Kolmas osa. Voliniku töömailt
Vinni ehitas palju ja üks murelaps olid igasugused torud kanalisatsiooni jaoks. Eriti need jämedad malmist, äravoolu tarbeks. Läksid siis matkateed isakese Gorbatšovi kodumaile Pjatigorskisse. Sealne tehas tootis tolle aja kohta innovatiivseid kanalisatsioonitorusid plastikust. Kaks suurt veoautot saadeti liitmike ja torudega Vinni poole teele. Volinik läks lennukiga ja tegi paar päeva „endale“. Kui siis majandisse ilmus oli kohutav paanika: mida kuradit siin tood tugevate malmtorude asemel? Kuhu me selle „rämpsu“ paneme ja maksab peaaegu metalli hinda ka veel. Päästjaks osutus peaarhitekt Ilmar Bork, kes näitas Kallastele Soome ehitusajakirju, kus ongi ainult plastiktorud sanitaarsüsteemides kasutusel.
Seega oli volinik „rehabiliteeritud“ ja Vinni esimene põllumajand vabariigis, kes raskest kanalisatsioonirauast loobus. Hakkas paigaldama plastikut. Oh, olid ajad!
Vinni juht Heino Kallaste oli kunagi varem ka NSVL Ülemnõukogu saadik. Kahjuks oli üks õnnetusjuhtum, kus ka laps vigaseks lasti. Tuli teade, et keegi on sovhoosi heinaküüni põrandale tule teinud. Tormas koos teiste meestega kohale ja paugutati pimedusse ka nagaani. Lapsed jooksid minema ja tuli kustutati. Hiljem selgus, et üks poiss oli pihta saanud ja ilmselt jooksis verest tühjaks. Otsest süüd nagu polnud, aga karm nõukogude kord viskas Kallaste Moskva Ülemnõukogust välja.
Aga Kallastega oli ka nalja ja oi, oi kui tragikoomilist. Nagu ikka vene aegu, kirjutati parteile kaebekirju (tänased netikommentaarid). Tuli Kallaste kohta kaebus, et magatab sovhoosi sekretäri! Selline asi on lubamatu ja kommunisti au, väärikust ja riigiarmastust solvav! Kaebus jõudis EKP KK esimese sekretäri, sm. Karl Vaino lauale. No kurat, nüüd võtan selle juraka küll maha, lausus vihane peakommunist, sest Vinnis tema taldu ei lakutud. Kõik olid harjunud Käbiniga (eelmine vabariigi parteiboss). Kuulutatigi välja parteibüroo koosolek eriti tähtsa küsimuse lahendamiseks …Selle määras muidugi EKP Keskkomitee. Millest tuleb jutt ja et „kõige kõrgem“ isiklikult kohale tuleb, see oli saladuseks sovhoosi kommunistidele. Kõik oli rajatud üllatusele. Ja üllatus tuli ka. Keegi partei Tallinna väike vidin luges kaebuse ette ja üritas kommunist Kallaste käitumist igati halvustada. Sovhoosi parteiladvik hakkas turtsuma, vaevu naeru kinni hoides. EKP KK esimene sekretär Karl Vaino sai hirmus tigedaks ja pidas pika epistli kommunisti aust ja väärikusest, isakese Lenini vaatevinklis. Seepeale tõusis püsti üks seatalitaja. Võttis võimuka poosi ja kogus ennast. Nüüd ootas Vaino tema kõnele kiitvat hinnangut ja peadirektorile koha kätte näitamist …Avas siis lihtkommunist oma suukese ja kokutas: sekretär Silvi on ju Kallaste abikaasa!
Saal röökis naerust. Karl Vaino oli jällegi ämbrisse astunud. Seda ta ei unustanud iial. Algas parteiline vastukampaania Heino Kallaste suhtes. Kauaaegse direktori murdmisele aitas kaasa ka Heino Kallaste abikaasa Silvi surm. Kallaste võeti maha ja pandi „spordijuhiks“. Tema asemele sai endine asetäitja. See oli vägagi alandav. Tallinna mehed lahkusid majandist, Kirill Murumets kolis oma kodulinna Kiviõlisse ja volinik maandus Lõuna –Eestisse. Põllutöö juhtimisega harjunud Heino Kallaste kustus kurvastuses 31. juulil 1991.
Volinik asus tööle Põlvamaa Rahu kolhoosi, kus sai ametis olla vaid ühe aasta. Esimees ei saanud kohaliku parteiladvikuga hakkama ja kolis hoopis saarele elama. Eks iga juht valis endale meeskonna ja volinik sai kutse Kalevi kolhoosi. Esimees Elar oli küllaltki hakkaja mees kolhoosi mastaabis. Võrreldes sovhoosidega oli esimeheks olek küll allutatud kolhoosi juhatusele ja seal olid üsna tagurlikud, kuid parteiliselt „aktiivsed seltsimehed“. Esimees tutvustas linnameest-volinikku juhatusele ja anti kaasa pikk nimistu, millest kõigest majandis puudus. Vajati laudanaistele kummikuid-kitleid, piima kurnariiet, adrapiisid, labidaid, hangusid ja igasugu pudi padi, mis kõik liikus fondide kaudu läbi kohaliku rajooni Põllumajandustehnika. Muidugi ei saanud see rajooni monstrum rohkem anda, kui ise Tallinnast, peakontorist sai. Aga … alati on ka erandid. Volinik ütles pärast koosolekut viinalauas juhatuse liikmetele, et tema küll tarbekaubaga ei hakka tegelema. See ärritas kuulajaid ja nad olid hämmingus linnamehe ülbuse pärast.
Aga milleks meile siis teid üldse vaja on? Voliniku vastus oli lihtne, teie hakkate kõike seda saama oma rajooni Põllumajandustehnikast ja järgmisel juhatuse koosolekul tuleme selle teema juurde tagasi. Vot niimoodi! Esimehe jutu järgi polevat järelkajad selle peale majandis küll eriti sõbralikud olnud.
Volinik võttis komandeeringu ja sõitis jällegi Togliatti autotehasesse. Tõi sealt korraliku koorma ja see paigutati ainsasse valvatavasse ruumi-kolhoosi bensiinijaama. Ikka defitsiitsed mootori osad, sillad, käigukastid ja üks uus autokere Niva jaoks. Küllaga ka keredetaile remondi tarbeks. Ja oligi pahandus majas. Kohale tuli Põlva SORVO (sotsialistliku omandi kaitse osakond) ülemus Karpats, kes tahtis ka matti võtta. Saatedokumendid olid aga linnamehe käes. Kuni tema tulekuni pandi laole pitser peale, nagu varastatud kaubale. Igaks juhuks, nagu oli ka tookord vaja, organiseeris volinik prokuratuuri poolse järelepärimise Põlva rajooni miilitsaosakonnale Karpatsi toimingu asjus. Majandisse tulles oli miilitsamees madalam kui muru ja kirjutas üles saatelehtede numbrid, summad ja võrdles neid maksepaberitega. Kõik oli korras ja kohalik võmmist võimumees oli vastu nina valusalt saanud. Tollal oli prokuratuur väga võimas ja miilits kummardas tema ees.
Enne järjekordset juhatuse koosolekut sai Põllumajandustehnika kolhoosist defitsiitseid varuosi Žiguli autode tarbeks ja kogu tellimus, mis volinikule juhatus andis, sai majandile väljastatud. Nüüd oli ka juhatuses hoopis teine meeleolu. Volinik oli „kõva mees“. Hakkasid laekuma „isiklikud“ varuosade soovid. Neid lahendas esimees.
Kolhoosil oli muresid piima üleandmisel Põlva Piimakombinaadile. Eks sealtpoolt nöögiti ka omamoodi ja tihti olid ka temperatuurid liiga kõrged või puhtus just mitte kõige parem. Mis siis ikka, Piimakombinaadi „mure“ oli kraana saada. Neid tehti Tallinnas, Dvigateli sõjatehases. Tänu vabale vene keele valdamisele õnnestus volinikul peadirektor Vladimir Jarovoi jutule saada. Rääkis igaks juhuks kaks kraanat välja. Üks kolhoosile ja teine piimakombinaadile. Need kraanad pandi tehases veoautode Zil ja Kamaz peale. Jälle asi lahendatud ja piim „imekombel väga puhas“!
Kolhoosi sead ei võtnud küllaldaselt juurde. Tuli leida lisatoitu. Targad pead soovitasid kala sööta sigadele. Kalafond loomasöödaks oli ETKVL-il. Nemad andsid seda rebastele. Kuidas seda kolhoosile saada? Kahjuks varasem asjaajamine sovhoosis oli bürokraatia poolelt lihtsam. Vahe oli vene ajal niisugune: sovhoos-nõukogude majand; kolhoos – kollektiivmajand. Eestile tarnis kalafondi Kaliningrad, läbi Moskva. Mis siis ikka, öise bussiga kohale ja pool päeva asjaajamisi ja järgmine öö tagasisõiduks. Sead hakkasid juurde võtma 90 grammi ööpäevas. Kala saadi mitu vagunit ja oli tükk tegemist selle säilitamisega. Pakiti jäässe ja saepuru alla. Osa müüdi ka naabritele.
Gorbatšovi perestroika avas pisut maailma ja volinikul tuli idee hakata kolhoosis õlut tegema. Selleks ajaks oli juba lubatud vene rublasid firmadel vahetada valuutaks. Hankis volinik viisad esimees Elarile ja endale Prantsusmaale. Külastati õllevabrikute tootjat. Tol ajal olid moes just väikesed õllevabrikud ja selline pakkus ka kolhoosile huvi. Sõideti Pariisist vastuvõtja autol alla lõunasse välja ja külastati mitut Prantsusmaa õlletehast. Loomulikult meeldisid nii tehased kui ka kuninglik vastuvõtt. Käidi ka kingitusena iga-aastasel maailma suurimal lennundusnäitusel Pariisis, Le Bourget` lennuväljal, kus õnnestus näha vene lennuki SU 27 õnnetust otse pealtvaatajate ette kukkumisel. See oli tollal nii võimas lennuk, et suutis 44 sekundiga tõusta 12 km kõrgusele. Midagi võis sattuda mootorisse ja lennuk prantsatas alla, lendur pääses eluga, katapulteerudes ja maandudes langevarjuga väljaku keskele, lennukirusude kõrvale.. Koju jõudes selgus, et kolhoosi juhatus ei nõustunud rahavahetust esimehele lubama. Õllevabrik jäigi ostmata.
Aeg läks ja nõukogude võim Eestis nõrgenes pidevalt. Ideoloogiajuhid olid meeleheitel – nad ei tahtnud nomenklatuuri kuuludes kaotada oma privileege.
Volinik oli leidnud endale tööotsa Soomes. Varustamise amet muutus vastupidiseks – turustamiseks. Töötas NSVL-i ja Soome ühisettevõttes Koneisto ja tema käes olid ostjad Eestis, sest valuuta juba liikus rahva käes ja oli tekkinud ostujõud.
(Järgneb)
Aivo Aju
Bork oli ka kõva purjetaja. Sõitis mitme mehega ja ka Eli Kaldmaga, kes hiljem vetelpääste minister oli.
Teie ajalehe väärtus ongi se, et pole unustanud endisi aegu.
Tänud teile.
See endine elu oli nagu muinasjutt. See, mida meile viie aastaga Reformierakond lubas. Aga kus on nüüd see kahe rublane sealiha?
See järjejutt avab meile selgelt tänased Keskerakonna soovid, anda meile inimväärne elu TAGASI!
Aga punapaistes põskedega juudas vaid kiusab ja lubas seda teha altari ees.
Millal tema ja sõbranna Brüsseli bürokraat küll vaikuma pannnakse?
Aeg on rahva referendumiks! Ammu käes.
Vinni sovhoos oligi kommunism. See, kuhu me oleks tahtnud jõuda.
aga sattusime hoopis EU riigi alamateks.
Mis on vabaduse hind?
Poliitilise jutupaunikuningu kõrval oli aega ka minevikus sobrada.
Ja, ElATI HÄSTI JA PALJUD TEGID NII.
See oli töötava rahva riik.
Aga kust kasvasid välja Ansipid, Kallasted, Kaljurannad ja KGB toonased, kuid tänased tegelinskid?
Kas saaksite ka neist midagi kirjutada?
Muidu olete igavad oma ühes poliitikas.
Jõululaulu kõrvale ka vana aja elu.
Tore meenutada. Aga ega noored seda taipa. Neil ninad nutikates.
Kallastet sõimati tagaselja ja seda kippus tookord ka üks raadio Rakvere korrespondent oma helikildudes võimendama.
Tänaseks on mõlemad mulla all ja “pimedas musta kassi enam ei näe”.
Igatahes Kallaste oli oma majandi rahvale hea ja seda ei eita ilmselt keegi, kes tema all töötasid või teda tundsid. Majandil oli tugev peainsener ja võimas peaenergeetik. Aga neist sõltus väga palju. Ka mälestuskivi on ju Märt Otsa initsiatiivil paika pandud. Tubli mees.
Edasi see Setumaa osa on küll arusaadavalt sama ka tänapäeval. Kisklevad ja kaklevad ja ei oska oma pirukat jagada.
Tahaks loota, et Ekre seal korra loob, kuna rahvas on nende poolel. Huvitav, kuidas järgmised valimised lähevad?
Ütle kohe välja, et see raadiomees oli Ott kool.
Palju oli neid, kes Vinnit kadestasid.
Ott vist seal viina ei saanud???
Nii siis ta kade oligi. Nojah, kirjanik ikkagi ENSV päevalt.
Oli aeg, kus Eesti oli toidutootja.
Täna peab ostma sodi Euroopast.
Kaua me siis oleme nii lollid?
Näe, Inglander astub sellest sitast välja?
Olge te terved, kes veel alles ja kes uuesti sündinud.
On pühade aeg ja ilus aeg. Nagu vanastigi Vinnis.
Viimasel ajal vaid klikkan korraks teite pääle ja lugeda pole midagi uut.
See Vinni ajalugu ja kolhoosid on OK!
Olete läinud paksemaks aga kuu võrra kaugemaks. Kahju. Vanasti ikka iga nnädal midagi lugeda.
On Jõuluaeg ja tänud teile ka senise eest!
Vähemalt too maalugu on küll hästi kirjutatud ja tahaks selliseid rohkem!
Need ühe kuuga ei vanane.
Ega vist isegi aastatega.
Peaminister sai ometi aru, et too tädi ei ole president.
Aga võttis ikka aega küll!
Kahjuks lubasite maad ja metsad kokku aga teie seitme rutsiga me teid enam ei toeta.
Pilgud on pööratud Ekre poole.
Jumal õnnistagu neid täna ja igaveseks!
Jõulumõistust kõigile.
“Sead hakkasid juurde võtma 90 grammi ööpäevas”. tsitaat artiklist. Eesti metsades elutsevate metsigade põrsaste ööpäevane kaauiive on 100 gr ümber kui emistel piima vähe ja talved karmid ja ninaesist napib. Parematel päevadel võib kaaluiive küündida hea metssea emise põrsastel isegi 200 grammini ööpäevas ja isegi üle selle. Väidetavalt olevat ENSV sotsialistliku töökangelastest emisetalitajatel olnud põrsaste ööpaevane kaaluiive olnud isegi ule 400 gr. ööpäevas. Kui säärase kaaluiibe “rekordiga” 90grammi ööpäevas suutsid need kolhoosnikud ENSV hakkama saada, pidi selle kohoosi esimees ja zootehnikud, agronoomid olema küll eriti võimekad, et sel viisil sotsialistlikku omandit riisuda, st igapäevast kaaluiivet oma tasku panema. Absoluutselt kõige halvemast seakasvatusest ENSV-sovhoosis näide: 100 emist pesakond 5 põrsast 1,5 poegimist aastas kaaluiive 100 gr ööpäevas. s.o.umbes 450 tonni sealiha aastas. Säärasele tulemusele võisid ligilähedal olla viimased viis ühismajandit ENSV kolhoosidest sovhoosidest. Enamus majanditel olid need näitajad pea 2x paremad. Põlva rajoonis vene ajal nii viletsaid majandeid ei olnud. Seega toimus räige kolhoosi vara varastamine 100-de tonnide sealiha varastaminse näol.
Siin võib olla kaks varianti: sead võtsid juurde+++90 grammi ööpäevas, või tõesti setud varastasid liha ära. Juurdekirjutused olid kommunismi kants!
Eks sealmail oli ka neid mõtsawendi rohkem vanasti.
Setu veri äi värisse!
Heietades möödub aeg kiiresti ja kaugest minevikust meenub peale tõe meenuvad ka unelmad.Tahan sellega öelda,et tõde on selle kirjutises oma jägu aga …?
Mõni tolleaegne mäletab ka veel midagi !