Jah, käibemaksu võib tõsta, aga koos toiduainete käibemaksu langetamisega, nagu teeb pea kogu Euroopa. See jätab rohkem raha vaesematele inimestele, kes kulutavad toidule suurema osa oma sissetulekust.
Selle aasta algus oli Eesti poliitmaastikul tormiline. Vaid mõni päev enne riigikogu valimisi kinnitas Reformierakond järjekordselt, et maksud ei tõuse. Toonane rahandusminister Annely Akkermann selgitas, et riigi rahaline seis on kõige paremas korras ja lubas mürki võtta, kui maksutõus siiski tuleb.
Peale valimisi saime teada, et maksutõus tuleb, ja pretsedenditult suur. Tõuseb nii käibemaks kui tulumaks, lisaks ootab meid terve rida uusi makse. Lahkuv rahandusminister jättis meile tohutu eelarveaugu, kuid mürgi asemel võttis Annely vastu riigikogu rahanduskomisjoni esimehe koha – pole ehk riigi rahanduse jaoks väga hea uudis, aga vähemalt jäi tore inimene ellu.
Päikesetõusu valitsus asendus maksutõusu valitsusega sama peaministri juhtimisel. Ja järsku sai terve Eestimaa aru, et lubatud valged jõud pole sugugi nii mõnusalt pehmed ja valged. Peamine poliitiline debatt käib nüüd selle üle, kas tänases olukorras on süüdi Reformierakonna tipp-poliitikute valetamine või nende ebakompetentsus – mõlemad variandid ei tundu just kõige inspireerivamad.
Tahaplaanile jäid muidu väga põnevad koalitsioonileppe teemad, nagu abieluvõrdsus, eutanaasia ja kui tänane koalitsioon otsustaks näiteks kanepit legaliseerida, siis keegi ei paneks seda tähelegi. Terve Eestimaa on kinnitanud turvarihma ja suundub uue valitsuse juhtimisel järjekordse majanduskriisi sügavustesse.
Reformierakond toetab riigikogu liikmeid 400 euroga
Reformierakonna poliittehnoloogid pole aga kuhugi kadunud ja teevad oma tööd hingega. Kohe pärast valimisi saime teada, et eelmine Kaja Kallase valitsus tegi kõik, mis suutis, kuid rahvas kukkus taas läbi ega saanud eelarvedistsipliini hoida. Natuke on süüdi ka Jüri Ratase valitsused, kes aastaid tagasi tegid midagi valesti.
Ja nüüd segavad riigivalitsemist sotsid ja eriti Eesti 200, kes on peaministripartei õnneks piisavalt naiivsed ja juba üritavadki Reformierakonna rumalusi kaitsta. Lauri Hussari enne valimisi öeldud sõnad, et Eesti 200 toetab Reformierakonna algatusi, on tõeks saanud. Süüdi on kõik, välja arvatud Reformierakond ise, kes kavatseb ainuisikuliselt riigieelarvest välja viia pool miljardit eurot igal aastal oma „maksuküüru kaotamisega“.
Reaalsus on paraku see, et tohutus eelarveaugus, rekordilises inflatsioonis ja saabuvas majanduskriisis on süüdi eelmine Kaja Kallase valitsus, kes otsustas energiahindade kasvu olukorras loobuda Eesti ettevõtjate toetamisest. See põhjustas rekordilise inflatsiooni (kuna riik hinnavahet kinni ei maksnud, siis jäi see tarbijate kanda), mis omakorda tähendas ettevõtete konkurentsieeliste kaotamist eksporditurgudel.
Teised Euroopa Liidu riigid toetasid oma ettevõtlust, mistõttu nende firmade tooted muutusid Eesti toodetest odavamaks. Kriisi viimane, kõige valusam faas jõuab meile kätte just praegu. Inflatsioon on minevik – kallid kohalikud tooted asenduvad odavama välismaise toodanguga. Ebavõrdses konkurentsis kaotanud Eesti tootjad koondavad töötajaid ja sulgevad tehaseid, lähikuudel ootavad meid tööpuuduse rekordid.
Olukord on niivõrd kriitiline, et poliitikas tekkis võimaluste aken – riigieelarvesse on vaja raha, reformidest pääsu ei ole ja tänased poliitilised otsused määravad Eesti tuleviku aastateks. Meil on võimalus ehitada võrdsemat ühiskonda, mis püsiks võrdsemaks ka peale majanduskriisi lõppu.
Jah, käibemaksu võib tõsta, aga koos toiduainete käibemaksu langetamisega, nagu teeb pea kogu Euroopa. See jätab rohkem raha vaesematele inimestele, kes kulutavad toidule suurema osa oma sissetulekust. Jah, ka tulumaksu võib tõsta, kuid mitte kõigile, vaid ainult rikkamatele. Progressiivne tulumaks on samamoodi arenenud riikide tunnus.
Paraku otsustas Reformierakonna juhitud valitsus teisiti. Näiteks uue valitsuse tulumaksureform võtab raha vaesematelt inimestelt ja jagab seda rikkamatele. Riigikogu liikmele jääb selle reformi tulemusel aastas 400 eurot rohkem raha, 1200-eurose palga saaja aga hoopis kaotab oma sissetulekus.
Käibemaksu tõus lööb kõige valusamalt neid, kes peavad poes sente lugema. Hotellide käibemaksu järsk tõus 9%-lt 22%-le tekitab järjekordse töötuse laine sektoris, mis juba on koroonakriisiga räsitud. Uuel valitsusel oli võimalus kümneid miljoneid saada kinnisvaramaksust, kui maksustada nn „teist korterit“ – ehk võtta raha inimestelt, kes omavad mitu kinnisvaraobjekti. Selle asemel minnakse maa-aluse maa maksustamisele ehk siis raha hakatakse võtma neilt, kellel on vaid üks kodu.
Rahandusminister näitab Subaruga eeskuju
Isegi automaksu rakendamisega suudab Reformierakond klassiviha tekitada. Selle asemel, et keskenduda luksusautode maksustamisele, plaanib uus valitsus maksustada rohkem just vanu autosid. Uus rahandusminister Mart Võrklaev selgitab, et maainimesed võiksid endale säästlikuma auto osta, nagu näiteks tema enda uus Subaru Forester. No tõepoolest, kui leiba on vähe, söögu siis kooke.
Automaks paneb suurima maksukoorma just maainimese õlgadele, kes ilma autota ei saa asju aetud. Ja isegi soovi korral ei suuda ta enam oma vana autot maha müüa, et „uut ja säästlikumat“ osta – kes ikka tahab endale autot, millega kaasneb tuhande-eurose automaksu ülevõtmine. „Ja tasuta ühistranspordi kaotame ka!“ – tuletab uus rahandusminister meelde.
Reformierakonna narratiiv on see, et edukust karistada ei tohi. Sellega olen ma nõus, kuid võrdsemast ühiskonnast võidavad kõik, ka edukad ühiskonnaliikmed. Kas me tõepoolest tahame elada riigis, kus ministri või riigikogu liikme palga suurendamiseks võetakse rohkem makse lasteaia kasvataja palga pealt?
Või kus maainimene maksab oma vana Volkswageni eest 100 eurot kuus automaksu, samal ajal, kui riik paneb tema omavalitsuses viimase maakooli kinni? Kas just selline peab olema edukate inimeste riik? Mina ei saa sellega paraku nõustuda ja seepärast korraldabki Keskerakond iga neljapäev Stenbocki maja ees maksutõusude-vastaseid pikette.