Vello Rekkaro, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitdotsent
„Märtsis on Riigikogu valimised. Ja praegu peavad kõik erakonnad tundma hirmu nende tulemuste ees. Kuid mis nad ette võtavad sõltub nende mõistusest ja südametunnistusest,“ lõpetas oma ülevaate meie vaesuvast ühiskonnast ning üha suurenevast kuristikust võimude ja rahva vahel sotsioloog Juhan Kivirähk ajalehes Stolitsa (Boris Tuchi intervjuu 14.11.2023). https://stolitsa.ee/taxonomy/term/175418
Sotsiloog alustab poliitikute vastutuse teemat tõdemusega, et meie tänased poliitikategijad ilmselgelt on veendumusel: „Meie oleme oma tarkuses kindlad“. Näitena teadlaste ja ekspertide soovituste ignoreerimisest meenutab ta esmalt 2006.a. välja töötatud ühiskonna analüütilist dokumenti „Säästev Eesti 21“ ehk „Eesti agenda 21“, mis oleks pidanud määrama meie riigi arengustrateegia kuni 2030. aastani. Kuid valitsuses tehakse otsuseid mitte toetudes teaduslikele analüüsidele, vaid lähtudes koalitsioonilepingu punktidest.
Ometi võttis selle Eesti arenguagenda vastu Riigikogu ja selle analüütilises osas käsitleti mitmeid arengutrende ja erinevaid võimalusi, kuhu võib viia praegune liberaalne poliitika – kas rahvuslik-konservatiivse või siis sotsiaalse partnerluse riigini. Viimast pole aga juhtunud.
Oli ka ettepanek moodustada parlamendi juurde ülikoolide teadlastest ja ekspertidest riigi arengu rakkerühm ja kujundada seal nn Tulevikukomisjon, mis tegeleks riigi arengu kaugeleulatuvate perspektiividega. Täna midagi taolist meil ei ole ja „poliitikud kaugemale oma ninast ei näe“.
Teise näitena esitab J. Kivirähk valitsuse otsusega 2. märtsil 2017.a. moodustatud omandireformi lahendamata küsimuste määratlemiseks, analüüsiks ja ettepanekute tegemiseks moodustatud komisjoni töö tulemuste saatust. Komisjoni loomise ajendiks oli kodanike ja kodanikeühenduste kaebused ja nõuded neile omandireformi käigus osaks saanud ebaõiglase kohtlemise ja materiaalse kahju heastamiseks. Eelkõige puudutavad need isikuid, kes jäid ilma nende kasutuses olnud korterite erastamise võimalusest eluruumide tagastamise tõttu endistele omanikele.
Valitsuse ülesandel alustas Rahandusministeerium 2018.a. eeltöid teadusuuringu läbiviimiseks ning koostas riiklike registrite ja arhiiviandmete põhjal andmekogud, nn sundüürnike registri. Järgnevalt moodustati põhiliselt Tallinna ülikooli teadlastest ja ekspertidest töörühm prof Erik Terki juhtimisel, kes lõpetas oma töö 2020.a. Tulemuste arutamine oli valitsusel plaanis maikuus 2021.a.
Töö on tehtud ja avalikustatud Rahandusministeeriumi kodulehel ning Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ja Rahandusministeeriumi poolt Erik Terki toimetamisel ilmunud ka 2022.a. raamatuna: „Omandireform Eestis. Õig(l)us. Majandus. Inimene“. Trükise esikaanel on Jüri Arraku maal „Monstrumi lagunemine“ ja tagakaanel EV Ülemnõukogu majanduskomisjoni esimehe Ants Veetõusme sõnad enne hääletamist Omandireformi aluste seaduse üle juunis 1991.a.: „ … iga saadik peab mõistma, et tuleb valida ajaloolise õigluse, sotsiaalse õigluse ja efektiivse majanduse vahel.“
Sotsioloog tõdeb, et nüüd tehti ära suur töö, kus osalesid juristid, majandusteadlased ja sotsioloogid, kuid mingeid otsuseid selle uuringu põhjal pole siiani tehtud, kuigi omandireformi käigus leidis aset palju ebaõiglust.
Kolmandana meenutab Kivirähk Eesti ühiskonna lõhestatuse süvenemise tõstatamist ühiskonnateadlaste poolt, kui nad 2001.a. pöördumises tõid välja nn kahe Eesti teema. Järgnes 2012.a. „Harta 12“ koostamine, sest ühiskonnas süveneb poliitiline stagnatsioon, kinnistub vastuolu nn esimese ja teise Eesti vahel ning toimub valitsejatepoolne rahva zombistamine. Samas on valitsejad ebapädevad. Näiteks minister peaks peale kõrghariduse omama ka elukogemust ja pelgalt ilukõne valdamisest ei piisa juhtimiseks. Meie poliitikud arvavad aga siiani, et ühiskonna elu muutmiseks piisab otsuse vastuvõtmisest ja mõningase raha eraldamisest ning siis kõik sujub iseenesest. Aga nii ju ei juhtu! Ja Kivirähk toob näiteks praeguse koolide eestikeelsele õppele mineku korraldamise valitsuse poolt.
Eriti valus näide on aga käibemaksu ja elektri hindadega toimuv, mis viib rahva laialdasele vaesumisele. Valitsus võtab kõrge käibemaksu ja elektri hinna kaudu tarbijailt väga palju raha ära ning siis annab „riigipoolse elektrienergia hinna hüvitisena“ sellest natukene toetusena tagasi, toob esile Kivirähk.
Lõpeb intervjuu kokkuvõtliku ja suunava mõttega – enne valimisi 2023.a. märtsis on tänastel poliitikutel veel võimalusi, kuid see sõltub juba nende mõistusest ja südametunnistusest. Keskerakonna saatus nendel valimistel kirjeldab aga politoloog Tõnis Saartsi teadmisel liberaalse demokraatia väljavaateid Eestis tervikuna.
https://vikerraadio.err.ee/1608793357/paevakommentaar-tonis-saarts
Seetõttu on eriti kohane rõhutada Jüri Ratase pöördumises erakonnakaaslaste poole esitatud mõtet: pakkuda mõistlikku ja inimkeskset alternatiivi Reformierakonna ja EKRE mudamaadlusele, milleks tuleb arvata sotsiaalses tasakaalus Eesti, ja oma tegudega näidata võimekust sellel teel.