Viktor Vassiljevi valimisturg

Tallinna jõuluturg olevat üle Euroopa kultuurinähtus. Valimisturg miskipärast ei kvalifitseeru. Kuigi toimub regulaarselt kahe aasta tagant – kord kohalik, kord riigi oma. Nurga peal telk püsti, värviliste mütsidega muinastegelased askeldavad ümber, ega muul ajal ju kandidaadid-deputaadid ennast tänaval naljalt näita.

Astuge ligi, siin on ja siit saab – igas telgis ise värvi pastakad, kirjutavad kõigis keeltes, oma sünnimaa ehk Hiina keeles kõige paremini. Kandidaadi nimega luubid – viiendal kuupäeval vaata sellega pinssi, ongi kaks korda suurem, ega partei ju valeta! Toetame Hiina kommunistlikku majandust, ja ka meie oma.

Kirdesai Kirde-Eestisse – parim enne aeg sätitud nii, et valimispäeval roniks välja partei värvides hallitus. Mõistatuslikud vedelikud, väidetavalt vastaserakonna toetajate desinfitseerimiseks, aga kas sees- või välispidiseks tarbimiseks ja milliseid orgaanilisi lahusteid sisaldavad, seda küsi kohalike parmude käest, nad tulihingeliste toetajatena võtavad mitu. Valimiseelsetel nädalatel lasevad kandidaadid ennast igal soovijal piiramatult sõimata. Naeratavad, noogutavad ja tänavad.

Varahommikul bussipeatuses, keskpäeval turul, õhtuhämaras poe ukse ees – võtke tikku, proua, head gaasitarbimist. Võta kommi, memmeke – hambaarstid sponsoreerivad. Ja sina, jõnglane, kõtt – šokolaad pole sulle, sa pole valimiseas. No ja kui rahval (väidetavalt) valimas käidud, siis valimispidu. Fanfaarid, kõned, aplausid, sampuseklaaside kõlin. Pärast nina moblas ja arvutamine.

Mida lähemal kesköö, seda pikemaks venivad näod. Pidu lõppeb suure kurvastuse ja rohke viinaga. Hommikul virila naeratusega kolleegi õnnitlemine, et ta kõngeks. Kes võitis? Hiina rahvamajandus. Nagu alati.