneid kestnud vaidlusi suutsid kõik riigikogu erakonnad 2015. aastal vastu võtta seaduse, et apteegi omanik peab alates aprillist 2020 olema selleks väljaõppinud rohuteadlane ehk proviisor. Sellepärast, et proviisorist omanikul, kes ühtlasi ka esmatasandi tervishoiutöötaja, on suurem vastutus elanikkonna tervise kaitsel ja patsiendi nõustamisel. Ketiapteegi proviisor ei ole oma otsustes vaba, ta on omaniku surve all ja peab teenima ettevõtte ärihuve. Olgu teadmiseks, et ketiapteeki tööle asunud proviisor suunatakse esmalt mitmele eriastmelisele müügikoolitusele. Kes müüb rohkem, sellel on ka parem palk. Apteegis töötab sageli ka klienditeenindajad, kes ei tohi müüa ravimeid, küll aga toidulisandeid ja kõike muud pudi-padi. Sageli ongi nendel kõige kõrgem palk. Peaasi, et suudab kaupa peale suruda.
Seadustasime ka selle, et üldapteeki ei tohi alates aprillist pidada enam ravimite hulgimüüja, ravimite tootja ega nendega seotud isik. Nimelt on siia sisse kodeeritud vastuolu. Hulgimüüjal ja tootjal, kes on apteegi omanik, on ju kasulik turustada enda pakutavaid ravimeid ja mitte kaasata sinna teisi hulgimüüjaid. Nii ongi apteekides teatud riiulid silmapaistval kohal, kus pakutakse teatud tootja kaupa, sest tootja maksab selle eest apteegile. Proviisori palk sõltub väljapanekust. See pole ju ostja huvides!
Ravimiseaduse muudatusi kaalusime kaua, mitmesuguseid ümarlaudu, komisjoni istungeid, arutelusid oli arvukamalt, kui ühegi teise seaduse puhul. Üleminekuajaks seadsime 5 aastat. Ent selle igati mõistliku reformiga pole ärimehed praeguseni suutnud leppida. Püütakse just neid poliitikuid ja erakondi, keda tol korral Riigikogus ei olnud. Ma ei oska öelda, mis mõjutab osasid poliitikuid igal tingimusel ravimiärimeeste huvides tegutsedes reformi tagasi pöörama teist osapoolt ära kuulamata. Kuid nähes, kui salamisi ja sihikindlalt nad eesmärgi nimel tegutsevad, eirates nii ministrit kui selle teemaga aastaid tegelenud sotsiaalministeeriumi spetsialiste, ravimiametit jt., on viimane aeg vahele sekkuda.
Oi, milliste võtetega ähvardatakse ja hirmutatakse inimesi: kui te ärimehi ei kuula, kaovad apteegid ja jääte ravimiteta ning hinnad tõusevad lakke. See kõik on vale, sest hinnad kehtestab riik ja apteegita ükski koht ei jääks, kinnitavad proviisorid üksmeelselt. Pealegi, veebruariks on pilt selge, sest selleks ajaks peavad uute apteekide asutajad esitama ravimiametile oma taotluse apteegi asutamisest ja vastavad dokumendid. Ketiapteegi paljud proviisorid on vägagi huvitatud oma apteegi tegemisest, aga nad ei julge seda oma tööandjale praegu välja öelda. Ka hulgimüüjatel on ju vaja kaupa kusagil müüa. Iseasi, kas apteeke peab just vaatekaugusel mitu olema. Ärimehed hurjutavad, miks te ei koolita rohkem proviisoreid? Neid aga polegi vähe, hoopis apteeke on palju.
Ärimehed on proovinud kõiki vahendeid reformi peatamiseks. Nad püüdsid omandipiiranguid vaidlustada Euroopa Komisjonis, kuid seal lükati nende kaebus tagasi, sest proviisorapteekide süsteem on kõikjal Euroopas end õigustanud. Meie õiguskantsler Ülle Madise on öelnud, et apteekide tegevuspiirangud on igati õigustatud ja põhiseadusega kooskõlas. Ravimiamet on korduvalt kinnitanud, et seadus kuulub täitmisele. Aga patsient? Selle aasta mais tehtud elanikkonna küsitlusest selgus, et 77% inimestest arvab, et apteeker peaks olema oma tegevuses sõltumatu ravimite hulgimüüjate ärihuvidest. 96% leidis, et apteeker peab lähtuma esmalt patsiendi vajadustest. Patsient ei taha ju, et perearsti firma kuuluks välismaisele omanikule. Miks me seda apteegi puhul peaks tahtma?
aru saan, tahab Maarika arstindusest teha samasuguse riikliku valdkonna nagu on päästeamet, riigikaitse. Siis tuleks aga eraviisilisele ravimitööstusele samuti kriips peale tõmmata ja Linnamäele hundikas anda. Oleks taas riiklik ravimitööstus ja riiklikud hinnad eelarvest mille maksaks kinni ka need, kes kunagi pole haiged olnud. Võimalik oleks veel riiklike lepingutega koostöö, kuid siiski ettekirjutatud hindadega. Mingid muutused toimuks kindlasti. Näiteks oleks ravimitega kõik varustatud, kui toimiks plaanijärgne tootmine vastavalt haigete arvule. Teisest küljest oleks sotsialism suurem. Viimast me veendunud kapitalistidena aga samuti ei taha. Kes tahab, läheb Põhja-Koreasse.
Kuid otsustavaks peaks saama rahva tahe. Järelikult oleks vaja korraldada vastav rahvahääletus. Siis jääks mis tahes tulemuse korral vait ka need, kes kaotaks. Sest rahvas nii tahtis.
Siiski tundub, et praegused riigikogulased on niivõrd ärikate ülalpidamisel, et nad ei julge rahva huve kaitsta, raha on tähtsam.
aastas ikka 4…5 korda Venemaal ja Ukrainas. Ning alati tellivad tuttavad, et tooks neile ka odavamaid ravimeid. Mul terve nimekiri kaasas, annan seal apteeki ja kohe tuuakse, kulu tõesti mitu korda väiksem kui siin. Ning ravimid on seal ka saadaval. Üksvahe tekkis ka tõrge, sest oli vaja saatekirja. Ei jäänudki muud üle, kui leida Moskvast kutseline haige, kes siis hankis mõistliku rahakese eest saatekirja ja nii sain ikkagi ravimid kätte. Meil saad ravimi kätte pärast oma surma.
Marika räägib ÕIGET juttu. Aga, kardetavasti RIKUB RAHA KA PROVIISORIST OMANIKUD, NAGU TA KÕIKE RIKUB. NEMADKI TAHAVAD JU KASUMIT. Mis meil on seda takistamaks ? ammugi närudeks kulutatud 10 käsku alateadvuses esivanemailt sinna pistetud. Väheks jääb, väheks. Millega tegeleb meie filosoofiaosakond Tartus vm., igatahes MITTE KÕRGEETIKA LOOMISEGA. Seda oleks neilt tõesti palju nõutud.
Ja vilosiuseaegne suhtumine ja ümberkorraldused , kardetavasti, vähendas ka proviisorite õpetamist ülikoolis nagu arstidegi oma, nii et kust neid nüüd võtta. Või ma eksin ?
Aga asi on hea. Kas ja kuidas suudavad, viiitsivad, tahavad nad Linnamäe ladudest mööda murda, eks näis.
Aga et kõik kaup tuleb praktiliselt ühe omaniku käest pole üldse mitte õige, see isegi USA seadustes kirjas.
Reformierakondlased leidsid jälle põhjust kisaks ja rahva ässitamiseks. Apteeke om liiga palju. Need peaksid olema eraldi mitte suurtes kauplustes. muidugi võivad olla polikliinikutes ja haiglates ka. Apteekides peaksid töötama rohuteadlased kõrgema haridusega aga mitte tavalised müüjad. Kõik on õige millest kirjutab M.Tuus. Tegelikult on tal alati õigus.