Rea Raus: Anneli Ott esindab elutervet, teaduslikku mõtlemist, mis ei torma lippude lehvides tundmatus suunas

Võimu ja vaimu, rahva ja riigi võõrandumisest on armas Eesti rahvas rääkinud juba aastaid ning sellele probleemile tähelepanu juhtinud meie vaimne eliit, selle üle kurtnud poliitikud. Piisab kui võõrandumise märksõna guugeldada ning välja tuleb juba aastakümneid kestnud probleem, mida kirjeldatud erinevates sõnavõttudes ja artiklites.

Ka tänases, lõputu küünlapäevana keerlevas kriisis, on võõrandumine saanud uue dimensiooni. Võõrandumine mõistmisest, arusaamisest, normaalsusest, teaduskriitilisusest, inimlikkusest. Võõrandumist surutakse nüüd rahva enese sisse, me ise eemaldume üksteisest, mõistmatu ja halva tegelasena saab üha rohkem näo enda lähedane, sõber või naaber.

Rahva ja riigi edasikestmise seisukohast on tegemist oluliselt murettekitavama fenomeniga kui senine “valitsus ei tea midagi” suhtumine. See on väga ohtlik tendents. Osad meist mäletavad seda fenomeni nõukogude ajast, kus isegi sõprade ringis ei tohtinud teatud teemadel rääkida.

Inimlikkusest ja otsustamisest kriisis

Sügavate probleemide olemasolust annavad märku sageli väiksemad sündmused. Eredaks näiteks on nüüd kujunemas, paraku ka teatud osa meedia osavõtul, arusaamatu nõiajaht ühele ministrile, kelle ainuke sõnum on olnud täpselt see, mida eelmine ja praegune valitsus üksmeelselt korrutanud on.

Nimelt, et vaktsineerimine on ja jääb vabatahtlikuks terviseotsuseks. Vabatahtlikkus teatavasti eeldab korrektset informeeritust, ka riskidest ning vaba olemist mistahes sunnist või survestamisest. Lisaks on kultuuriminister andnud vajalikku eeskuju, tuletamaks meelde seda, millele endine ja praegune õiguskantslergi tähelepanu juhtinud.

Nimelt, et olulised seadused ja väärtused peavad kehtima eriti kriisiolukordades. Inimese isiklikud, tundlikud terviseandmed ei ole laadakaup, mida osta ja müüa või mida terroriseerides päevapoliitiliselt välja nõuda. Mis praeguses võõrandumise kriisis veel eriti oluline on- minister on selgelt välja öelnud, et kõik inimesed on Eestile väärtuslikud, sõltumata isiklikust terviseotsusest.

Kas mitte seesama sõnum “kedagi ei jäeta maha, olgem tolerantsed, kõik on võrdsed, kõik on olulised”- ei ole kõlanud arvajate suust enam kui kord, kui jutuks tulnud erinevate inimgruppide erisused? Teatavasti ei ole mõtet heroiseerida tolereerimist, mõistmist, kaasamist nende inimgruppide osas, kes meile niikuinii meeldivad või kuhu me ise kuulume. Mõistmist peaks harjutama ikka seal, kus vastas seisab täiesti teistsugune maailmavaade, kombed, harjumused, tervis?

Justnimelt see, sügavamate väärtuste, mõistmise, rahva kokkutoomise esindamine on toonud Anneli Ottile niipalju toetusavaldusi, see on väga paljude Eesti inimeste jaoks olnud kui inimlikkuse puhang, värske õhu sõõm ajal, mida tahab valitseda hirm, süüdistused ja võõrandumine.

Hirm ja paanika aga teatavasti pole kunagi aidanud häid otsuseid teha ning iga valitsuse liikme kohus on seda endale meelde tuletada. Anneli Ott on seda teinud. Kas meie valitsusse ei mahu üksainuke minister, kes kõneleb sadade tuhandate eesti inimeste muredest?

Kas pole mitte kogu demokraatliku ühiskonnakorralduse alus üks mõte “Ma olen sinust täiesti erineval seisukohal, kuid ma võitlen viimase veretilgani sinu õiguse eest omada seda erinevat seisukohta”?

Teadusest ja teaduslikkusest

Kriisis arutleme kogu aeg teaduse üle, kippudes unustama, et teaduses ei ole ega saagi olla ühte lõplikku tõde. Maailma tuntuimad, kuulsaimad teadlased, rääkimata filosoofidest, on sageli korranud ühte mõtet “ Mida rohkem ma tean, seda rohkem mõistan, kui vähe ma tean”.

Teadus tunnistab suhteliselt suure konsensusega, et inimkonna teadmised ja arusaam maailma, sealhulgas ka inimorganismi toimimisest, on vaid murdosa sellest, mis on tegelikkus. Selle tõsiasja omaksvõtt paneb tõsistele teadlastele teatud kahtlemise, küsimuste esitamise pitseri.

Aukartuse ja lugupidamise pitseri kõige selle ees, mida me veel ei tea. See omakorda aga väga-väga suure vastutuse eriti kriisides, eriti olukordades, kus küsimuse all on Inimene. Inimeseks olemine, inimlikkus, inimese tervis, mis omakorda on vaid looduses toimuva peegeldus. Inimene ja loodus- me kõik oleme praegu kriisis. Selle kriisi tekitajateks, paraku, saame pidada aga taas teadust ja lihtsaid, ühe lauaga löövaid lahendusi pole siin olemas.

Doktorid, magistrid erinevatelt elualadelt on osalised olnud majanduse domineerimises elu üle, raha võimu tsementeerimises universaalsete väärtuste üle. Ka teadus on süüdi kallutatuses, vastamises rahastuse huvidele, seda tänagi.

Teadus on südametunnistuse piinadeta heaks kuulutanud lahendusi, mis inimestele ja loodusele ränka kahju on teinud. Just seetõttu kõlavad teaduses hääled, et me peame väärtused teadusesse tagasi tooma, küsima järjest enam, kas mingid uued avastused ja leiutised ikka teevad päriselt meie loodusele, meie inimestele head või teevad nad taas head vaid majandusele, konkreetsetele ettevõtetele ja lobbigruppidele.

Ja ka siin meenub Anneli Ott. Ta esindab elutervet, teaduslikku mõtlemist, mis ei torma lippude lehvides tundmatus suunas, karjudes et vaid kollane värv päästab, vaid küsib – oodake, aga kui meie senised meetmed ei tööta, mis siis töötab? Vaatame ringi, arutleme, võrdleme erinevate ekspertide, erinevate teadlaste sõnumeid.

Miks Rootsi elab meiega võrreldes tavapärast elu, lõhestamata ja võõrandamata inimesi ning muserdamata ettevõtlust? Kas meil sealt mitte midagi õppida ei ole? Miks Islandil, kus kõrgeim vaktsineerituse tase, on nakatumine hüpanud taevasse? Miks täna, kus oleme hoopis teises olukorras kui eelmisel sügisel, immuunsuse tasemelt, hakkame taas samade meetmetega ühiskonda lukku keerama? Miks järjest rohkem teadlasi toob välja uuringute andmeid, mis räägivad efektiivsest ravist, aga me ei taha otsustajatena isegi mitte maha istuda ja tõsiselt uurida ravi küsimusi? Kas poleks see mitte elementaarne? Miks kasutame ühtede lahenduste eelistamiseks topeltstandardeid, selleks et uuesti ja uuesti tõdeda, et lahendus kuidagi ei saabu?

Täna on meil maailmast võtta juba virnade viisi raporteid, uuringuid, ülevaateid, mis pakuvad teistsuguseid lahendusi kriisile, kui poolteist aastat väldanud vastuolulised sõnumid ja ebaefektiivsed meetmed ühiskondade kurnamisel. Välja võib tuua põhilisi tõenduspõhiseid sõnumeid. Ranged piirangud ei tööta, vaid toovad kasu asemel rohkem kahjusid.

Maskikohustus kogu elanikkonnale ei too kaasa nakatumise vähenemist, küll aga tekitab täiendavaid terviseriske, maske peaksid kandma vaid sümptomitega inimesed. Vaktsineerida tuleb eelkõige riskigruppe, kuid kuna olemasolevate vaktsiinide toimetest pikaajalises mõõtmes on liiga vähe teada, ei saa soovitada laste ja rasedate vaktsineerimist, tulenevalt ettevaatusprintsiibist.

Keskenduda tuleb senisest enam ravile, kuna ainult vaktsiin haigusest jagu ei saa. Kõiki neid sõnumeid on hakanud edastama erinevate riikide valitsused ja teadlaste kogud.

Anneli Ott on meile kõigile meenutus kriisieelsest ajast, kus parimate tõenduspõhiste otsuste tegemiseks oli vaja uurida, küsida, vaielda, erinevaid teadusuuringuid kõrvutada ja erinevaid eksperte kuulata. Eriarvamused olid eelduseks õigetele otsustele.

Kokkuvõtteks

Kas Anneli Otil on õigus? Eks me igaüks arvame omamoodi ja sellele küsimusele polegi mõtet vastust välja vaielda. Küll aga on temast kiiresti saanud sümbol. Sümbol ja meenutus sellest, kes me iseendana ja rahvana tegelikult oleme või olema peaksime, et me ei unustaks küsida küsimusi, kahelda ja austada. Ennast, sõpru, lähedasi, kogu elu ja loodust.

Et me meenutaksime seda, mis meid ühendab ja julgeksime näkku vaadata tehtud vigadele ning neid parandada. Ehk on hoopis see normaalsus, mida me mingi hinna eest kaotada ei tohiks ja mida õnneks tuletab meelde Anneli Ott. Mõelgem sellele oma lähedaste, sõprade ja iseenda nimel ja natuke kauem kui ühe artikli läbilugemiseks kulub.