Anneli Ott, kultuuriminister, Keskerakond
Tartusse on kogunenud meie hõimurahvaste esindajad – kokku 14 eri rahvust –, et pidada kaheksas soome-ugri maailmakongress. Maailmakultuuri mitmekesisust silmas pidades väga kaalukat sündmust on Eesti korraldanud varemgi, 17 aastat tagasi, mil soomeugrilaste esindusfoorum kogunes Tallinnas.
Eesti Rahva Muuseumis peetavad arutelud käsitlevad sedakorda keelte ja identiteedi tähtsust ja selle hoidmist soome-ugri rahvaste kultuuriruumis. Soome-ugri rahvaste maailmakongress on üks soome-ugri rahvaste ühise kultuuriruumi üks olulisemaid ühiseid ettevõtmisi. See on unikaalne sündmus ainuüksi juba seetõttu, et kongress ühendab eri riike ja rahvaid keelesuguluse alusel.
Algselt pidi kokkusaamine toimuma Tartus juba aasta tagasi, kuid pandeemia tõttu tuli sündmus aasta võrra edasi lükata. Aasta hiljem on rõõm tõdeda, et maailmakongress toimub, vaatamata sellel, et osaliselt saavad soome-ugri rahavaste delegatsioonid kongressist osa siiski ekraani vahendusel.
Usun siiski, et see ei takista olulistel teemadel arutelu pidamast. Kokkusaamise on kindlasti vajalik, olgugi esmakordselt hübriidversioonis, kuna viimasest maailmakongressist, mis toimus Soomes, Lahtis, on möödas juba viis aastat.
Soome-ugri rahvaste pere on mitmekesine. Meid on kokku umbes 23 miljonit inimest ja me erineme üksteisest nii arvukuse, elujärje, religiooni ja paljude teiste tunnuste poolest. Oma riik on meie seas vaid kolmel: eestlastel, soomlastel ja ungarlastel.
Mõeldes Eesti omariiklusest, siis see kasvas enam kui sajand tagasi välja vankumatust soovist hoida ja kaitsta oma keelt, kultuuri ja meelt aegade lõpuni. Just selles vaimus tunneme meie, eestlased, aga ilmselt ka soomlased ja ungarlased erilist vastutust oma hõimukaaslaste saatuse pärast.
Maailmas räägitakse umbes seitset tuhandet keelt. Neist enam kui kolmandikku kõnelevad põlisrahvad ja on tänapäeval kadumisohus. Keel on suhtlusvahend, kuid ennekõike siiski identiteedi looja ja säilitaja, kultuurimälu ja jagatud tähenduste mõtestaja ning hoidja. Meenutagem, et põliskeelte kriitilise olukorra tõttu kuulutas ÜRO juba 2019. aasta rahvusvaheliseks põliskeelte aastaks, mille sündmused leidsid küllalt elavat vastukaja ka Eestis.
Kõigil soomeugrilastel ei ole olnud õnne või muid eeldusi omariikluseks, kuid sellele vaatamata saame neid nende praegustes püüdlustes toetada. Põliskeelte hoidmine on kahtlemata soomeugrilaste üks suuremaid väljakutseid. Keelte saatusest sõltub meie hõimukaaslaste käekäik.
Tõsi, kongress ei süüvi keelepoliitikate juriidilistesse nüanssidesse, kuid keeleta ei saa. Ilma keeleta poleks kultuuri. Kongress lõpeb resolutsiooni vastuvõtmisega, mis fikseerib teemaaruteludes otsustatu ja hõimuliikumise poliitilise hetkeseisu. Infoajastu tingimustes ei jää Tartus toimuv kindlasti pidama üksnes Eesti Rahva Muuseumi seinte vahele. Kongressi rahvusvahelist kõlapinda arvestades ei olegi seda nii vähe.
Ajal, mil inglise keel jätkab maailmas võidukäiku, on täiesti vältimatu väärtustada ja hoida väikseid keeli ja rahvakilde. Maailmakultuuri mitmekesisus annab hoogu uutele mõtetele – innovatsioonile, kui soovite. Tasaseks nivelleerunud maailm aga, vastupidi, pärsib igasugust arengut ning oleks kirjeldamatult igav.
Soovin seepärast kõigile kongressil osalejatele ja toimuva jälgijatele vahedat mõttelendu, sisukaid dialooge ja uusi ideid. Andku Tartust saadav kogemus optimismi, et soome-ugri maailm ei plaani veel nii pea hakata taanduma, vaid muutub koostöös ning tänapäevaste suhtlusvahendite toel hoopis tugevamaks.
Jutuks hea küll. Ja rääkida te oskate, kuid midagi kaitseks tõeliselt ära teha..kasvõi päeva pealt lõpetada Venemaalt venelaste juurdevool läbi Kinnisvarafirmade, neile maad ja maju, kortereid müües…otsene ja suurim oht. Nüüd on lisandunud veel neegrid, muslemid ja ukrainlased. Kõigile on äkki nii kallis meie tilluke kodumaa, AINUS ja kordumatu. Paarikümne aasta pärast laiutate lihtsalt käsi, kui eestlane siit on põgenenud valuga hinges, sest see, mille eest seisime käsikäes Balti ketis ,Öölaulupidudel, kandsime kui last õrnalt kätel ja hinges…võtsite te meilt just teie ära ja ehk need vähesed, kes siia jäävad, taipavad, millised inimnäolised koletised te liberid tegelikult olete. Kaduvad taime-ja loomaliigid kannate “Punasesse Raamatusse”, aga inimesed, rahvad, erinevad oma tõekspidamistelt, kultuurilt,kombestikult jne.—kuhu te need kannata=?
Kas olete kindlad,et nende enamus üldse mingist kaitsest unistab ?
on keelanud sugride venestamist tõstatada üle ilma? Kuid meiel pole oma välispoliitikat ja ootame, mida otsustatakse Brüsselis. Ja siis omadele lauldakse, et meie omi pekstakse.