Europarlamendis mittekättesaadavuse raporti variraportöör Yana Toom tunnistab, et tegi ise viimati kellast kellani tööd aastal 1986 ja helistab ka ise aeg-ajalt alluvatele pool kaksteist öösel, kirjutab ajaleht Postimees.
Kogu mittekättesaadav olemise seaduste ideestik tuleneb Prantsusmaalt. Kuivõrd paistavad teised Euroopa riigid olevat valmis nende eeskuju järgima?
Ma ei ole nõus, et see pärineb Prantsusmaalt, ka kehtivas töö- ja vaba aja direktiivis on selgelt sätestatud õigus mitte olla kättesaadav. Iseasi, kui aktiivselt ja kas üldse liikmesriigid seda tagavad. Või siis töötajad kasutavad. Ja siin on miljon tegurit: olukord tööturul (kas peabki töötama 24/7, sest teist tööotsa pole saada), töökultuur (see vana vastasseis «elada, et töötada, või töötada, et elada»), inimeste digioskused ja ka digitaalsete lahenduste olemasolu.
Lihtne näide: seal, kus pole digiallkirju, pole põhimõtteliselt võimalik viia tööd kaugrežiimi sellises mahus, nagu me seda Eestis teeme. Ja ka kaugtöö ise on sellisel puhul palju keerulisem ja aeganõudvam – selle asemel et kinnitada oma otsus PIN-koodiga, sa prindid, täidad käsitsi, skannid ja meilid vajalikud paberid. Teeme seda lockdown’is Belgias iga päev ja ongi tunne, et vanad head 1990ndad on tagasi. Ainult piipari asemel on mobiil.
Täispikka intervjuud saab lugeda: https://yanatoom.ee/uudised/yana-toom-koroonakriis-kasvatas-probleemi-90-protsenti/