Koalitsiooniläbirääkimiste käigus teatati, et Ida-Virumaale määratakse valitsuse eriesindaja. Esialgu räägiti, et eriesindaja hakkab tegelema piirkonna oluliste probleemidega, aitab kaasa maakonna arengule ja osutab kõikvõimalikku abi.
Mina, nagu ilmselt ka paljud teised, ei saa aru, milline reaalne kasu on Ida-Virumaale veel ühest riigiametnikust. Miks ei saa Ida-Virumaa probleemide ja küsimuste aruteludesse kaasata rohkem omavalitsuste ja ettevõtete juhte?
Valitsuse moodustamiseks volituse saamise ajal rõhutas Kaja Kallas riigikogu saalis, et „Ida-Virumaale on pühendatud koalitsioonileppes täitsa eraldi väike peatükikene“. See pidi tema sõnul tähendama, et valitsus on näidanud üles tõsist muret Ida-Virumaa saatuse pärast. Mis puudutab eriesindajat, siis selle küsimusega tegelemine delegeeriti regionaalminister Madis Kallasele.
Valitsus ei kiirusta Ida-Virumaaga tegelema
Hiljuti püüdsin täpsustada, millega eriesindaja ikkagi tegelema hakkab ja kas selle ametikoha loomine aitab lahendada mitmeid piirkonda kuhjunud probleeme. Ministri vastus oli väga selge: mingit ettekujutust eriesindaja tööülesannete ja volituste kohta siiani ei ole. Samuti ei saa koalitsioon kuidagi kokku lepitud, kas valitsuse eriesindajat vajab ainult Ida-Virumaa või teised piirkonnad ka. Paraku ei kiirusta valitsus Ida-Virumaaga tegelema. Üheks põhjuseks on see, et koalitsioonierakondade valijad elavad riigi teistes piirkondades.
Kõigi valitsuse kinnituste taustal Ida-Virumaa arengut aktiivselt soodustada teeb murelikuks üks nüanss: koalitsioonileppes on öeldud, et valitsus kavatseb üle vaadata keskkonnakasutustasude suuruse. Arvestades seda, kui innukalt hakkas valitsus makse tõstma ja uusi kehtestama ning toetusi kärpima, ei saa välistada, et valitsuses küpseb mõte tõsta ka keskkonnatasusid. Riigi jaoks on põlevkiviga tegelevatelt ettevõttetelt saadud erinevad keskkonnatasud alati olnud korralik sissetulekuallikas. Näiteks eelmisel aastal maksid Ida-Virumaa ettevõtted keskkonna kahjustamisega seotud tasusid ligemale 670 miljonit eurot.
Ma ei taha olla liiga pessimistlik, kuid Ida-Virumaa lähitulevik tekitab tõsist muret. Maakonna tööpuudus on Eestis kõrgeim ning kõige selle taustal seisavad inimesed silmitsi maksutõusude ja peretoetuste kärpimisega. Spaahotellid on juba ammu rääkinud, et nad ei saa hakkama, sest hinnatõus on toonud kaasa turistide arvu vähenemise. Näiteks Narva-Jõesuus asuv Noorus Spa Hotel on korduvalt töötajaid koondanud ja sulgenud talveks oma teise hotelli (Noorus Spa Inn).
Kavandatav majutusasutuste käibemaksu tõstmine rohkem kui kahekordselt võib viia hotellid pankrotti ning panna turismisektorit võitlema ellujäämise nimel. Käibemaksu tõstmine paneb paratamatult löögi alla töökohad, piirkonna maine turismisihtkohana, taristu arendamise võimalused jne.
Pöördumatud tagajärjed
Seda kinnitavad Ida-Virumaa turismiettevõtted, kes oma pöördumises valitsusele mai lõpus rõhutasid, et majutusasutuste käibemaksu määra tõstmine toob kaasa hoopis vastupidise efekti – maksulaekumised riigi eelarvesse vähenevad. Hotellid on sunnitud hindu tõstma, mille tulemuseks on külastajate arvu vähenemine. Teistest rohkem saavad kannatada Ida-Virumaa spaahotellid, kes on sõja tõttu juba kaotanud kliente Venemaalt.
Kõige kurvem on see, et majutusasutuste käibemaksu tõus võib kaasa tuua pöördumatud tagajärjed: spaahotelli sektori välja suremise. Veega seotud infrastruktuur kahjustub ilma veeta olles. Selle taastamine nõuaks suuremahulisi investeeringuid, mida hotelli omanikud ei saa endale lubada.
Loodan väga, et opositsiooni töö ja vastuseis läbimõtlematute otsuste vastuvõtmisele koalitsiooni poolt kannab vilja. Juba praegu näib koalitsioon olevat valmis järeleandmisi tegema, loobudes esialgsest plaanist tõsta majutusasutuste käibemaks 22 protsendini. Me kavatseme teha tööd edasi, et antud maksumäär oleks mõistlik.
Pinge suureneb
Valitsuse täielik soovimatus kuulata ja kuulda kohalike omavalitsuste juhte ja elanikke tekitab inimestes pettumust ja umbusaldust riigi vastu. Viimase aasta jooksul on riik Ida-Virumaa elanikele pidevalt näidanud oma ettevaatlikku suhtumist ja hirme, nõudes nendelt pidevalt oma lojaalsuse tõestamist.
Valitsuse soov alalistelt elanikelt kohalikel valimistel hääleõigust ära võtta, võitlus monumendide vastu, tänavate kiireloomuline ümbernimetamine, investeeringutest loobumine (näiteks neljarealise kiirtee riiulite ehitamise plaanid) ning ülikiire läbimõtlematu ja ettevalmistamata üleminek eestikeelsele haridusele – see kõik ainult suurendab lõhet Ida-Virumaa elanike ja riigi vahel.
Pinget suurendab ka valitsuse majandus- ja regionaalpoliitika, täpsemalt öeldes nende puudumine ja valitsuse võimetus inimestega dialoogi pidada. Kui valitsus ei vaata ümber oma suhtumist piirkonda ja sõnadelt kiiresti tegudele ei liigu, siis selleks, et taastada majandust kasvõi kriisieelsele tasemele, on vaja aastakümneid. Inimeste usalduse taastamine riigi vastu võib võtta aga palju rohkem aega.
Nuhk albert oeab ju ka olema.
omasid peab ju töökohtadega varustama. Kõik ei mahu valitsusse ja Riigikokku.