Ljudmila Jantšenko sai Kohtla-Järve linnapeaks septembris 2016, enne seda oli ta linnavalitsuse liige ja finantsjuht.
Narvas sündinud, kuid Tartus üles kasvanud Ljudmila sattus Kohtla-Järvele vastu oma tahtmist, kui ta 1972. aastal pärast Tartu Ülikooli rahanduse ja krediidi eriala lõpetamist kaevuritelinna tööle suunati. Tartu ja Kohtla-Järve erinesid tollal ja erinevad ka praegu teineteisest nagu öö ja päev. „Tollel ajal suunati ülikooli lõpetajad kohustuslikus korras tööle. Siin oli spetsialiste vaja ja mind saadeti siia. Ega siis ei küsitud, kas tahad sinna minna või ei. Algul ma mõtlesin, et töötan kolm aastat siin ära ja lähen Tartusse tagasi, aga ma sain siin korteri ja pere oli juba ning ma jäingi siia päriseks,“ meenutab Jantšenko. „Suur vahe oli Tartul ja Kohtla-Järvel. Inimesed olid teistsugused. Ainus eelis oli, et Kohtla-Järvel sai korteri. Tartus sellist võimalust ei olnud. Rahandussüsteemis polnud Tartus ka vabu töökohti. Rahandusministeerium oli huvitatud, et Kohtla-Järvel oleks püsiv personal. Seepärast antigi korter ja oli põhjus siia jääda. Ajapikku harjusin Kohtla-Järvel ära. Ma ei saa öelda, et oleks olnud koledam kui Tartu, aga võõras oli küll,“ jätkas ta. Praegu ei kujuta ette seda, et pärast ülikooli tuleb vähemalt kolm aastat riigi poolt määratud kohas töötada ega sedagi, et mõnes linnas pole võimalik korterit saada.
Eelmise sajandi seitsmekümnendatel olid Tartu ja Kohtla-Järve elanike arvult enam-vähem ühesuurused linnad, mõlemas elas üle 90 tuhande inimese. „Nad olid enam-vähem ühesuurised, aga see, et Kohtla-Järve oli niivõrd laiali pillutatud, oli küll harjumatu. Ja siin oli ikka väga palju tööstust. Kui ka oli intelligentseid inimesi, siis olid nad seotud tööstusega. Tartus oli ikkagi ülikool, põllumajandusakadeemia ja suur haigla. Seal oli teistsugune intelligents. Seal oli intelligents seotud teadusega, siin oli suurem osa insenerid,“ räägib Ljudmila Jantšenko. Haritud ja intelligentsete inimeste olemasolu on linna jaoks tähtis. „Kui neid on, püüavad kõik neile sarnaneda,“ leiab ta.
Seda, kas vahe Tartu ja Kohtla-Järve vahel on vähenenud või mitte, Jantšenko öelda ei oska. „Ma suhtlen ainult oma sugulaste ja kolleegidega linnavalitsusest. Linnavalitsused on sarnased, aga Tartul on arenemiseks rohkem võimalusi, sest linna eelarve on suurem ja sissetulekud paremad. Tartu on kriiside eest paremini kaitstud kui Kohtla-Järve. Seal on rohkem riigiasutusi ja elanikel stabiilne töötasu. Meil on olnud koondamised Viru Keemia Grupis. Nitrofert pandi kinni ja see mõjus kohe ka linna eelarvele. Me sõltume sellest, kuidas ettevõtetel äri läheb,“ räägib ta.
Ettevõtlus määrab palju
Linnavõimud ei saa ettevõtlust ei toetada ega ka takistada, aga nad saavad luua tingimused, et ettevõtjad tuleksid linna. Jantšenko räägib tööstuspargist, kus on olemas ettevõtlusele vajalik taristu. Tööstuspargid on olemas nii Järve linnaosas kui ka Ahtmes. „Me saame luua tingimused, aga soodustuste andmise õigust meil pole. Me oleme väga huvitatud sellest, et keskvõim teeks siia tulevatele ettevõtetele soodustusi,“ selgitas linnapea. Praegu aga on inimesed seisukohal, et tööstust linna vaja pole. Jantšenko sõnul sõltub elanike suhtumine siiski sellest, millise tööstusega on tegemist. „Kõikidel aruteludel ollakse uue keemiatööstuse vastu. Inimesed tahavad puhast tööstust, mis ei reostaks õhku,“ sõnas ta. Paraku on Kohtla-Järve keemiatööstuse linn ja sellepärast tahavad sellesse linna tulla eelkõige keemiafirmad. „Siiski on tööstusparki tulemas üks ettevõte, mis ei ole üldse põlevkiviga seotud,“ ütles Jantšenko.
Põlevkivienergeetika on tõenäoliselt hääbuv majandusharu. Selle asemel võiks arendada põlevkivikeemiat. Samas kardavad inimesed keemiatööstust rohkem kui elektrijaamu. Jantšenko sõnul võivad uued keemiatehnoloogiad olla ka puhtad, mis ei põhjusta õhusaastet. Linnavalitsus püüab inimestele seda selgitada, aga see on raske. Eriti keeruline on praegu teha Ahtme elanikele selgeks, milleks võib olla vaja keemiatehast, mis töötleks umbes kunagise kaevanduse aherainet. „Probleem on selles, et sageli pole inimene kursis sellega, mis tuleb. Tal on oma kindel arvamus ja seda on raske muuta. Inimene on veendunud, et see on halb ja kõik. Ahtme tehase puhul on kõik veel emotsioonide tasemel. Ma ei usu, et Keskkonnaamet annab sellele tegevusloa, kui see tõesti keskkonda kahjustab, aga inimesed levitavad jutte, et niikuinii ostab firma keskkonnaameti ära ja niikuinii on kõik ostetav. Mina ei tea, kas seda tehast on vaja , aga keskkonnamõju hindamine oleks vaja teha. Süüdistused äraostetavuses on lihtsalt labased,“ räägib Jantšenko.
Linnaruumi värskendamine on kallis
Linnapea kabinetist näeb hiljuti uue näo saanud väljakut neoklassitsistlikke hooneid ja kahe kaevuri monumenti „Au tööle“. Skulptor Olav Männi ja arhitekt Udo Ivaski dolomiitskulptuur meenutab seda, et Kohtla-Järve on kaevurite linn ja see kuulsus jääb linnale ka siis, kui kaevandusi kokku tõmmatakse.
„Linna ilusaks tegemine võtaks kümneid miljoneid eurosid,“ tõdes Jantšenko. Kohtla-Järvel on Kohtla-Järvel on kuus eraldi linnaosa. Neljas nendest on oma kultuurikeskus ja haruraamatukogu. Kõik need nõuavad raha ja linnaruumi arendamiseks jääb eelarvest vähe. Järve linnaosas asuv kultuurikeskus on värske näo saanud, linnapark ja kunagine peatänav Keskallee on rekonstrueeritud. „Me oleme püüdnud taotleda raha kõikidest struktuurifondidest ja Järve linnaosa keskuse oleme korda saanud. Palju on miljööväärtuslikke alasid. Majafassaadide korrastamine on kallis ja korteriühistutele oleks vaja toetust. Tänavu saame linna eelarvest eraldada 100 000 eurot. See on muidugi väike raha,“ nentis Jantšenko. Teine suurem linnaosa Ahtme ehitati kunagi elamurajooniks, kus pole seni isegi keskväljakut. Nüüd on linnal kavas sinna keskväljak rajada, räägib Jantšenko. Ahtmesse on vaja ka kultuurikeskust ning huvi- ja kultuurikeskuse ehitamine võetakse ka ette. „Kui sinna tuleb ka huvikool, võib juhtuda, et järgmise seitsme aasta jooksul avaneb mingi toetusmeede, kust saab selle ehitamiseks raha,“ loodab Jantšenko.
Linnapea amet on põnev
„Algul ei tahtnud ma mitte kuidagi linnapea ametit. Ma olen ikkagi numbrite ja raha planeerimisega tegelnud, aga tegelikult on linnapea amet täitsa huvitav. Kui sul on võimalus otsustada, planeerida linna ilusamaks teha ning kui midagi läheb täide, siis on väga hea tunne,“ võtab Kohtla-Järve linnapea Ljudmila Jantšenko oma töö kokku.
Linna areng on aga pikk protsess. Praegu on töös projektid, mis käivitati üle kümne aasta tagasi. Näiteks uue spordikeskuse rajamist kavandati juba üle-eelmise linnapea Valeri Korbi ajal 2004. aastal. Jantšenko loodab, et viimase aja olulisim projekt, Kesklinna Põhikooli uus hoone, saab kiiremini valmis. Uus koolimaja tuleb avada 2022. aastal.
Matvei Drozdov
Ljuuda ja Maks panevad pead kokku ja ehitavad Jõhvist läbi Mustvee raudtee Kärknasse, siis saaks me ka kena ühenduse Narva-Riia-Kaunas-Varssaava-Lissabon. Kahjuks edasi tuleb laeva või lennukiga üle lombi ludistada.
Las need tallinlased ehitavad oma Reilpeldikut, virukad saaks oma.
Olen Kohtla-Järvel elanud Pavandus, Kävas ja Kaevuris, mõne aasta eest sealkandis käies pole neist elupiirkondadest midagi järel. Isegi Käva kool on tühi vare. Saksa surnuaeda hävitati juba siis 1950ndatel. Kõik need piirkonnad tuleks maha kiskuda ja kunagised 5-korruselised samuti. Inimesed kokku paigutada ja elu läheks selles suures Kohtla-Järve külakeses üsna talutavaks.
käib vist kõik sunniviisil. Üks pannakse sunniviisil linnapeaks, teisel abilinnapeal tahetakse pea maha võtta. Enne lubatakse suure suuga väga sooja kohta aga kui aeg kätte tuleb, siis on pettus kohe majas. Miks ma ei imesta!
selline sahkermahker Moskva moodi näitab ilmselgelt kuidas asjad käivad omavalitsustes ja bandedes üldse. Nõukogude ajal sokutati edutamise sildi all omad ilma lärmita mujale soojale kohale, nüüdsed kommunistide järglased ja koostöölepinglased on palju jõhkramad ja julmemad. Kui lõust ei meeldi või piisavalt ei poe, saad kohe kinga.