Tagasi anda või tagastada saab üksnes sellelt isikult äravõetud vara

Omandireformi aluste seaduse (ORAS) võeti vastu juba 28 aastat tagasi. Pole võimalik üle hinnata selle seaduse osa ja tähtsust meie riigis elu ümberkorraldamiseks ja meie arengus üldse. Seadus püstitas eesmärgi õigusvastaselt võõrandatud vara selle endistele omanikele või nende õigusjärglastele tagastada või kompenseerida ning samas kehtestas seadus nõude, et protsess ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

Õilsamaid eesmärke ei saagi üks seadus sätestada ja paremini ei saagi seda sõnades väljendada. Au ja kiitus selle eest meie seadusandlikule võimule. Nii toimib õigusriik. Kuid seadusandliku võimu kategooriline nõue, et varade tagastamisel ei tohi tekitada uut ülekohut, ei tähendanud täitevvõimule paraku midagi. Võim lähtus seisukohast, et seadus seaduseks, aga meie teeme nii, nagu meie tahame! (Vt ka minu artikkel Kesknädalas, 7. august 2019). Seega täitevvõim ignoreeris seadusandliku võimu nõuet ja rikkus otseselt seadust. Ja tulemuseks oli, et Eesti valitsused lõid ja viisid ellu ülekohtu paljude inimeste suhtes.

Endistele omanikele ja nende õigusjärglastele tagastatavate eluruumide seaduslike üürnike ja nende perekonnaliikmete arvuks on nimetatud 70 000 -100 000 inimest ja rahandusministeeriumi ametniku Uku Hänni hinnangul võiks seda suurusjärku pidada küllalt tõenäoliseks. Kuidas varasem täitevvõim lihtsalt vilistas seadusandja keelule mitte luua uut ülekohut ja pani toime seadusvastase ülekohtu peaaegu iga kümnenda oma kodaniku suhtes (sissesõitnuid uutes linnaosades ja uutes majades see ju ei puudutanud)? Kuidas sai toimuda nii, et seadusandja ei reageerinud aastakümnete jooksul julmale seaduserikkumisele ja massilisele ülekohtule riigialamete suhtes? Õigusriigis niimoodi toimida ei saa.

Sundüürnike probleeme on põhjalikult läbi arutatud mitmel teaduskonverentsil ja loendamatutel nõupidamisetel. Seal kõlanud arvamused ja ettepanekud on avaldatud trükistes. Esmalt tuleb meenutada EÜL tellimusel Jaan Õmbluse koostatud uurimistööd „Lõhutud elud. Eesti omandireformi sundüürnike lugu1989-2009“ (Tallinn, 2009). Teiseks oluliseks teoseks on projekti „Omandireformi lõpetamine põhiseaduslikul alusel“ käigus läbi viidud konverentsil 24. aprillil 2012 spetsialistide, poliitikute ja sundüürnike vara tagastamisel tekkinud probleemide olemust ja võimalikke lahendusteid käsitlevad tekstid. (Kodu ja õiglus. Ettekannete ja dokumentide kogumik. Tallinn, 2012.)

Rakendusteaduslik konverents „Lõpetagem omandireform õigusriigile kohaselt“ toimus Tallinnas 4. veebruaril 2015 ja selle materjalid sisalduvad raamatus „Kodu ja õigusriik. Ettekannete ja artiklite kogumik.“ (Tallinn, 2016)

Eesti Üürnike Liidu poolt esitasime sügisel 2016 Riigikogule kollektiivse pöördumise, milles tegime ettepaneku võtta vastu seadus, mis võimaldaks hüvitada omandireformi käigus tekkinud kahju isikutele, kes jäid ilma nende kasutuses olnud üürikorterite erastamise võimalusest. Viimases kogumikus on toodud ka meie poolt Riigikogule esitatud seaduseelnõu kavand „Omandireformi läbiviimisel tekkinud kahju hüvitamise seadus“. Järelikult oleme jõudnud seisu, kus vastutavatel institutsioonidel tuleb otsustada, kas täitevvõimu poolt tekitatud kahju hüvitatakse, või siis avalikult tunnistada, et toime pandud ülekohut ei kavatsetagi hüvitada.

Loodan, et meie uued tulijad poliitikas võtavad sellise skandaalse ja dramaatilise probleemi konkreetsele lahendamisele ja valitsuserakonnad teevad seda konstruktiivselt. Siis saame siiralt ja õiglase hingega läheneda ka ORAS-e 30. aastapäevale. Kellelgi ei saa ju selle vastu midagi olla, et hüüdlause: „Õiglane riik kõigile!“ tähendab õiglast riiki ka sundüürnikele.

Lõpetuseks esitan kaasrepresseeritutele jt asjahuvilistele kutse tulla Üürnike Liidu kõnekoosolekule „Õigusriik ka sundüürnikele!“ neljapäeval, 19. detsembril kell 12 Rahvusraamatukogus.

Endel Ploom,

Tartu Ülikooli emeriitdotsent