Marek Jürgenson, Riigikogu liige, Keskerakond
Riigikogus võeti jaanuaris vastu seadus, mille kohaselt saavad kodakondsust taotleda ka need lapsed, kelle üks vanematest või esivanematest omab halli passi ning elas Eestis enne 20. augustit 1991, mil meie riik kuulutati taas iseseisvaks. See on suur samm kodakondsuspoliitikas üle pika aja. Samm lõhedeta ja üksmeelsema Eesti suunas.
Nimelt korrigeeritakse seadust, mis lubab lastele kodakondsust vaid juhul, kui mõlemad vanemad on halli passi omanikud. Edasiminek seaduses, mis on ammu ajale jalgu jäänud, väljendades samas ka kõigi hea tahtega poliitikute eesmärke ühiskonnas püsivate pingete maandamiseks. Seda kummalisem oli sotsiaaldemokraatide leeris seadusparandusele tehtud kriitika. Tuleb tunnistada, et Jevgeni Ossinovskil on omajagu õigus, kui ta viitab olukorrale, kus kohe saab muudatustest tulenevaid võimalusi kasutada üksnes väike osa lastest.
Samas, andkem endale aru, et antud seadusemuudatus on hea algus kiirendamaks integratsiooni, millest oleme küll palju rääkinud, ent mis sellele vaatamata on kulgenud lubamatult aeglaselt ja konarlikult. Iga edasiminekut selles vallas tuleks tervitada, sest olukord, kus enam kui 70 000 Eestis alaliselt elava inimese kodakondsus on senini ikka veel määratlemata, pole kellelegi kasulik. Vajadusele kodakondsusest tõrjutute kiiremale kaasamisele juhivad meie tähelepanu ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid. Kodakondsusetuse teema on muutunud tõhusaks propagandarelvaks Venemaale, meie rahvusvahelise maine kahjustamisel.
Uued võimalused
Riigikogu otsusega antakse lihtsustatud korras kodakondsus Eestis sündinud ja sündivatele alaealistele, kellel on määratlemata või muu riigi kodakondsus. Selleks, et uue korra järgi kodakondsust taotleda, peab siiski olema täidetud kolm tingimust: alaealine on sündinud Eestis, tal on pikaajaline elamisluba ja ta võib olla nii määratlemata kui kolmanda riigi kodakondsusega; alaealise üks vanem on muu riigi kodanik ja teine määratlemata kodakondsusega, kes omab pikaajalise elaniku elamisluba ning elas Eestis enne 20.08.1991 või on sündinud pärast seda kuupäeva; nii vanem kui laps elavad Eestis.
Eestis elab veidi üle 1500 neile tingimustele vastava lapse, kes võiksid endale kodakondsust lihtsustatud korras taotleda. Seadus puudutab ka tulevikus sündivaid lapsi, kes tingimustele vastavad. Seadusemuudatus kujutab endast riigipoolset vastutulekut, huvi ilmutamist kodakondsete arvu kasvatamiseks. Just nii peab käituma õigusriik, mitte emotsioonide ajel kasvatama lõhet sünnipäraste kodanike ja muude kogukondade vahel.
Taasiseseisvumise käigus tekkinud probleemi, kuidas lahendada okupatsiooniaastatel Eestisse ümberasunud inimeste kodakondsusküsimus, oleme taagana kandnud läbi aastakümnete. Tundub, et just Eestile lojaalsed muust rahvusest inimesed on selle läbi enim kannatanud. Endistel N Liidu kodanikel, kes ei sidunud end üheselt Eestiga, oli võimalus võtta peale liitriigi lagunemist Vene kodakondsus. Määratlemata tsooni jäi see grupp, kes nägi edasist elu Eestis ning lootis mingi aja vältel omandada kodakondsus. Nende jaoks võeti kasutusele nn hallid passid. Tolleaegsete kodakondsuspoliitika arhitektide käitumismustrit võib mõista, sest eks okupatsioonist pääsemise ülirahvuslikus eufoorias loodeti halli tsooni jäänud kontingendist vabaneda.
Nüüdseks on siia jäänud hallipassi omanikud tõestanud selleks piisavalt oma kuuluvust Eesti riiki, et neile võiks kohandada leebemaid tingimusi kodakondsuse saamiseks. Seda eriti arvestades olukorda, kus tööjõu puuduses avaldatakse ühe tugevamat survet kaugetest ja võõra kultuuritaustaga riikidest tööjõu sissevedamiseks. Olukord on muutunud. Siin aastakümneid elanud halli passi omanike tugevam lõimimine muudab migratsioonisurve all olevat ühiskonda tugevamaks, mitte ei ohusta meie rahvuslikke väärtusi. Just selles vaates on äärmiselt oluline kodakondsusseaduse ülevaatamine ning kodakondsuse saamiseks leebemate reeglite kehtestamine. Tuleb mõista neidki, kes leiavad, et kodakondsust ei tohi niisama kinkida, ent kas siis need Eesti elanikud, kes igapäevaselt tööd tehes makse tasuvad ning meie majandust edendavad, pole paremat kohtlemist ära teeninud?
Vajame tugevat Eestit
Riigi kaitsevõimest rääkides pöörame tähelepanu kaitsekulutustele ning koostööle NATO riikidega. Need on kindlasti määrava tähtsusega valdkonnad. Ent riigi tugevdamiseks väliste rünnakute ning globaalsete ohtude vastu on ka teisi võimalusi. Üks neist on kodanikkonna suurendamine kohalike oludega ühte kasvanud ning Eesti eluga kursis olevate teistest rahvustest inimeste integreerimiseteel. Meil pole tarvis kasvatada lõhet iseseisvale Eestile lojaalse venekeelse kogukonnaga, vaid pigem leida ühisosa, kiirendades nende lõimumist lisaks kultuurilistele ja keelelistele meetmetele ka kodakondsusseaduses liigseid pingeid tekitavate normide leevendamisega. Meile on riigi ja rahvana kasulik tunda huvi selle vastu, kuidas tunnevad end venekeelses mõjuväljas elavad inimesed. Selgub, et probleemid on lausa eksistentsiaalsed. Tooksin näitena ühe Sillamäe õpetaja mõtted, mida on ka varem meedias kajastatud. Need tunduvad nii iseloomulikud ühele riigipoolset kutset ootavale inimgrupile, et kordaksin neid siinkohal minagi: „Saan kurbusega aru, et eestlaseks mind veel ei peeta, samas pole ma ka enam venelane. Õpetajana näen vene õpilasi, kes ei suhestu enam vene kultuuriga. Ning Eesti kultuuri Sillamäelt ei saa. Sellepärast nad ongi kuskil vahepeal, ei siin ega seal, nad ei tunne enam meie kombeid. Eestis, Sillamäel, on võimatu vene kultuuri sügavalt tundma õppida.“
Küllap oleks nii sellele sillamäelasele, kui ka arvukatele Ida-Virumaa elanikele ning tallinlastele abiks, kui aitaksime neid, kes ei suuda oma kuuluvust enam määratleda. Tehes seda läbi lihtsama ning sellevõrra vähem trotsi ja küsitavusi tekitava kodanikuks saamise protsessi. Meil tuleb kodakondsusest, hallidest passidest, lojaalsusest ja ajaloolisest taagast vabanemisest rääkida ka edaspidi. Ja mitte ainult rääkida, vaid ka tegutseda. Sellepärast usun, et Jevgeni Ossinovski kriitika kodakondsusseaduse muudatuste suhtes oli ajendatud soovist pöörata tähelepanu kodakondsusetuse probleemile laiemalt ning vajadusele sellega lõpuks ometi midagi tõeliselt ette võtta. Kui nii, siis oleme sama meelt.
on tugev siis, kui siit kaovad Eestit vihkavad seltsimehed ja seltsinaised – Viha-Kersti, KaKa, InSa, Kimm, kari miissasid ja nendesarnased. Seega ei saa kodakondsus kui annetus olla aluseks uute Eesti vihkajate ümberkasvamisele. Las lähevad kuhu iganes, õhk saab siin puhtamaks.
Braavo! Jätkake aga jätkake järeleandmisi , küll siis kordub ka 40 aasta, mil eelnevatel aastatel anti muudkui järele ja järele…kuni saavutati see, mis tuli!
No Pasaparteile on see vankade ninnu-nännutamine omane, aga kus on siis “rahvuslased” Helmed? vastus: mitte kusagil, aga oma debiilijuttu puhuvad edasi
tahavad võimul olla, sellepärast ka ennastreetvatele kokkulepetele välja lähevadki. Nende oma arust on see tark poliitika.
Mis või kes KEELAS neil “hallipasslastel” Eesti Vabariigi kodanikuks saamist? …ja seda ligi 30 aasta jooksul, isegi rumal puuhobune oleks tahtmise korral keele suhu saanud. Neile pidavat alandav olema eesti keele kui riigikeele oskuse nõue. Seega, miks arvab autor, et nad on lojaalsed riigile, mille keelt nad vihameelselt ei õpi ja mille elukorraldusse ei püütagi ennast kohandada. Ikka see ülbe suurrahva (siin nad peavad ennast muidugi tillukeseks vähemuseks) jõu positsioonilt nõudmine. Eestlased ei ole neile mitte midagi võlgu, vale oli neid siia jätta kui võimalus neist lahti saada oli olemas. Kodakondsuse said kõik need, kes hääletasid Iseseisvuse poolt Genfi Konventsiooni & 49 on ühemõtteliselt paika pandud, et okupeeriv riik ei tohi asustada oma kodanikega okupeeritud territooriumit. Niisiis arvab Keskerakond endiselt, et meid ei OKUPEERITUD, astusime VABATAHTLIKULT CCCP, i koosseisu ja seega on need hordide kaupa siiatrüginud ikkagi “vabastajad”, kellele me jagame kodakondsust kui leiba leti pealt. Nii madalaks ja vähetähtsaks peavad kesikud meie kodakondsust. Vastupidi eelpool kommenteerijale, hoiavad just EKRE ja “Isamaa” lennukitelt passide jagamise ära. Lastele kodakondsuse andmine on iseasi, kuid ka siin peaks vahet tegema—kui ikka vanemad on EV. vaenajad, ega siis lapsedki paremad ole.
EKRE pole mingi rahvuslik erakond! Tegemist on punaparunite ja maapartorgide partei järeltulijaga ja nende peaeesmark on olla võimul. nende valijateks on jäänud elu vintsutuste tagajärjel mandunud ja lollistunud maaproletarjaat, kes tegelikkuses ei saa millestki aru. Kui kangest öllest pondunud näoga endine karjak ikka seletab, et maaelu “õnn” on võimalik ainult siis, kui kolhoosid-sovhoosid taastatakse ja kiidab kähiseva häälekesega Helmete liini, siis on ju kõik selge!
Eestit vihkavad siiski just igasugused uuesti pinnale kerkinud partorgid ja muu inimrämps, kes igal pool ja igal ajal paska suust välja ajavad. Ja nende jumalused Helmed teavad väga hästi lihtsat pollitolemust- pole vaja muneda, on vaja vaid kõvasti kaagutada, siis jääd teistele omasugustele rohkem silma.
saab konservantidel valitsetud 1 aasta, eks siis kuule kuidas nad hõiskavad oma saavutustest. Kui palju on sitikaid sisse lastud, paljudele on kodakondsust annetatud, palju rahva raha raisatud jmt.
Kuid milles võib ette kindel olla, on tõik, et nad ei mõtlegi esitada kava järgnevaks 3-ks aastaks, mida millal teha ja kes teeb ning kuidas vastutab. Sest neil pole algusest peale olnud mingit kava. Konservante on vaja vaid Jurkal, sellepärast neid pilpa peal hoitaksegi.