Sotsialistlikku põldu harides

Kuues osa. Minek kaubandusse

Tallinnas korraldatud suurüritus Eesti 100 aastat lennundust ja ilusa ausamba püstitamine Piritale tõid Maarjamaale Soome ja NSVL-i ühisfirma Koneisto tegevdirektori Kyösti Laitise ja pangandustegelase Eino Autio. Nemad tulid erakopteriga üle ja kindla sihiga vabanemistuultes oleva Eestiga äri alustada.

Põgus ringisõit Tallinnas ja kohe ka kutse siinsele turustajale Soome. Muidugi oli neil eelinformatsioon kohalikust ehetemüüjast tänu Soome lennunduse presidendile. Siis veel informatsiooni konkurentsi ei tuntud. Tegu oli uute turgude avamise sooviga.

Suurem osa Soome eralendureid olidki ameteis suurfirmades, sest kogu lendamise lõbu tuli endal kinni maksta. Nõuka poolel oli aga kõik see tasuta. Ikka ALMAVÜ süsteemis. Soomes kohtuti ka juhatuse esimehe, Moskva mehe Mesropoviga ja käidi firma keskuse saunas. Lisaks kallitele autodele, oli firmal ka oma lennuk. Lenduriks tegevdirektor Laitinen. Väikene arusaam tuli ka ühest lennust Malmilt Hyvinkääle, kus asus remondibaas eralennukeile. Nimelt viidi sinna üks lennuk ja koheselt maksti lennu sooritajale ka töötasu lennuki toomise eest. Ühesõnaga, igal liigutusel oli hind küljes.

Koneisto müüs nõukaaja kaupu kogu välismaailmale. Läti vedurid, Valgevene külmkapid ja ratastraktorid, Eestist Volta elektrimootorid ja siin monteeritud ekskavaatorid läksid üle piiri. Oli ka tolleaja nali: teisele poole saadetud treipingid olid nii metallimahukad ja rasked, et need sulatati seal ümber ja sai ühest kaks pinki teha. Mine tea, äkki oligi nii. Koneistol oli oma sadam Hangos ja sealtkaudu liikusid kaubad edasi. Maarjamaa mees võttis üles külmikute müügi siinsetele ostjaile ja Minskis toodetud kapid said nimeks Snowcap ja nende tootja tehasele anti Soomest mootorid.

Tallinnas oli uue valuutapoe püsti pannud üks komsomolijuht ja see asus Sakala t. nurgal, Pärnu mnt. poolel, kus oli asunud endine KGB residents. Oli aeg, kui see kurikuulus karistusorgan ennast kokku hakkas tõmbama ja ilmselt ka salaarhiivid siit välja viis. Moeehteid müüdi selles poes juba varem ja nüüd lisandusid külmkapid. Need tulid kohale raudteevagunis ja tervelt 81 tk sees. Kapid müüdi maha otse jaamas, kuhu olid ostjad kutsutud. Kokku läks äriks kolm vagunitäit tollast defitsiiti.

Koneisto oli heades suhetes Vehoga, kes müüb Mercedeseid ja tundis siis ka see autofirma huvi Baltikumi vastu. Anti siinne müügimees konsultandiks ja tõlgiks kaasa reisile kolme Balti riiki, et automüügi võimalusi uurida. Kohtuti autobaaside juhtide ja juba jalgu alla saavate kooperatiividega. Uuriti ka toonaste ministeeriumite tasemel võimalike müügikohtade avamist. Kahjuks Veho poolne  lõpplahendus oli see, et polevat kohalikku ostjaskonda. Oh, oleks nad ette aimanud, et Väino Kaldoja siin sellise impeeriumi üles ehitab ja lõpuks kogu selle suurfirma just Vehole müüb!

Veel üks lennunduse mees, Turu linna lennuklubi ülem, lennukapteni aunimetust kandev Matti Elonheimo (Soomes on lennukapten tiitel, mille vabariigi president võib anda väljapaistvale piloodile), oli samuti Tallinna üritusel koos oma klubi lenduritega ja tema viis müügimehe kokku oma pojaga, kes juhtis Raisio müügitööd. Müügiartikliks oli gluteen, mida kasutasid leivakombinaadid ja pagaritööstused. Nii Mustamäe leivatööstus kui ka ETKVL-i pagaritööstus olid ostjad.

Turu linna lennuklubiga tehti ka kasulik bartertehing. Neile anti kahekohaline õppepurilennuk Blanik ja vastu saadi mootor, mis sobis purilennukile. Ikkagi odavam kasutada, kui suure lennuki sabas üles vedada. Lisaks ka võimalus purilennukil kõrguse kaotuse puhul uuesti ülespoole tõusta. Kolm müügiartiklit-moeehted, külmkapid ja gluteen olid populaarsed Maarjamaal kuni Eesti vabakslaulmiseni. NSVL lagunes ja samaaegselt tabas ka Soomet kurb saatus. Külma sõja lõpp ja suur sõltuvus idakaubandusest tõi 1990. aastate alguses Soome kohaliku majanduskriisi – lama, kuid samas algas Nokia suur võidukäik maailma mobiiltelefonidega varustajana.

Helsingi peatänaval oli kurb jalutada. Iga teine väikepood oli suletud või tegi lõpumüüki. Ka Koneisto lagunes ja tegevjuht oli sunnitud oma punasest tellisest kodumaja ja kõrvale ehitatud müügiks mõeldud teise maja pangale tagasi andma ja kolima pealinnast välja odavamale väikelinna elule. Moeehete firma tuli Tallinna ja avas siin oma hulgikaubanduse. Tema pääses lamast. Ostis Piritale villa ja sinna tehti ka suur kaubaladu. Nagu ikka, olid tülid erastamisega ja viis aastat käidi kohut, sest eelmine arvatav maja tegelik omanik vaidlustas müügi välisfirmale. Pikapeale kohtuasi rauges.

Riigi alguses oli välismaalaste osalusega firmadele suured soodustused. Valuutas panka sissemakstud osakapital, mis küll järgmisel hommikul välja võeti ja tagasi Soome viidi, andis kolmeks aastaks suure maksusoodustuse. Esimene aasta maksuvabana, teisel aastal veerand käibest maksu alla ja kolmas aasta pool maksudest. Moeehete müük toimus üle Eesti kõigis suuremates kaubamajades ja eriti Soome Sokoses, mis pandi püsti Viru hotellis. Kaheksa aastat pärast Eestis alustamist oli Soome emafirmas suur tulekahju. Ruumid küll taastati, kuid suured laoseisud mõjusid kahjustavalt  ja värske kauba juurdevool oli katkenud. See mõjutas ka Eesti müüki ja pikapeale hakkas kasum langema.

Emafirma Soomes läks pankrotti, Eestis lõppes hulgikaubandus 2001. aastal. Järelejäänud kaupa müüs üks  väikefirma ja Pirita villa läks pankrotihalduri poolt müüki. Meie põllundusest kasvanud „müügimees” läks pensionile.

(Lõpp)
Aivo Aju