Thea Grepp, Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige
Heateo Sihtasutuse, SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali ja Eesti Päevalehe artiklisari, kus otsitakse lahendusi Eesti ühiskonna valupunktidele, on väga vajalik, sest neid valupunkte Eesti ühiskonnas leidub ja neid kipub lisanduma.
“Kodu ja õigusriik” oli ettekannete ja artiklite kogumiku pealdiseks, mille me üllitasime 2016.a. järjeks raamatutele “Kaotatud kodud” (2009), “Lõhutud elud” (2011) ning “Kodu ja õiglus” (2012), kus kõigis käsitleti Eesti ühiskonna sotsiaal-poliitiliselt olulist teemat – omandireformi ja selle mõju elanikkonnale.
Kui minna Eesti taasiseseisvumise algusaega tagasi, siis oli meie ees piltlikult öeldes puhas valge leht, kuhu me hakkasime iseseisva riigina oma tegusid ja saavutusi kirja panema. Ja mis me siis sinna oleme kirjutanud?
Eesti taasiseseisvumisega meil õigusriiki iseenesest ei tekkinud. Omandireformis aga ei järgitud kehtivaid seadusi ja tekitati hoopis sundüürnikud – inimesed, kellel ei võimaldatud erastada oma korterit. kuigi Omandireformi aluste seaduse § 2 lõige 2 kohaselt ei tohtinud tekitada uut ülekohut. Kuna seadusi täideti suvaliselt, siis selle tulemusel kaotas õiguse oma kodule rohkem kui 22 000 perekonda ehk hinnanguliselt 70 000 kuni 100 000 inimest jäi oma kodust ilma. Vastu ei antud midagi – ei uut elamispinda ega rahalist kompensatsiooni.
Hoolimata võimule tulnud erakondade poliitikute enesekiitusest, kui tublid nad on ja kui hästi Eesti riigil läheb, hakati kohe Eesti ellu looma ja tooma ehmatavaid valupunkte.
Omandireformide tulemusel ja suures erastamise hoos, mida ärksameelega inimesed ärastamiseks ristisid, arvati, et kõigil elanikel polegi oma kodu vaja. Selle tulemusel ei võimaldatud suurel osal inimestel võrdselt teistega oma kodu erastada. Mingit uut korterit vastu ka ei antud ja tänaseni ei ole neile kompensatsiooni makstud. Seega sai eluruumide erastamisel sundüürnikest meie riigile esimene valupunkt.
Eluruumide erastamisel sundüürnike teke tõi meie ühiskonda mitmeid probleeme. Paljudel kodu kaotanud inimestel tekkisid terviseprobleemid stressi ja lootusetu olukorra tõttu. Äärmiselt pingeline olukord tõi kaasa perede lagunemise ja sündivuse languse. Ka eestlaste väljarände üheks põhjuseks oli kodukaotus ebaõiglases omandireformis.
Omandireformi läbiviimisel rikuti ka meie põhiseadust õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise aluspõhimõtte osas. Miks kohalikud omavalitsused ei taha lahendada sundüürnike korteriprobleemi, kuigi erastamisseadus kohustab kohalikke omavalitsusi andma sundüürnikele uue korteri või raha uue korteri ostmiseks? Vahendid sundüürnike probleemi lahendamiseks peab kohalikele omavalitsustele seaduse järgi eraldama keskvalitsus. Ka seda seadust ei ole senini täidetud.
Eesti Vabariigi president, poliitikud, õiguskantsler ja muud ametnikud väidavad kõik, et Eesti on õigusriik. Mina Eesti Vabariigi kodanikuna tahan ka, et Eesti oleks õigusriik, sest siis meie oma riigi seadused omaks ka seaduslikku jõudu ehk kehtiksid ja seaduste kaitse oleks tagatud võrdselt kõigile Eesti elanikele. Praegu see küll niimoodi ei ole.
Kui nüüd Rahandusministeeriumi tellimisel Tallinna Ülikooli professori Erik Terki juhtimisel koostatud juriidilist, õigusfilosoofilist, majanduslikku ja sotsioloogilist analüüsi sisaldavas uuringus toodi välja, et “tagastatud elamute üürnikud, kes ei saanud oma kortereid erastada, on omandireformi käigus kõige rohkem kannatada saanud elanikkonna grupp” ja küsitluse põhjal 70 % avalikkusest arvab samuti, siis mida peaksid kohalikud omavalitsused koostöös valitsusega tegema, et lahendada juba aastakümneid vinduvat probleemipundart?
Lahendus algab kohalikest omavalitsustest ja eelkõige Tallinna linnast, kätkedes selles kohustust näidata teed kogu riigile – olla majakaks selle sotsiaalpoliitiliselt nurjatu probleemi lahendusteede osas. Kuid lahendada see olukord tuleb. Ja mitte ainult sundüürnike pärast, vaid kogu meie rahva pärast, sest kui üks kord võis seadusevastaselt inimestelt kodu võtta, siis võib seda teha ka tulevikus ja korduvalt! Kuidas laheneb koduõiguse mure Nursipalus? Räägitakse küll kompensatsioonist, aga omandireformi puhul on ju lausa seadustes sätestatud, et ei tohi tekitada ülekohut! Loomulikult peab alati kompensatsioon olema õiglane nii, et inimene saaks tõesti selle raha eest rajada endale uue meelepärase kodu.
Omandireformi käigus tekitatud materiaalne ja moraalne kahju sundüürnikele tuleb riigil kompenseerida ja ongi üks valupunkt kõrvaldatud. Nii lihtne see ongi.