Sotsialistlikku põldu harides

Viies osa. Põllundus asendus kaubandusega

Tallinnas oli broneeritud hotell Viru, muuseas soomlaste ehitatud nagu ka Rakvere Lihakombinaat. Ehitamise aegu olid need objektid erilise KGB hoole all, sest neiukesed tikkusid tutvuma soome ehitusmeestega. Olavi Rautio tuli laevalt ja pani hotellis lauale suure kilekoti. Hakkas volinik ikka lennundusest kõrge ülemusega rääkima, aga too katkestas sõna pealt ja ütles: neid hakkame müüma! Kotis olid kulinad ja ketid naiste tarbeks ja saatelehed ka juures. Lihtsamalt lahti rääkides – moeehted, mis ei sisaldanud väärismetalle. Võhikule üsna kenad ja selliseid siinkandis vähemalt tänavapildis varem nähtud ei oldud. Lennundusjuht pühendus oma eraärile ja soovis kaasata siin ka kohaliku inimese. Tema firma oli Soomes juba sel ajal üks Põhjamaade suuremaid ehete hulgimüüjaid.

Tulla põllumajandusvarustajast ehtemüüjaks oli kena kannapööre küll. Aga müügiprotsent ehk provisio oli kõrge, siis oleks patt olnud keelduda. Vähemalt proovida tasus.

Tallinnas oli suur valuutapood Tartu mnt. ja Viiralti nurgal, kus nüüd meelelahutusasutus. Turistidele oli pood paljudele kaupadele Soome omast odavam ja kohalikke sinna miilits ei lubanud. See pood allus „Vneštorg” kaubandusele (väliskaubandus). Läks siis värske „proovireisija” kaubanduse juhtkonna juurde ja näe imet, vastaslaua taga istus ühest kunagisest pulmast tuttav ülemus.

Jutt oli lühike ja asjalik ja esimene ostuleping tehti 32 000 Soome marga peale. See oli Soome firmale igati meelt mööda ja proovireisijast müügimees kutsuti kohe üle piiri. Kuna töö-välispass oli olemas, siis viisa saamiseks piisas vaid faksikirjast Soome saatkonda (telefonisüsteemis kirja saatev aparaat) ja sõit võis alata.
Külaline võeti väärikalt vastu ja viidi eliitrajoonis Munkkiniemis elava lennu- ja kaubandusmehe kodusauna. Seal selgus vestluses, et tegu on ka Boliivia aukonsuliga Soomes ja kaubandusmõistes „peakonsuliga”. Esimene müügileping sai peremehe allkirja ja olgem ausad, 10% vahendustasu igati meeldiv! Soome mark oli vene rubla suhtes ikka väga kõva raha.

Järgmisel päeval tutvus müügimees firma peakontoriga Pitäjänmäellä, kus kõrvuti olid ka suurhiiglased Nokia, Nokia Siemens Networks, ABB, Fujitsu Siemens, Digia, Martela, aga ka Stockmann Auto Oy ja Sweco Industry Oy. Järelikult suur äripark. Ehetefirma võttis enda alla terve korruse suurest majast ja peremehe kabinetis oli aukohal Boliivia riigilipp koos riigivapiga. Koridori ühel poolel klaaskabinetid ja teisel suur näidiste saal, kus hulgiostjad oma valikuid teha said.
Kuna tegu oli perefirmaga, mis asutatud juba 1951. aastal, siis lisaks ehetele valmistati ka ärikingitusi ja seda juhtis noorem poeg Tanu. Vanem poeg Janne oli isa otsene abimees tegevdirektorina.

Ehtevalik oli tõesti jalustrabav ja müügimees korjas kokku korraliku näidiste kollektsiooni ja asus koduteele. Oli vaja leida uusi edasimüüjaid. Silma hakkas Narva mnt. ja Pronksi tn. nurgal olev, Eesti üks esimesi valuuta ja kohaliku raha eest fototöid tegev kuulsa maailmafirma Kodak esinduslabor. Inimesed seisid varahommikul järjekorras, et mõnelgi neist õnnestuks ka vene raha eest mõnda fototööd tellida. Filmid ja kemikaalid olid ostetud välismaalt ja vaid osa teenustööst oli võimalik „puurublade” eest teha. Juhataja Aivo Rüütelmann võttis letile ehete pöörleva aluse ja müük läks edukalt käima. Varsti oli müügitelik tühi ja tehti uus tellimus.

Edasist elu juhtis jällegi lennundus. Eesti oli saamas oma esimese „õhkutõusuga” 100 aastaseks. Seda oli vaja tähistada väärikalt. Eesti Televisioon salvestas Soomes mitu lõiku Finnairi simulaatoreil ja tegi ka kopterilennu Helsingi kohal. Varasemalt oli juba ülesvõetud väikelennukite ülelend Soomest Raplasse.

Eestimaa lennunduse ajaloo algus oli traagiline. 24. septembril 1889. aastal hukkus Tallinnas õhupallilt sooritatud langevarjuhüppe ajal ameerika aeronaut Charles Leroux. See oli sündmus, millele elasid erutusega kaasa kõik Revali elanikud ja mille järelkajad ulatusid kaugele väljaspoole Maarjamaa piire. Leroux`i langevarjuhüpe toimus ajal, mil Eestimaal hakkas intensiivselt arenema suurtööstus ja tärkama rahvuslik kultuurielu. Langevarjuhüppe käiku kirjeldas vast kõige usaldusväärsemalt Saksamaal välja antud ajakiri Zeitschrift für Luftschiffahrt, milles toodi ära kellegi Revali kodaniku Baumgarteni kiri. „Revali lahe kohal, juba üsna veepinna lähedal, umbes kaks versta kaldast, haaras tugev põhjatuul langevarju oma embusse, vajutades selle ühe külje tugevasti sisse. See toimus nii suure hooga, et veepinda puudutas enne langevarju kuppel ja alles siis poolküliti ka Leroux ise. Ta uppus.” Leroux maeti Revalis Kopli kalmistule.

Selle mälestamiseks planeeriti 1989. aastal püstitada Tallinnasse ausammas. Vaidlusi tekitas mälestise paiknemine Kadriorus. Russalka lähedusse poleks ta kuidagi sobinud ja Enn Põldroosi ettepanekul leitigi praegune asukoht, Maarjamäe all, endise lennukooli ees, Pirita teel. Ajalooviidete järgi oli ka aeronaudi hukkumispaik seal lähedal. Skulptor Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal tõid kaks maketti korralduskomisjonile valida. Otsustati sassis langevarju meenutava metallkonstruktsiooni kasuks. Raskem osa oli ehitamine ja roostevabast terasest toru hankimine. Tollel segasel ajal osutus imekombel põhitegijaks Tallinna Dvigateli sõjatehas ja lisaks materjali hankele keevitasid nad kogu konstruktsiooni oma õuel kokku. Päev enne ausamba avamist toodi see üle linna helikopteriga Piritale.

Avamistseremoonia oli pidulik, televisioon andis eetrisse pika saate Eesti lennundusest saja aasta jooksul. Esinesid linnajuhid, mere ääres lendasid kerglennumasinad. Oli ka üks äpardus, kus motoplaan riivas elektriposti ja pudenes alla. Maandusid langevarjurid. Vaadati lennundusnäitust mere ääres.
Ausamba jalale on raiutud kiri C. Leroux`i mälestuseks… Ja mitmes keeles.

Tookord veel kogu tõde ei avalikustatud. Lennundusföderatsiooni brošüüris viitasid autorid langevarjuri pärinemisele Ameerika Ühendriikide Connecticuti osariigi Waterbury linnast. Nad olid uudisele päris lähedal. Appi tuli Waterbury linnapea Joseph J. Santopietro. Tänu temale ja nende linna ajalooarhiivile õnnestus ühendus saada sada aastat tagasi hukkunud langevarjuri venna pojapoeg Richardi ja tema õe Kayga. Nendelt ka selgitus: „Vanaisa William Johnson ja tema vend Joseph Johnson olid tsirkuseartistid ja akrobaadid. Nad võtsid endale prantsusepärased artistinimed. Venemaal oli prantsuse keel ja prantsuse meelelaad väga populaarne.” Ka Eesti oli see aeg Venemaa üks osa. Võib-olla nüüd hiljem lisatakse ausambale ka astronaudi pärisnimi Joseph Johnson. See, et kauges Eestis ameeriklaste esivanemaid otsiti, oli neile muidugi üllatuseks. Ka küllakutse Tallinna sai lennundusföderatsioni poolt sugulastele edastatud. Nad tänasid viisakalt ja saatsid vastuküllakutse. Eks ajad olid meil just enne iseseisvumist keeruliseks läinud ja küllap oldi sellega kaugemalgi kursis.

Waterburis kuulutati 24. september 1989 Joseph Johnsoni mälestuspäevaks ja Tallinna saadeti sellekohane linnapea allkirja ja pitsatiga „Proclamation“. Perekonna poolt lähetati siia üle 100 aasta vanune kahes värvis trükitud vanaisade reklaamikirja blankett. Mõlemad linnad korraldasid samal kuupäeval lennunduspäevad. Tallinn ja Waterburi olid mõttehetkes ühinenud.

Eesti Lennundus oli saanud 100 aastaseks ja Eesti taasiseseisvumiseni jäi siis veel kaks pikka aastat. Üritusel Eestis oli mitmeid Soome lennundustegelasi ja paljud neist olid huvitatud ärist Maarjamaal. Sealt ka edasised müügikontaktid.

(järgneb)
Aivo Aju

14 kommentaari
  1. huvitav küll 5 aastat ago
    Reply

    Kas tehakse siis parandus või selgitus aeronaudi õige nime osas?
    Igatahes, huvitav lugemine.

    • julgete mälestuskallas 5 aastat ago

      See Pirita merekallas on kena mälestamaks julgeid inimesi.
      Nii langevarjur kui siklimees on seal mälestamaks. Ja ühe skulptori kaks tööd!
      Sellised ajalookirjad möödanikust on teie lehes tore asi.
      Samuti ka Rahvarinde meenutused. Ega jah ainult päevapoliitikast söönuks ei saa.

    • kas mitteHillar link? 5 aastat ago

      Kas see Iva lennukiga lendaja polnud mitte Hillar Link, suurlendur Tartust?
      Kui mälu ei peta?

  2. hea traditsioon 5 aastat ago
    Reply

    Tore lugeda vanu aegu.
    No oli ikka elu küll!

    • oli kuda oli 5 aastat ago

      Igatahes rahvas polnud näljas ja arst oli tasuta!

    • igal sommil oli oma eesti pere 5 aastat ago

      Sommid olid meitega suured sõbrad. Hiljem kõik hävis sest pätid hakkasid seal vargil käima.

    • imelik eestimaa 5 aastat ago

      Kuidas siin siis ikkagi vene ajal ellu jäädi?
      kas kõik pidid asju ajama?
      Või oli ka rikkaid?

  3. autor ei teagi,et 5 aastat ago
    Reply

    valuutapoed , olid veel Toompuiestee(Gagarini) nurgal ja ütleme siis nii,et ka Kadrioru piirkonnas veel 2 (üks oli Ahtri tn. Shiplander )

    • sander4@hot.ee 5 aastat ago

      He-hee! See teine oli merekuradite BOONIDE pood

  4. Pask 5 aastat ago
    Reply

    Kuidas vene ajal ellu jäädi?
    Inimesed olid olude sunnil leidlikud. Näiteks venelased olid näljaga harjunud, marjad-seened olid neil põhitoidus, eestlased rabasid oma kapsamaal tööd teha, juurikad, loomad. Osa varastas, tutvused jne.
    Muidugi ei tundnud meie tollane eliit millestki puudust, neil olid oma poed ja toidupakid.
    Aga tõsine töö. Ise olin 3 kohas poole kohaga, ja aega jäi veel ülegi, sai veewl mingi kõrvalots leitud.Toon lihtsa näite. Suurele masuudimahutile oli vaja soojustus ümber panna, selleks oli vaja konksusid. Kohale toodi 30 cm pikkused armatuurvardad, need tuli konksudeks väänata.Kolm õhtut tööd, ja valmis. Katlamaja juhatajs maksis sulas 45 rubla. See oli tooaeg mõne mehe poole kuu palk. Aega kulus 3 korda 3 tundi!

  5. ilus kirjalugu 5 aastat ago
    Reply

    Meil Kohtlas olid küll hääd poed.
    Kõik oli saada.

  6. kotipoiste vabariik 5 aastat ago
    Reply

    Venemaalt käisid siia kotipoisid. Ostsid kaupa kokku. Eesti kaubanduseks oli Slantsõ, kust sai ka külmakappe toodud. Kohalikud müüsid talonge ja nii oli kapp vene rahaga käes. Kes pääses aatomilinna Sillamäele,see oli õnnega koos. Seal olid eluaja vangid maa all ja valgust enne surma ei näinud. Sinna ka maeti pärast kiiritussurma.
    Maapeal aga õitses sotsialism oma täismahus!
    Kas keegi oskaks ka Sillamäest rohkem kirjutada?

    • Ka mina käisin 5 aastat ago

      Käisin ka Venemaal kaupa toomas. Oli mida osta.

  7. imeline eestimaa 5 aastat ago
    Reply

    Oli too Interrinne hirmus paha asi, aga Jarovoi Dvigatelist tegi ausamba?
    Kas pole ajaloo paradox?
    Tema kolis ajaloolisele kodumaale. Ei jäänud siia virelema.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.