Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Aadu Musta sõnul on teadus- ja arendustegevuse riigipoolne rahastus 1% SKPst võimas ja rahulolu pakkuv vahefiniš ning aitab viia edasi viia nii ühiskonda kui riiki tervikuna.
„Minu jaoks on teadus ja haridus rahva püsimise alussammas ning salarelv, mis taganud nii väikese rahva ellujäämise kui eduloo,“ ütles Must. „Valitsuse poolt eraldatud 56 miljonit eurot lisaraha ja 1% protsendi täitmine ning selle kinnitamine eelarvestrateegiasse on kahtlemata märgiline.“
Keskerakonda kuuluv Must tunnistas, et rõõmu valitsuse otsuse üle väljendas nii mõnigi kolleeg Tartu Ülikoolist. „Eks ajaga on hakanud ka neil usk kaduma ning mõistan neid täielikult. Hea, kui suutsime neile töötegemise isu tagasi tuua. Võisime ju ennegi rääkida, et ka teaduse poolelt saaks mõneski kohas raha senisest mõistlikumalt kasutada, aga see ei kõlanud sugugi veenvalt – vaesust on raske jagada,“ ütles professor Must.
„Mäletan, kuidas ammu enne Riigikokku saamist pidasin Tartu Ülikooli aulas kõne: “Eesti rahva hariduseusk – kas pelgalt ainult ajalugu?” Hariduseusk tuli sõnana käibesse, aga sisu kippus ajaga kaduma. Väga kaua on püütud seletada, et hariduse ja teaduse rahastamine ei ole kõige põletavamad probleemid, kuna päeva pealt ju midagi kokku ei varise. Ja nii me astusimegi rõõmsameelselt vaikse hääbumise suunas! Koonerdamine hariduse ja teaduse arvelt ei karista kedagi koheselt täna või homme, kuid sellest põhjustatud kaotused ja mahajäämus võivad olla pöördumatud,“ sõnas Must lõpetuseks.
sisutühi umbluu. Pole vaja mingit ebamäärast rahaeraldist, kui pole vastu panna kindlat kava millegi edasiviiva avastamiseks või loomiseks. Olen ette kindel, et mitte ükski neist rahaga pillutatavatest teadlastest ei hakka nuputama raadioid, telekaid, pesupesemismasinai, tolmuimureid, potte, panne, millega me lööks läbi ka maailmas või vähemalt teeks neid oma rahvale ise. Kuna me armastame oma saavutustega ärbelda, siis oleks ma ammu pidanud kuulma, kuidas meil areneb tööstus, mis toodab masinaid ja vahendeid ise, mitte ei pea me lugema neilt Meid in Tšainä.
Nii et kuni me ei saa lugeda toodetelt Tehtud Eestis eestlastele, mitte ühtki senti ma ei eraldaks. Sest need kaovad mugava olesklemise kurku, siis makku ja lõpuks tuleb välja tavapärane haisev toode – kõik teised on süüdi!
Ning iga kava peab olema ka tõendatud, mis välistaks luulu nagu Ansipi lubadus viia meid 5 jõukama hulka.
Mida me ise toodame? Vaid mõnd põllutoodet. Isegi burgerid ja krõbekanad tungivad meile väljast sisse ja meie vahime tegevusetult pealt ning hädaldame et pappi pole ja elame vaesuses.
Aadu võiks ausalt tunnistada, et kui me peame teaduse all silmas midagi vaimset, siis seal on kasutegur ehk umbes 50%, kuid rakendusteadustes kindlasti alla 10%. Isegi kui nende jaoks eraldada raha 50:50, siis lihtne mata ütleb, et sellest 1%-st läheb asja ette vaid 25+5 = 30%. Ehk 70% läheb igasugustele täienduskursustele, kokkutulekutele, enesekiitmistele, bantu neegrite ja hottentottidega kogemuste vahetamisele ehk kassi saba alla.