20. augustil tähistame Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Keskerakonnale on laekunud mitmeid meenutusi toonastest pöördelistest sündmustest, mida järjepanu avaldame. Seekord jagab mälestusi majandusteadlane ja poliitik Ivar Raig.
Sõitsin pühapäeval, 18. augusti 1991. a. õhtul lennukiga Moskvasse, et järgmise päeva hommikul taotleda Jaapani saatkonnast viisat sõiduks XXI ülemaailmsele agraarökonomistide kongressile Tokyos. Pühapäeva õhtu Moskvas oli rahulik ning mingeid avalikke märke eelseisvatest võimuvõitluse sündmustest polnud. NSVL-i Rahvasaadikute Kongressi saadikuna ööbisin Kremli lähedal “Moskva” hotellis.
Esmaspäeva, 19. augusti hommikune hotell ei andnud samuti millegagi märki alanud putšist. Sõitsin viisa järele Jaapani saatkonna konsulaarosakonda. Kell 9 hommikul olid tänavad rahulikud, tõsi, tööpäeva hommiku kohta oli Moskva kesklinnas liiklust kuidagi vähem kui tavaliselt. Toimunu kohta sain esimese informatsiooni alles jaapanlastelt, kes teatasid väga viisakalt, et viisade väljaandmine riigist väljasõiduks on peatatud kuni võimusuhete selginemiseni.
Putšiga puutusin esimest korda vahetult kokku kella 10 paiku, kui jõudsin Kalinini prospektile. Moskva üks peatänavaid oli täis aeglaselt edasi liikuvaid, kuid ilma silmatorkavate loosungiteta demonstrante. Tänavanurgal seisma jääda ja rahvast vaadata õnnestus vaid viivuks, sest minu käsutuses oleva musta “Volga” numbrimärk signaliseeris, et autos on rahvasaadik. Grupike ilmsete joobetunnustega demonstrante lähenes autole ja asus seda raputama, püüdes seda ümber lükata. Autojuhil õnnestus oskuslikult manööverdades siiski demonstrantide piiramisrõngast vabaneda ja kõrvaltänavate kaudu sõita Kremli väljakule. Lootsin, et Kremlis ikka teatakse, mis tegelikult toimub. Sisenedes olin valmis kõige hullemaks, kuid vastupidi ootustele, oli Kreml peaaegu täiesti tühi. Kohal olid vaid vahtkonnad ja mõned tehnilised töötajad. Ametnikud ilmselt juba teadsid toimuvast ning otsustasid kõrvale hoida.
Kui olin püüdnud tulutult kontakti saada Rahvasaadikute Kongressi ja Ülemnõukogu aparaadi töötajatega, sai selgeks, et käsilolev võimuvõtmine ei saa olla tõsiseltvõetav. Viibisin Kremlis üle tunni, kuid sealt ei õnnestunudki toimuva kohta saada peaaegu mingit lisainformatsiooni. Viidati vaid sellele, et kuumad sündmused toimuvad Vene NSFV Ülemnõukogu hoone, nn Valge maja juures.
Tormasin jalgsi mööda Kalinini prospekti Valge maja poole, kuid nähes saabuvaid tanke ja ehitatavaid barrikaade, loobusin peagi mõttest jõuda demonstrantide ja tankide piiramisrõngas olevasse hoonesse. Läksin hoopis Eesti esindusse Sobinovski tänaval, helistasin mitmel korral Eesti Ülemnõukogusse Liia Hännile, kes asendas mind Maa-Keskerakonna (EMKE) fraktsiooni ja ka erakonna esimehe ametikohal.
Kui Liia Hänni kätte sain, olid äsja lõppenud EMKE fraktsiooni ja Rahvarinde Ühenduse koosolekud. Liia Hänni refereeris EMKE koosoleku tulemusi, kus oldi jõutud üksmeelsele seisukohale, et olukord nõuab iseseisvuse väljakuulutamist ja selleks tegevuskava väljatöötamist koos Eesti Komiteega. Ta küsis ka minu seisukohta ja Moskvas kuuldut-nähtut. Vastasin, et nähtu põhjal on toetus putši korraldajatele kesine ning nende võim pole jõudnud Kremlisse. Toetasin seisukohta, et tekkinud võimuvaakumit ja segadust Moskvas tuleks iseseisvuse de facto väljakuulutamiseks ära kasutada ning julgustasin Liia Hännit tegutsema.
20. augustil otsustasin minna Vene NSFV Ülemnõukogusse. Pääs sinna on jäänud meelde kogu eluks. Valget maja kaitses kaks ringi barrikaade, millest esimese moodustasid Jeltsini poolele üle läinud tankipolk ja teise Jeltsini üleskutsele vastanud vabatahtlikest tsiviilisikutest ja –autodest moodustunud Venemaa Ülemnõukogu kaitsjate ahelik. Hirmuäratavast, mürarikkast ja diisliõli järele lehkavast tankikolonnist läbisaamine läks oodatust kergemini, piisas vaid NSVL-i rahvasaadiku töötõendi näitamisest. Seevastu tsiviilbarrikaad oli omakorda kahekihiline.
Kõigepealt tuli tõestada kuulumist Jeltsini demokraatlike jõudude toetajate hulka. Selleks piisas ENSV Ülemnõukogu töötõendi näitamisest, sest Eestit ja tema poliitikuid hinnati Moskva demokraatlikes poliitilistes ringkondades väga kõrgelt. Mind võeti barrikaadi siseringi, kuid Ülemnõukoguni jõudmine võttis veel tunni aega, sest seejärel uuriti täpsemalt minu tausta ja paluti nimetada mõningaid rahvasaadikuid, kes tõenäoliselt asuvad juba Ülemnõukogus ning võiksid mind tunda. Mul oli õnne, sest peagi saabus samasse barrikaadi pääslasse tol ajal Moskvas populaarne akadeemik Tihhonov, akadeemik Bronšteini lähedane sõber ja Eesti iseseisvuse toetaja. Ta oli teel Ülemnõukogusse ja sai õiguse võtta mind endaga kaasa.
Venemaa Ülemnõukogus nägin lähedalt Jeltsini kuulsat rõdukõnet rahvale, mis paljastas putši olemuse ja kaitses tärkavat demokraatiat Venemaal. Enne keskööd sain Eesti Raadio uudiste toimetusest teada, et ENSV Ülemnõukogu võttis vastu otsuse “Eesti riiklikust iseseisvusest ja Põhiseadusliku Assamblee moodustamisest”. Kavandasin Eesti iseseisvusotsuse võimalikult kiiret tõlkimist vene keelde ja levitamist kohe peale selle teksti saabumist.
21. augusti varahommikul jõudiski iseseisvusotsus faksiga Eesti esindusse ning Eesti esinduse töötaja Müürisepp korraldas selle tõlkimise vene keelde. Tõlkimise ajal arutasime Müürisepaga võimalikke teid Ülemnõukogu otsuse toimetamiseks Boris Jeltsinini. Leidsime, et kõige kindlam juurdepääs Jeltsinini on Ülemnõukogu sekretäril Rõbkinil. Juba tuntud teed pidi läksin uuesti läbi kahekordse barrikaadi, nüüd juba kaaluka dokumendiga ning peale mõningat ootamist Ülemnõukogu sekretäri ooteruumis, tuli Rõbkin minu juurde.
Tutvustasin end lühidalt ja andsin dokumendi ilma kommentaarideta üle. Ülemnõukogu sekretär luges põgusalt dokumenti ning lubas selle esimesel võimalusel Jeltsinile üle anda. Ta vabandus, et ma ei saa dokumenti isiklikult üle anda kuna Jeltsini juures käivad pingsad ettevalmistused Venemaa Ülemnõukogu erakorraliseks istungiks. Mõeldes viivu, palus Rõbkin mul ootama jääda. Paarikümne minuti pärast kutsus Rõbkin mind talle järgnema, me sisenesime VNSV Ülemnõukogu istungitesaali ja istusime esimese rea ühele servale.
Peagi algas Venemaa Ülemnõukogu erakorraline ja ajalooline istung Ruslan Hasbulatovi energilisel juhtimisel. Peale selle rakendamist andis Jeltsin lühikese täpse hinnangu putšile ja sündmustele NSV Liidus ning hakkas ette lugema kavandatavaid meetmeid olukorra stabiliseerimiseks ja oma võimu teostamiseks Venemaal. Iga otsuse eelnõu pandi vahetult peale ettelugemist hääletamisele ning võeti reeglina ühehäälselt või valdava häälteenamusega vastu, ilma et hääli oleks loetud.
Kui sisepoliitilised otsused olid tehtud, luges Jeltsin ette ka valiku välismaalt saabunud vastukajasid putšile, nende hulgas lühendatult ka Eesti iseseisvusotsuse, tegi ettepaneku Eesti iseseisvuse tunnustamiseks ning andis korralduse Venemaa Välisministeeriumil vormistada sellekohased ametlikud dokumendid. Seega de facto esimesena tunnistas Eesti iseseisvust Venemaa, kuigi de jure allkirjastati otsus 24. augustil 1991. Eesti iseseisvuse tunnustamiseks avaliku korralduse andmine Boris Jeltsini poolt juba 21. augusti pärastlõunal avas tee Eesti kiireks tunnustamiseks Islandi ja teiste riikide poolt.
on see, et siis jätkati just de facto iseseisvust. Sest de jure oli iseseisvus olemas juba 1919.a-st.
Vabaduse aitasid taastada Savisaar, Rüütel ja tolleaegnve Venemaa valitseja. Momendiks toimus Venemaal võimuvahetus ja meile tulid tankid mis peagi tagasi kutsuti sest ajutine võim pidi lahkuma. Savisaar läks tankidele julgelt vastu ja sai jagu ka interrindlastest. Mitmed poliitikud aga olid hirmunult põgenenud välismaale ja kui oht oli möödunud tulid tagasi.
Rõõm oli suur kui saime vabaks. Sini-must-valge lipp , meie hümn ja meie raha olid nagu armas kingitus vabaks saades. Nüüd pole meil kroone ja oleme liidus.Lootused olid suured aga kahjuks Laari, Ansipi ja Rõivase valitsused kustutasid paljud lootused ja vaesus aina kasvas.Ratas tegi väga palju head sisepoliitikas. Meie riigi mõnede poliitikute sekkumine teiste riikide siseasjadesse on vastik pealegi ähe väikeriigi arvamusega ei arvesta keegi.
Kunagi oli rahva arvates Ansip Savisaare valitsuses peaministriks. Koos viidi sisse e-valimised. Kesknoored õpetasid rohelistes telkides vanematele kodanikele arvuti kasutamist. Nüüd halvustatakse isegi seda, et astusime president Rüütli kindlakäelisel juhtimisel EL-i ja NATO-sse. Kolmekümne aastaga on ka palju head toimunud.
Sai ka avalikult IME eest välja öeldud ja avalikult 2-he Toompea interlase ( Riigikogu liikme) vastu näljastreiki tehtud, aga kahjuks mõnele see Eesti Vabariik on nii pähe läinud , et minul , venelasest talumehel ( mul on keelanud Elme Martini ämma ja äia majast mööda minevat teed pidi põllule minna . Põllutöid tehes läheb antud teed ainult mõned korrad aastas vaja kasutada.
Nüüd on minu kaela ässitatud ka politseid ja ka konstaabel soovitas põllutegemise järgi jätta. Küll aga teised võivad kuidagi liigelda teistele põldudele. Vägisi kisub ,et sini must valget peab natsi sümboolikaga ehtima-. Kolmekümne aastaga on nii mõndagi tõestatud – Kõik Võimu institutsioonid toetavad õigusetust- anarhia – ka kohtud : kohtunik irvitab istungil: Presidendile kirjutasite kah -põhjustades ka vastustaja naeru laginat. Sitavaresed- ühtegi parteid ei toeta enam.