Toomas Peterson: meie majandus langeb veelgi! Kui sellega kaasneb tööpuudus, ongi see hirmus stagflatsioon käes

Toomas Peterson on Keskerakonna volikogu ja Valgamaa piirkonna juhatuse liige.

Akuutsena näivat maksusüsteemi saab muuta süsteemselt koos mõjuanalüüsidega, mitte üksikute maksudega rapsides, et täita mingeid müstilisi riigieelarve auke.

Pagan küll, nüüd tuleb see stagflatsioon veel lisaks, lisaks kõigile meie endi poolt tekitatud ja objektiivsetele hädadele,“ hüüatas Valga poe taga Leo.

Presidendi riigivisiidi käigul Riiga kõneles Alar Karis muuhulgas:

„Kes homme tahab rongiga Riiast Tallinna sõita, peab varuma vähemalt 10 tundi. Mõnel juhul võib reis kesta ka terve päeva. Te ei usu, aga veidi rohkem kui 300 kilomeetrit võib võtta nii kaua. Kuid kehtivate sõiduplaanide järgi oleks kõige kiirem sõit Riiast Tallinnasse 10 tundi ja 5 minutit ning Tallinnast Riiga 9 tundi ja 49 minutit. Kui Eesti riigivanem Jüri Jaakson 1925. aastal oma esimesele riigivisiidile Lätti sõitis, siis kestis sõit 5 tundi ja pool tundi. Uskumatu, aga vanasti oli mõni ühendus kiirem kui täna. Pealegi ei pidanud siis reisijad kahe naaberriigi vahel meie ühises piirilinnas Valgas-Valkas maha minema ja ootama uut rongi, mis sel päeval võib-olla ei tulegi.“

Tõepoolest, president tõi näiteks Tallinna-Riia-Tallinna rongi, aga kas meie kui riigi rong on juba läinud keset majanduskeskkonna muutumise virvarri?

Tekkimas on üleüldine frustratsioon, kus meie võimalikult helgemad ja ennast meedias väljendada soovivad pead tammuvad ja ümisevad maksutõusude katla ümber ning arutlevad poole miljardi kaupa, milline see riigi optimaalne rahandusseis ikkagi olema peab. Arvamusartikleid selle kohta, sekka rahandusministeeriumi ametnike omi, tuleb nagu Vändrast saelaudu.

Eestil on veel ruumi liikuda eurotsooni keskmiste poole

Lähtudes erinevatest teoreetilistest seisukohtadest, saavad arvajad erinevaid tulemusi, peaasjalikult, millist mingi erakonna poliitideoloogia vajab. Vaatamata asjaolule, et finantsteooriad on muutumas, arutletakse näiteks aktiivselt, kas inflatsioonimäär aastas peaks olema 2% ringis või oleks optimaalsem pisut kõrgem määr, aga ka selle üle, kui palju miljardeid erinevaid valuutasid juurde emiteerida ja missugused võiksid olla keskpankade poolt määratletud pankade vaheliste laenude intressimäärad.

Jättes kõrvale need elegantsed vaidlused, peaksime siiski riigina jääma praktikas juurdunud dogmade juurde. Ehk siis, riigieelarve defitsiit ja riigisektori võlg sisemajanduse kogutoodangust võiksid olla meie avatud majanduse tingimustes eurotsooni keskmise ümber. Esimene oli 2022. aastal Eurostati andmetel Eestis 0,9% ja eurotsooni keskmine 3.6% ning riigisektori võlg Eestis 18.4% ja eurotsoonis 91.6%, Kreekas hoopistükkis 171.3%.

See omakorda tähendab, et Eestil on veel ruumi liikuda eurotsooni keskmiste poole. Oluline on, kuidas laenuraha investeerida, aga investeerida tuleb pikaajaliselt haridusse, teadusesse ning virtuaalsetesse ja füüsilistesse ühendustesse, sh teedesse, nii neljarajalistesse maanteedesse kui raudteedesse, kasvõi olemasolevate kiiremaks muutmisesse, millele president ilmekalt osundas.

Akuutsena näivat maksusüsteemi saab muuta süsteemselt koos mõjuanalüüsidega, mitte üksikute maksudega rapsides, et täita mingeid müstilisi riigieelarve auke. Kusjuures siiani on tegemata eelarve põhjalik revisjon. Ja muidugi läbi aegade toimuv ja mitte kuhugi viinud jauramine avaliku sektori kulude vähendamise üle. Aga need ja mõned teisedki on üksnes eesmärkide vahendid. Tegelikult tuleb diskuteerida riigi toimimise eesmärkide, sh majanduskasvu ideede üle. Selleks vajalikke uusi ideid koalitsioonilepingus ja poliitikute sõnavõttudes ei ole.

Me pole oma raha emitent

Möönan, et omaaegsete Iirimaa (vabamajanduspiirkonnad, suurte korporatsioonide peakontorid), Islandi, Singapuri jt suuri ideid oli keeruline välja mõtelda. Kuid pikas perspektiivis on oluline meie elanike, sh poliitjuhtide harituse oluline tõstmine, siit maanurgast paremate ühenduste loomine välisilmaga, sisemaise konkurentsi parendamine, ekspordi toetamine, aga ka nn rohepöörde tingimustes meie maavarade keskkonnasõbralik kasutuselevõtt ja väärindamine.

Tingimustes, kus me pole oma raha emitent ning me ei saa oma keskpanga kaudu kuidagi mõjutada Euroopa keskpanga monetaarpoliitikat (sh nn rahatrükki ja kesksete intresside kõigutamist, tingimustes), kus käib võitlus dollari, jüääni ning euro vahel, on väga oluline riigi tark finantsjuhtimine, mitte poliitloosungitega, vaid meie väheneva arvuga ja agressiivse naabri kõrval elavate inimeste nimel.

Silostamise, mugavustsooni jmt lugude kõrval ei ole ühtegi ilmekat põhjendust ministeeriumite restruktureerimiseks. Võiks vähemalt teoreetiliseltki näidata kulude kokkuhoidu tabelina, mis reeglina avalikus sektoris praktikas toiminud ei ole. Aga vähemalt saab panna ametisse lojaalseid tippametnikke, et järgmistel valimistel edukas olla. Lisaks on meedia toetus – kas keegi mäletab, et alates 1. augustis 2022 langetati meedia käibemaksu 9-%lt 5-%ni. Nüüd vaieldakse majutusasutuste käibemaksu tõstmise üle, mis olemuselt on eksport ja konkurentsis lähisriikidega.

Oluline on ikkagi ekspordi kasv, kust tuleb ka majanduskasv, mitte olemasolevate vahendite ümbertõstmine. Kui veel käibemaksust rääkida, siis saab riik ikkagi kehtiva turumajanduse tingimustes sisse viia erisusi, näiteks alandamist esmatarbekaupadele, et kokkuvõtvalt aidata vaesuvaid regioone ja tõmmata välja kuldsest ringist väljaspool olevaid regioone. Nii teevad seda lähiriigid, kellega me konkureerime.

August Jakobson kirjutas kunagi loo – „Vaeste-Patuste alev“. Oleme ringiga tagasi, sest Eestit võiks ka nimetada Vaeste-Patuste riik, kui uue valitsuse alguspunkti arvestada.

Uus poliitruum variseb oma raskuse all kokku

Selmet tegeleda uue rikkuse loomisega, majanduskasvu ja välisinvesteeringutega, mõeldes välja uusi originaalseid ideid, kuidas neid saavutada, tegeletakse olemasoleva vaesuse ümberjagamisega – sõna otses mõttes vassimise, valetamise ning maksusüsteemi rikkumisega, kistes sealt välja üksikuid, majandusedu mitte saavutavaid komponente. Oleme saanud uue poliitruumi, mis varsti variseb oma raskuse all kahjuks kokku. Aga see oli valijate lollitamise tulemus.

Vajame põhjalikku riigireformi nii valitavate omavalitsuste vähendamise, nende finantsautonoomia suurendamise kui ka riigi tasandil avaliku sektori kokku tõmbamise mõistes. Vajame riigieelarve põhjalikku revisjoni. Riigireformi osa – maksureform – peab sisaldama nii sotsiaalmaksu lae kehtestamist, varamaksude sisseseadmist, üleilmaliste korporatsioonide maksustamist ning veelgi suuremate astmete kehtestamist isiku tulumaksule.

Ehk siis tuleb struktuurselt muuta süsteemi, suurendamata oluliselt üldist maksukoormust. Selle maksusüsteemiga, millega tänapäeva jõudsime, edasi minna enam ei saa, eelkõige drastiliselt muutunud majandus- ja julgeolekukeskkonnas ning meie vananevas ja vaesuvas ühiskonnas.

Olgugi, et perioodiliselt toimuvad majanduskriisid on alati mingi uue omapäraga ning nende defineerimine on tihti tagantjärgi tarkus, võib ilmselt varsti algavat kriisi nimetada majandusteoorias tuntud mõistega stagflatsioon, mille puhul lisandub kõrgele inflatsioonile ja majandussurutisele suur tööpuudus.

Vaeste kannatus kestab edasi

2%-lise inflatsioonini tasemeni pingutamine käib ilmselgelt massiivse raha juurdetrüki juures ja tagajärjena üle jõu. Saan aru, et raha püütakse turult tagasi korjata, kuid uued majandusteooriad enam seda müstilist 2%-list n-ö õiget taset ei toeta. See piirikivi pandi maha umbes 15 tagasi pärast 2007. aastal alanud finantskriisi, kui turul oli triljoneid vähem raha.

Meie rahva jaoks muidugi pole kõik see tähtis, eelkõige kestab ülikõrge inflatsiooni ja intressimäärade tõusude juures Eesti elanike vaesema osa kannatus edasi. Eriti siis kui midagi konkurentsivõime suurendamiseks ja kartellikokkulepete vähendamiseks siseturul ei tehta ning maksusüsteemist rebitakse välja üksikud elemendid, nagu käibemaks ja tulumaks, tõstes neid 10%. See kompenseerib Reformierakonna valimislubadust – maksuküüru kaotamist umbes poole miljardi ulatuses. Nii saavad vaesemad veelgi suurema põntsu.

Aga pange tähele, meie majandus praegu langeb! Kui sellega kaasneb tööpuudus, ongi see hirmus stagflatsioon käes, millest välja keerutamine on oi kui raske.

Tagasi algusesse – kas presidendi poolt mainitud aeglane rong ja Valga Leo osundus stagflatsioonile võivad kokku seotuna viia meid helgesse tulevikku ja tagavad põhiseaduse preambuli täitmise? Pigem siiski mitte, muidugi kui viiakse läbi kardinaalsed riigi juhtimise reformid, võib ka optimistlikult tunneli lõpus valgust näha.