Jaan Sütt, Eesti Arstide Liidu president
On hea meel tõdeda, et riigi terviseprofiili andmetel on Eesti elanike tervislik seisund paranenud ja läheneb jõudsalt Euroopa Liidu keskmisele. Oodatav eluiga on meil pikenenud rohkem, kui üheski teises Euroopa riigis. Samas on erinevused elanike rühmade vahel võrdluses teiste riikidega ühed suurematest.
Ühelt poolt on tervisenäitajaid mõjutanud üldine elatustaseme tõus ja tänapäevane tõenduspõhine meditsiin, mis oskab meid üha paremini ravida, kuid kõige rohkem mõjutavad tervist valikud, mida me kõik igapäevaselt teeme. Kui toitume tervislikult, liigume piisavalt, ei suitseta ega liialda alkoholiga, väheneb risk haigestuda. Neid valikuid aga piirab sageli majanduslik olukord, seetõttu on rahva tervise parandamiseks vaja vähendada sotsiaalset ebavõrdsust.
Meie tervise edusammud tulenevad paljuski südame isheemiatõvest ja insuldist põhjustatud surmade vähenemisest. On kaheldav, kas need head tulemused haiguste ennetuse kohta midagi positiivset ütlevad. Pigem on minu arvates tegu kogu tervishoiusüsteemi suure ja efektiivse pingutusega, et elule aidata juba üliraskesse seisundisse jõudnud patsiente. Paraku ei ole elukvaliteet peale südame veresoonte stentimist või ajuinsuldi järgset trombolüüsi alati hea. Eelkõige tuleb tegelda haiguste põhjustega, milleks on sageli ka terviseprofiilis näidatud murekohad: rasvunute osakaal nii täiskasvanute kui ka laste seas on Euroopa suuremaid ning tubaka- ja alkoholi tarvitamine ja ebatervislik toitumine on jätkuvalt suured probleemid.
Eesti kuvand on hea arstiabi, mis paistab eriti silma oma kuluefektiivsuse poolest. Eesti panus tervishoidu – 6,4% sisemajanduse kogutoodangust – on üks madalamaid Euroopas. Samas ravivajadus ei vähene, vaid rahvastiku vananemise tõttu suureneb pidevalt. See seab pinge alla ka tervishoiutöötajad, kellest on puudus juba praegu. Kahjuks on Eesti suurimaks tõmbekeskuseks Soome raviasutused, kuhu minnakse tööle ennekõike suurema palga pärast. Viimastel aastatel on arstide väljarännet oluliselt pidurdanud üleriigilised kollektiivlepingud, millega töö- ja palgatingimused on järk-järgult paranenud. Ravi kättesaadavuse ja kvaliteedi tagavad eelkõige tervishoiutöötajad, seetõttu ei tohi see järjepidevus katkeda. Arstiabi andmine on meeskonnatöö ja väärikalt tuleb tasustada nii õdesid, hooldajaid kui ka tugispetsialiste. Suurendama peab ka koolitusmahte, kuna arste ja õdesid on Eestis Euroopa Liidu keskmisest vähem, eelkõige peame suurendama õdede arvu.
Koroonakriis on veelgi olulisemaks muutnud patsiendiohutuse ja näidanud, et kiiresti on vaja patsiendikindlustuse seadust. Niigi pingelises olukorras peavad arstid ja haiglad saama keskenduda haigete ravimisele ja viiruse leviku vältimisele, mitte muretsema sellest põhjustatud võimalike kaebuste ja kahjunõuete pärast.
Riigikogu Arenguseire Keskuse hinnangul suureneb haigekassa puudujääk 2035. aastaks 900 miljoni euroni. Inimeste omaosalus on juba praegu ELi keskmisest suurem ja seda tõsta ei ole enam võimalik. Tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse säilitamiseks tuleb laiendada ravikindlustuse tulubaasi. Selleks on vaja valitsuse ja riigikogu kiireid ja julgeid otsuseid.