Ei mängiks seda seepärast, et mitmed meie poliitikud on hakanud oma sõnavõttudes Petserit ja Jaanilinna tagasi nõudma. Esialgu küll arvamustena, aga eks iga idee paisub ja saavutab oma täisvormi just valimiste ajaks. Pole ju saladus, Vabadussõja tulemina rahuleppega need alad Eesti külge kinnitusid.
Sõja tulemusel sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Lepingu järgi liideti Eesti Vabariigiga ka Setumaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse said Petseri ja veel mõned suuremad asulad nagu Irboska ja Laura. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petserimaa 64 712 elanikust venelasi 65,06%, eestlasi 32,36% ja lätlasi 2,29%. Tollase Petseri maakonna idapoolsed alad olid praktiliselt sajaprotsendiliselt venekeelsed.
Algas II Maailmasõda. Tulid muutused. Suurriigid Venemaal Jalta konverentsil ja ka Potsdamis määrasid mõjupiirkonnad ringi. Baltimaad anti Venemaa huviobjektiks. Siis muidugi häbiväärne Eestimaa kommunistide pöördumine Stalini poole, et meid võetaks NSVL-i liikmeks. Selle viimase paberiga tahabki Venemaa unustada Vabadussõja lõpu, mil Eestimaast sai suveräänne riik.
Okupatsiooniaastad tõid kohe ka oma kannatused. Kõik eelmiste riikide vaimurahvas ja sõjamehed, lisaks talupidajad ja pisut rikkamad elanikud kuulusid küüditamisele kaugele Venemaa põhjarajoonidesse.
Okupatsioonivõim luges end siin olevaks peremeheks. Nemad otsustasid, kes saab ülemuseks ja kellele kõlbab kas labida- või masinatöö. Otsustavaks lüliks oli parteiline kuuluvus või siis osavõtt sõjast Nõukogude poolel. Kõik Eesti korpuses teeninud, olenemata haridustasemest pandi ikka kusagil ülemusteks.
Eesti vabakslaulmist peetakse NSVL-i järglase – Vene Föderatsiooni poolt uue riigi loomiseks. Selline on nende tänane arusaam ajaloo ümberkirjutamisel. Muuseas, praeguste konstitutsioonimuudatuste aruteludes on kõlanud naabril ka mõte, loobuda NSVL-i järglase staatusest! Huvitav vangerdus igatahes.
Kui nüüd vaadata üksikute meie poliitikute avaldusi, siis soovist liita meiega Petseri, tooks see meile juurde 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 13 056 isikut, neist venelasi 89,14%. Tänaseks on ainuüksi linn suuresti arenenud Pihkva suunas ja elanike arv mitmekordistunud. Lisaks ka elanikkond kuni kunagise Irboska piirini. Mingit suurtööstust pole arendatud. Vaid keraamiliste plaatide ja lubjajahu tootmine. Võtame Jaanilinna (vene Ивангород ), mis on Ingerimaal Narva jõe paremal kaldal. See tooks meile 2016. aasta loenduse järgi veel juurde 10 502 uut venekeelset elanikku.
Kui võtta tõsiselt tagasinõuet, siis kuidas toimiks selle rahva integreerimine Eesti ühiskonda ja hariduse korraldamine? Lisaks pensionid ja muu sotsiaalkorraldus? Kas riik oleks selleks suuteline? Mis aga saaks meie praegusest väljaehitatavast kontrolljoonest?
Selge on see, et praegune poliitiline olukord ei võimalda nende küsimustega tegelemist. Praegune valitsuse seisukoht on selge: „Valitsusliidu otsus on, et piirilepingut ei ratifitseerita. Samuti ei kavatse valitsus esitada uusi ettepanekuid Eesti-Venemaa piirijoone muutmiseks,“ kinnitas välisminister Urmas Reinsalu.
Aivo Oina