Kriisihalduse ministri sissevaade kaasaegsesse metsikusse läände

Jaak Aab, riigihalduse minister ja eriolukorra tööde juht

Koroonakriis tabas meid ootamatult. Inimestel on kombeks mõelda, et meid pahad asjad ei puuduta. Sel korral puudutasid ja seda rohkem kui osaksime arvata.

Eriolukorras peavad paljud meist täitma tavapärasest erinevaid ülesandeid. Need on vajalikud, et saaksime võimalikult kiiresti minna tagasi normaalse elukorralduse juurde. Nii juhtus ka minu tiimiga, kui meie vastutada anti isikukaitsevahendite hankimine. Kohalike omavalitsuste nõunikust sai desovahendite hankespetsialist ja jaotuskavade koostaja ning riigimajade projektijuhist isikukaitsevahendite hankespetsialist. Muidugi on meie meeskond natukene suurem, kuid need on kõige markantsemad näited, kus tuli kiiresti kohaneda uute rollidega. Eesmärk paberil näis lihtne ja kiiresti teostatav – tuleb hankida isikukaitsevahendeid (maskid, kindad, prillid, ülikonnad jne). Reaalsus oli hoopis teine.

Kaasaegne metsik lääs

Koroonakriisi puhul tuleb mõista, et tegemist ei ole mitte ühe riigi, vaid terve maailma probleemiga. Igal pool on hapu seis ja vajadus isikukaitsevahendite järele. Ning see vajadus on kordades kasvanud, mis tähendab, et ka hankimisega seotud segadus on kordades kasvanud.

Viiruse leviku tõkestamiseks kehtestasid paljud riigid piirikontrolli ning on seadsid piiranguid ekspordile, mistõttu tekkisid tarneraskused. Äkki mäletate märtsikuus ilmunud fotouudiseid, kus oli näha piiridel seisvaid kilomeetrite pikkuseid rekkate ridu.

Kogu turg kukkus kokku

Ometigi postkasti vaadates jäi mulje, et nädalaga on kõiksugused maskid ja teised kaitsevahendid olemas. Mulle saadeti sadu ja sadu pakkumisi, kus kas inimene on nõus ise toodet tarnima või tal on keegi tuttav/äripartner, kelle kaudu saaks isikukaitsevahendeid osta. Neisse süvenedes selgusid aga potentsiaalsed riskikohad –tegemist oli äsja alustanud kaupmehega (või nagu me meeskonnaga naljatame – kauboiga), toodetel puudusid sertifikaadid, hind oli ulmeline, ettevõtja oli ebausaldusväärne…see n-ö punaste tulukeste nimekiri oli pikk. Mõni võib tahta öelda, et mis ma sellest juuksekarvast lõhki ajan – mask on mask! Aga vot, päris nii lihtne see pole! Maskidel on erinevad kategooriad ja kaitseastmed. Mõne toote kohta saaks öelda, et see on parimal juhul moeaksessuaar.

Lõppude lõpuks jäävadki sõelale mõned pakkujad. Otsustasime keskse hanke tellimuse teha Hiinast, mis oli võimalik tänu pikkadele läbirääkimistele. Kui olla täpne, siis mina liitusin läbirääkimistega kell kolm öösel ning lepinguni jõudsime 12 tundi hiljem. See on tavapärane, et ministrite tööpäevad on pikad ja pingelised, kui see oli klass omaette.

Läbirääkimiste tulemusena jõudsime lepinguni, mille kogumaksumus oli 11,4 miljonit dollarit. Tehtud tellimus oli suuremahuline, sest see sisaldas nii haiglate, hooldekodude, päästeameti, politsei- ja piirivalveameti ning teiste ametkondade ühe kuu vajadusi. Lisaks Hiina lepingule sõlmisime viis kokkulepet väiksemate koguste peale. Seega hajutasime riske.

Tänu mitmel rindel tegutsemisele tekkis võimalus toetada ka erasektorit. Oma osa said nii hambaarstid, kaupmehed kui ka toiduainetetööstus. Riik oleks saanud öelda, et eraettevõtted muretsegu ise isikukaitsevahendid, kuid see oleks olnud väär.

Lõpetuseks tahaksingi rõhutada peaministri mõtet – me peame käituma „meie“ ühiskonnana, mitte „minu“ ühiskonnana. Kriisi hetkel tuleb suurendada veelgi enam kollektiivset mõtlemist ja tunnet, sest piisab sellest, et käputäis inimesi käituvad hooletult. Olukorra võtab väga hästi kokku aprilli alguses käivitunud teavituskampaania: „Lapselaps läks vanaemale külla. Võttis kaasa piima, saia, kimbu tulpe ja surmava viiruse.“

Esimene suur riiklik hange ehk n-ö Hiina leping

• kirurgiline ühekordne mask – 5,5 miljonit
• respiraatormask FFP2 – 2 miljonit
• respiraatormask FFP3 – 100 000
• kaitseprillid – 100 000
• kindad – 25 miljon paari
• kaitsekitlid (kolm erinevat tüüpi) – kokku 1,1 miljonit;
• peakatted – 500 000
• jalanõude katted – 2 miljonit