Andre Hanimägi, Keskerakonna peasekretär
Reformierakonna parlamendisaadik Eerik-Niiles Kross avaldab pahameelt, et Keskerakond on võtnud õiguse ja hakanud mingeid Eesti elu asju lahendama, mis neil tegelastel valimisprogrammiski polnud – näiteks on erakond avaldanud seisukohti koroonaviiruse temaatikas või töötanud energiahindade hüvitamise nimel.
Aga ka Keskerakonna esimehe Jüri Ratase välja toodud probleem inflatsiooni rekordilisest kasvust ja sellega tegelemisest tundub riigikogulase hinnangul olevat sisuliselt võrdne ajuoperatsioonil kasutatava narkoosi pikkuse määramisega parteikontoris. Mis asja on poliitikutel kütuse, toiduainete ja eluasemekulude hüppelise hinnatõusuga?! Keskerakonna arvates vägagi palju. See on meie jaoks lausa et palgaline töö.
Krossi väljatoodu on nii siit- kui ka sealtpoolt vaadates suuresti arusaamatu. Ta toob välja, et Eesti elu ei juhita parteikontoritest. Suures plaanis nõus – las loomasööda kvaliteeti hindavad eksperdid. Tõenäoliselt ei ole ka keegi vastu, et loomad saaksid kvaliteetselt kõhu täis. Poliitikuid on vaja aga siis, kui otsused on veidi rohkem… poliitilised.
Näiteks elektri-, gaasi- ja küttehindade tõusu puhul võis vaielda nädalaid – kas midagi teha ja kui, siis mida? Just Keskerakonna eestvedamisel võeti vastu meetmed, mis aitavad Eesti inimesi, ettevõtteid ning olid inflatsiooni pärssivad. Vaidlus käis ikka poliitikute vahel, mitte riigi institutsioonide vahel. Kahtlemata oli vajalik ja viimaks ka tulemuslik arutelu.
Teisalt toob reformierakondlane välja, et erakonnad esitavad oma programmid valimiskampaaniates, rahvas valib nende vahel ja siis teostatakse võimu läbi valitsuse. Siin tuleb Keskerakonnal tõesti endale tuhka pähe raputada, sest tänavu inflatsiooniga tegelemisest 2019. valimiste eel me platvormis juttu ei olnud. Ka ei leia sealt sõnu nagu viirus, kiirtest või koroonapass. Elu on dünaamilisem ega käi mööda valimisi. See aga ei tähenda, et me saame oodata aastani 2023, et nende probleemide lahendamiseks inimestelt mandaati paluda.
Kolmandaks loetleb Kross üles riigikogu ja selle esimehe õigusi ja kohustusi. Usun, et paragrahvid on kahtlemata õiged ning neid pole mõtet kahtluse alla seada. Ainult, et riigijuhtimine on minu hinnangul vähe laiem mõiste kui ainuüksi täitevvõimu tegutsemine. Kui riigikogu liige leiab, et ta ei tegele parlamendis riigijuhtimisega, siis see on kahetsusväärselt vale arusaam. Seetõttu pole ka vajadust soovitada Ratasel minna valitsusse, kui viimane riigijuhtimises kaasa soovib rääkida. See on riigikogulase töö nii või naa.
Sama ütles sisuliselt oma 2021. aasta sügisese istungjärgu lõpukõnes ekspresident Kersti Kaljulaid, kelle arvates oli riigikogu koroonakriisi ajal liialt passiivne ning ta kutsus üles parlamenti oma rolli rohkem tähtsustama Eesti elu puudutavates küsimustes. Kaljulaid leidis, et tasakaal koroonapiirangutes tuleb leida riigikogus, mitte ametkonna kabinettides ning seda on Riigikogu Keskerakonna fraktsioon püüdnudki teha.
Mis aga parteikontoritesse puutub, siis tahes-tahtmata tulevad valitsuses ja riigikogus aetavad poliitikad meie demokraatias valitud erakondadelt. Valitsused on just seetõttu erinevad, et neid juhivad poliitikud ja tooni annavad erinevad maailmavaated. Vastasel juhul poleks valimistel ju erilist mõtet, kui valitsused tegelevad niikuinii oma asjaga ning erakonnad küpsetavad vaid telkides pannkooke. Valimistel hääletatakse siiski erakondi ja nende kandidaate, kes rahva toetusel jõuavad Toompeale või Stenbocki majja. Seega ei saa kuidagi nõustuda, et Keskerakond või selle esimees Jüri Ratas ärgu riigiasjadesse sekkugu.
Eks see lõppkokkuvõttes on kõik ikkagi üks suur Eesti asi. Ja sellega tahab tegeleda Ratas, olgu ta peaministri, erakonna esimehe, riigikogu esimehe või kodaniku rollis. Aga muidugi ka Keskerakond.