Kirjutasin aastal 2011 ilmunud kogumikus „Lõhutud elud. Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989-2011“: „Kui palju aastakümneid peab mööduma, enne kui meil hakatakse kaasa tundma saja tuhande sundüürniku saatusele? Ka omandireform on sisult inimsusevastane kuritegu, mille eestvedajad ja täideviijad olid rahvuskaaslastest võimukandjad. Kes selle kuriteo eest vastutab?“ (lk 99-105, Millal Mart Laar meie ees vabandab?)
Ränga töö ja mitmekordse korterivahetuse tulemusena saime kolida oma uude kodusse Nõmmel Kiige tn 5-1 sisse 1982. aastal. Omandireformi käigus see elamu nö tagastati, st anti Tallinna linnavalitsuse korralduse alusel 25.10.1993 üle nn endise omaniku õigusjärglasele ja minu pere oli sunnitud sealt lahkuma. Tollaste meenutuste lõpetuseks osundasin 2010 inimarengu aruandele, kus tõdetakse, et Eesti elu on nüüdseks jõudnud „hangumise-tardumise-stagnatsiooni faasi“, kus aateid esile ei tõsteta, sotsiaalne keskkond on mürgitatud ja liikumapanevateks jõududeks on ahnus ja hirm (lk 105).
Samal ajal aga liiguvad siseriikliku küüditamise ja genotsiidi tegelikud korraldajad Eestis vabalt ringi! Isegi Nõukogude Liit sai oma kuritegudest aru ning hakkas lõpuks kannatanutele kompenseerima tekitatud kahjusid!
Näiteks minu tädi A. Riisi pere küüditati 1941.aastal minu silme all vanaema kodust, kus parasjagu viibisin ka mina, viieaastane poisike. Tegelikult tädi pere elas linnas ja ilmselt olid nad tulnud vanaema juurde varjuma küüditamise eest, sest neil olid mingid kohvrid valmis pakitud. Tädimees paigutati perest eraldi ühe veoauto peale ja tädi koos poja Riidoga teise veoauto peale. Mis saatus tabas tädimeest pole siiani midagi teada. Tädi ise aga oli mõistetud asumisele Kirovi oblastisse, kust mingil ajal hakkasid vanaemale tulema kirjad. See oli tõenäoliselt 1950. aastal, kui tädi koos pojaga põgenes sealt kodumaale. Vaatamata sellele, et ta maskeerus abiellumise teel teise nime alla (Roomet) leidsid võimud ta üles ja saatsid ta Kirovi oblastisse asumisele tagasi. Teismelisel pojal lubati jääda elama Eestisse vanaema juurde
Pärast Stalini surma mingil ajal pääses tädi asumiselt, nüüd juba legaalselt, jälle kodumaale. Ta oli Venemaal tõsiselt karastunud ja hakkas intensiivselt asju ajama tehes kohalikele võimudele järelpärimise, miks neile kuulunud üks korter natsionaliseeritud majas temalt ära võeti? Tulemuseks oli see, et linnavalitsus eraldas neile orderi 3-toalise korter (60 m2) asustamiseks uues majas Ilmarise tänaval, kuhu tädi koos poja perega kolis 1965. aastal. Täpsemalt ma tädi asjaajamiste kohta midagi ei tea, aga juhin tähelepanu asjaolule, et juba 25 aasta möödumise järele tädi esmakordsest küüditamisest, tunnetasid võõrvõimu kohalikud esindajad oma süüd ja heastasid selle mingil kombel! Ka minu isa talu konfiskeerimise eest maksti meie perele kompensatsiooni 15 000 rubla loomulikult naeruväärselt vähe, aga see oli ikkagi süü omaksvõtmine ja hea tahte väljendus!
Minust kui sundüürniku staatusesse langenud persoonist vaatasid Nõmme linnaosa tollased ametnikud tuima näoga mööda ja keeldusid minult minu seadusliku elukoha erastamisavalduse vastuvõtmisest! Kas see polnud puhas segregatsioonipoliitika taasiseseisvumise käigus võimule tõusnud seltskonna poolt? Ja seda kuritegu oma rahva suhtes pole suutnud ükski 25 viimase aasta jooksul võimul olnud valitsus lahendada! Kurb aga tõsi, kuidas asjad Eestis on häbiväärselt arenenud, sõltumata inimeste appikarjetest ja aktiivsest võitlustest oma õiguste eest koos mitmete selleteemaliste raamatute kirjastamisega. Millal minu äravõetud õigus erastada seaduslikult kasutatav elamispind leiab meie õigusriigis rehabiliteerimist ja tekitatud kahjud vastavalt heastamist?
Tavi Nirk,
Kiige 5 eluruumi sundüürnik
kursis paljude üksikasjadega, kuid selgusetuks on jäänud elamispinnaga sahkerdamine küll. Nimelt 90ndate algusaastail lahkusid paljud nii Tallinnast kui ka paljudest muudest kohtadest. Valdavalt need, kes olid saabunud idapoolt ning siin saanud jumalamuidu suured korterid kortermajades. Kuhu kadusid need pinnad? Tallinna elanike arv kahanes ju umbes 50000 võrra. Kõik sundüürnikud oleks saanud vaba korteri vastu. Ma ei tea, miks siis midagi ei toiminud või toimis valesti, kuid kelle nõu ja jõuga?
Saan aru, et vanades okupantide sõjaväeosades lasti elamud hukka, kuid Tallinnas?
Äkki keegi avaks selle tausta?
Elamud laasti hukka, ga mitmes kolonn kodutuid kooleb tänavatel endiselt. Eelmised kolonnid juba ära surnud.
Ei nad oleks neid kortereid “jumalamuidu” saanud,need muulased,neid ju kutsuti ja suunati Eestisse tööle, sest siin polnud üldse enam tööjõudu, uued majad tuli alles ehitada ja sellele eelnevalt tööstus ja teenindusvõrk. Kes seda pidi tegema siis ? Nende tulijate vanemad jäid üksi Venemaale. Kui neile anti enne eestlasi korterid, Nagu nüüd jäävad eestlaste vanemad kui lapsed laia ilma pagevad.
nemad elasid ju ka barakkides, lihtsamad, siis oli see tollaste asjameeste dela, kes istusid täitevkomiteedes.
Vähemasti arstiabi oli tasuta ja hambaarst. Ümbrikud muidugi libisesid. Ei ole ahnusel piire!
Kas praegu antakse kellelegi tasuta korter ? Sotskorter. Miks te sinna ei taha minna? Ega keegi vist taha…
Tegite vea, et nõudsite tagasi vanu eluruume, oleksite pidanud kohe küsima kompensats. Ja selle piskuga vanadesse sõjaväelinnadesse minema, sinna jäi korralike maju maha ja nüüd, 20 a. hiljem on lõpuks ka eestlased need ostnud, linnad kenad, sõit hea, aga 20 a tagasi oli uih ja vuih (ei mõtle sundüürnikke) eestlasel sinna korter osta. Nüüd teevad seda 10 kordse hinna eest.
Ei taha teid kuidagi mõnitada, aga kuidas saadi tol ajal pagenud rikkuri majja korralik korter.Korralikku majja.
Minu isa küll ei saanud, kuigi naise ja lapsega saadi suure surmaga 8-12 m2 tuba kuhu ise tegi pliidi ja ehitas vaheseina. Endine omanik elas teisel pool seina ,kemps oli õues ja seepärast käidi ja lasti keldrisse,ka solk, kuni ekskremendid tõusid alumise korruse põrandani.Isa oli tööline -7-8 t mürgiste haisude sees, siis veel oli töönädal 6 p. Ka öötöö. Tegid siis kodus suurtele sakstele tööd emaga, vanaema käis mind Kopist hoidmas.Siis polnud Kopli mingi urgas, kuigi “eliiteestlastele” uih ja vuih. Kodus käis Rahandus kontrollimas ja ähvardas vangla. Ema ostis kullaga värava all kontrollijate pealiku ära ja isa sai vabaks, masin jäi alles.
Ehitaski maja valmis, õhtuti, pühaiäeviti. Sinna ta eluõnn jäi lõpuks ja tervis. Sedasi. Ega ma ei süüdista, eks inime vaata ikka kus hõlpt saab ja eestlased ei ole rohkem kui lalupeol üksteise nn.toetajad vennad. Aga ei tulnud teie inimestel ei nõukaajal ega ka nüüd, enamikul ,meelde mingite teiste gruppide elu kergendada, tegeleti ainult oma grupi probleemidega. Vähemalt välja pole sellest tulnud , et oleks ikka tõesti parandatud.