Tallinn, Stenbocki maja, 3. aprill 2020 – Eriolukorra juht Jüri Ratas allkirjastas korralduse, mille eesmärk on senisest rohkem kaitsta inimesi hooldekodudes COVID-19 viirusesse nakatumise eest. Ööpäevaringsel erihooldusteenusel ja üldhooldusteenusel viibivatel inimestel keelatakse lahkuda hoolekandeasutuse territooriumilt kuni eriolukorra lõppemiseni. Korraldus jõustus allkirjastamisel.
Hooldekodust tohib koju minna üksnes haigusnähtudeta inimene, kes mõistab, et ta ei saa sinna naasta enne eriolukorra lõppu.
Hooldekodu peab tagama, et COVID-19 nakatunu ja temaga lähikontaktis olnud inimene on teistest isoleeritud. keelatud igasugune kokkupuude teiste isikutega, välja arvatud hoolekandeasutuse töötajatega ja meditsiinitöötajatega.
Nimetatud meetmed kehtivad kuni selle korralduse muutmiseni ning nende vajalikkust hinnatakse hiljemalt iga kahe nädala järel.
Massiteabevahendid peavad selle eriolukorra juhi korralduse viivitamata, muutmata kujul ja tasuta avaldama. Selle kohta saadame ka ametliku teavituse.
Korraldus: https://www.
ootasid jahumütsid laipu, et midagi piirata? Miks ei tahetud neid ja tulevasi laipu ära hoida ehk kohe kolded muust alast eraldada? Kas meie jahumütsid on jua loomult mõrvarid?
Kas arvate, et nad seal hooldekodudes niiväga elada tahavadki ?
Kes kontrollib nende ravi seal ja ja muude haiguste ravi ? Praktiliselt ei keegi. Sest hooldekodu on kas kasumlik
äriettevõte või on nende ülemustel kahtlaseid kokkuhoiunõudeid personalile, personalil aga nõudeid patsientidele. ja üleüldse tahavad nad neist võimalikult vähem tüli. Millest muidu lingiuta uksed ? Viirus annab selleks võimalusi juurde.
Mäletan Itaalia preestri esinemist, kus ta lahinal nuttis, et need inimesed surid üksinda (kuidas surid -olid neil narkoosi ja leevendavaid vahendeid,hellust, julgustust. Ei mitte. Üksinduses. Preestri lohutustest ja julgustusest jäid usklikud nagu nad on ka nüüd ilma. Meie rahvas pole isegi usklikud mitte. Kui saabub surm, minnakse temaga üksinduses kaasa ja see on hirmus, kuid enne saab võtta enesega Lootuse, kui on keegi, kes seda annab…Isegi kui ta minejal juba olemas on, enese arvates, põrmustub see kõik surma palge ees.
Siis ei suuda inimene enesele enam Valetada ja tema dekoratsioonid langevad tolmuks. Just siis vajab ta
kellegi hellust ja leevendavaid vahendeid. Neid aga seal pole. Suletuna 2 kesi ühte ruumi kasvab ka viiruste kontsentrats.
Et viirusevastases võitluses medikamentoosne efektiivne ravi seni puudub, võib abiks olla osoon.
Tugeva oksüdeerijana hävitab osoon viiruseid ja mikroorganisme. Erinevalt viirusevastastest medikamentidest mis viirusele toimides ka organismi rakke lõhuvad, tungib osoon rakku seda lõhkumata ja hävitab viiruse.
Osoon on mürgine kuid väikeses (kontrollitud) kontsentratsioonis on tema viirusevastane kasulik toime suurem võimalikust kahjust. Osoon tekib pärast äikest ning on tuntav õhu erilise värskusena. Osooni tekib ka ruume UV kiirgusega desinfitseerivate kvartslampide põlemisel.
Selles on sul õigus. Ka Västriku loomakliiniku ruume desinfitseeriti vist pidevalt põlevate kvartslampidega kui nad veel Rootsi partneritega koostööd tegid.
Meie seda proovida ei saa sest meil pole vastavat laborit.
Tervist,
nõuka-ajal oli hooldekodu koht kus hoiti parandamatuid haigeid. Tänaseks on hooldekodud kujunenud vanade isade-emade hoiukohaks. Lapsed on oma vanemad kodust välja visanud kohta kus nad kiiremini sureksid. Mida siin rääkida väärikast vanadusest? Kuidas see on ikkagi välja kujunenud? Isa ja ema lõid perekonna, sündisid lapsed, kasvatati need üles, püüti anda haridustki ja nüüd visatakse kui vana põrandalapp – hooldekodusse.
Ma san aru et eesti kommunistid hävitasid eesti vaimse haritlaskonna (osa lasti maha ja enamik viidi loomavagunites Siberisse sunnitööle, kes põgenes kommunistide vägivalla eest 1944 aasta sügisel välismaale).
Järgnesid kommunismiehituse aastad. Söödi sööklas, lapsed viidi lastesõime, hiljem lasteaeda. Kuidas on eesti rahvas selliselt mentaalselt muutunud – vanemad on ehitanud oma kodu ja neil ei lasta seal oma viimaseid elupäevi mööda saata. Iga ema või isa tahab surra oma kodus.
Aeg, kus isa või ema vajab pisut abistamist tekib vanuses 80+, tõsisemat aitamist- (juuresolemist) vanuses 90+.
Selleks ajaks on lapsed ammu pensionil ja midagi teha niigi pole. Isiklikust elust – ema haigestus 75 aastaselt kopsuvähki. Tõime ta enda koju. Mõne aja pärast ta ütles et tahab surra oma kodus. Abikaasa võttis end töölt lahti ja asus elama ema linnakorterisse. Kui ema meiehulgast lahkus – oli tema käsi oma lähedase käes, pereliikmed tema ümber. Isiklikust elust – abikaasa ema (vanus 86a). Umbes 6 aastat tagasi tõime ta oma koju. Ehitasime talle suurest elutoast oma kahe aknaga valgusküllase toa (meeldib lugeda), ümber on tal väga palju raamatuid ja kallikssaanud esemeid, garderoob. Paari sammu kaugusel oma WC ja istmega dusiruum. Saab jalutada aias ja istuda terrassil. Meil on ämmaga juttu küllalt – huvitav on kuulata tema elutarka juttu, rääkida anektoote ja lahendada ristsõnu. Meil on jaotus – ristikud ja teised ristsõna väljaanded on tema omad, Õhtulehe, Lääne Elu ja Maalehe ristsõnad on minu jagu.
ETV ei vaata sest selline debiilne hüsteeria koroonaviiruse alal käib üle mõistuse. Kujutage sinna hooldekodusse unustatud vanemat inimest. ETV: itaalias surnud niipalju inimest, hispaanias surnud niipalju inimest. Ja kui vanake haigestub – ETV levitatav hirm haarab vanuri mõistuse ja manalateele minek on kiirendatud. Lähedasi kes moraalset tuge pakuksid ju pole.
On aeg seadustada eutanaasia et oma elutöö lõpetanud inimesed saaksid lahkuda väärikalt.