Majandus- ja taristuminister Taavi Aas ütles neljapäeval Euroopa Liidu konkurentsi eest vastutavate ministrite kohtumisel, et energeetikasektor peab muutuma, aga kannatada ei tohi inimeste töökohad ja energia varustuskindlus.
„Puhtama maailma saavutamiseks ei ole lihtsaid ja odavaid lahendusi. Uuring näitas, et Eesti peab investeerima kliimaneutraalsuse saavutamiseks 17 miljardit eurot. See on väga suur summa ning ainuüksi riigieelarvest ja erasektori panusest ei piisa. Seega on vaja lisaraha, mis ühe võimalusena võiks tulla eelarvereeglite muutmisest. Eesti ja teised vastutustundlikud Euroopa Liidu liikmed saaks võtta laenu, et investeerida puhtamasse tulevikku,“ ütles Aas.
Ministri sõnul vajab eristaatust ka Eesti põlevkivisektor. „Ühelt poolt on põlevkivi taganud meile energiasõltumatuse, teisalt on põlevkivil põhinev elektri tootmine muutumas vähem konkurentsivõimelisemaks. ELi poolt väljapakutud õiglase ülemineku fond on küll hea lähtepunkt, aga põlevkivi turustamispõhimõtet ei ole õiglaselt käsitletud. Kuid loodetavasti see probleem laheneb,“ lausus Aas.
Lisaks energeetikale tõi Aas välja probleemid ELi siseses transpordis. „Transpordiministrina olen näinud, et ühelt poolt keskendudes roheleppe elluviimisele teeme samal ajal otsuseid, mis lähevad risti vastupidises suunas. Maanteepaketiga seatav tühisõitude kohustus ELi äärealade veoettevõtjatele on selgelt vastuolus meie kliimaambitsioonidega,“ ütles minister.
Aas tõi välja, et rohejooksus peab Euroopa Liit säilitama globaalse konkurentsivõime ja säilitada tuleb tasuta heitmeühikute süsteem. „Peame kliimamuutustega lahendamiseks täielikult ära kasutama andmeid, digitaliseerimist ja uusi tehnoloogiaid. See on uus võimalus. Häid näiteid on ka Eestis, kus ettevõtted on uue niši leidnud. Näiteks Reverse Solutions tegeleb tekstiilijäätmetega ja Starship Technologies tarnerobotid pakuvad viimase miili transporditeenuseid. Peame neid algatusi julgustama, mitte takistama ülemääraste nõuetega,“ rääkis Aas.
Lisaks roheleppele arutavad ministrid neljapäeval Brüsselis ka tehisintellekti, ühtse turu, ELi õigusloome jt teemadel.
Juba aastaid kestab enamikule meist arusaamatu skisma Kaitseministeeriumi ja Aidu tuuleparki ehitavate Sõnajalgade vahel. Arusaamatu ei ole see mitte ainult tavainimestele vaid asjast ei saa sotti isegi pädevad organid.
Millest siis on tegelikult jutt? Kui vähegi loogiliselt mõelda suutev inimene läheb õue, ta näeb kuidas pilved lausa kihutavad üle taevalaotuse. Aga tuult ju ei ole ja ükski puuleht ei liigu! Elementaarse mõtlemisvõimega inimene teeb siit kohe järelduse: mida kõrgemale tõusta, seda kangem tuul. Arukamad tuuliku ehitajad (rumalad jäävad lihtsalt nälga) püüavad paigaldada võimalikult kõrgeid tuulikuid võimalikult pikkade labadega. Nii saavutatakse samal pinnal suurem elektritoodang. Kõrgeimad tuulikud toodavad isegi siis elektrit “kui Päike ei paista ja tuul ei puhu”. Eestis on tuuleparkide ehitamiseks sobivaid pindu vähe ja maismaal neid juurde ei tule. Ehk peaks ka riik olema huvitatud nende pindade efektiivsest kasutamisest? Aga kas ikka on?
Kuidas aga on lood Aidu tuulepargiga ja mille üle seal vaieldakse. Tegelikult ei vaielda mitte selle üle, kuidas Eestis saaks Aidu karjääri segipaisatud pinnalt võimalikult palju ja efektiivselt elektrit toota, vaid selle üle, kas Eesti ikka suudab piisavalt läbi “aiaaugu” Venemaad kiigata või mitte. Ja siin kõlbavad tuuleenergia tootmise blokeerimiseks kõik “dokumendid” mille on keegi on kunagi allkirjastanud ise jagamata , millest üldse on jutt! Vaieldakse kas tuulepargi ehitajad on ikka juuksekarva täpsusega seadusi ja ettekirjutusi järginud. Näib, et Eesti riigi majanduslikud huvid ja energiajulgeolek mõnda maksumaksja poolt ülalpeetavat riiklikku ametkonda ja ministeeriumit absoluutselt ei huvita!
Kellavere tüüpi radarit on toodetud aastate jooksul sadu ja müüdud kümnetesse riikidesse. Venemaa teab suurepäraselt mida selle radariga näeb ja mida ei näe. Füüsika seadused kehtivad ju kõikjal ning kõigile! Lisaks on Venemaa luurelennukid aastaid jälginud ja analüüsinud Kellavere radari tööd. Et Venemaa ise on maailmas esirinnas radarite tootmisel ja müüb neid ka kolmandatele maadele, näiteks S-300 ja S-400 komplektides, ei tohiks nende jaoks olla Kellavere radari töös midagi salajast.
Kuid Kellavere radaril on siiski üks ülimalt hoolikalt varjatud riigisaladus: kas 42 km ehk 42 000 m kaugusel paikneva Aidu tuulepargi lubatust 35m kõrgemad polüester ning süsinikkiududest tuulikute labad ikka varjavad ja segavad radarite tööd või mitte? Kahtlemata pakub see “riigisaladus” mõningat huvi ka Venemaale. Kuid mis saab siis meie riigiametnikest, kui osutub, et tuulikud tegelikult ei segagi radarite tööd? Et kellelgi ei tuleks pähe segamist isegi testida, tuleb valmis ehitatud tuulikutel koheselt labad maha monteerida!