Harva on mõni Eesti valitsus julgenud ajakirjanduse nii närvi ajada, et ta nimetab enda kohtlemist šokiks. Võib ainult oletada, kuidas ajakirjandus sellisele kohtlemisele reageerib – paberlehed kaovad kiiremini kui rohelised julgevad unistada, näruste palkadega ajakirjanikud kaotavad selle viimsegi töö ning lähevad peagi Toompeale parlamentäärideks. Käibemaks asendub kättemaksuga.
«Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist,» seisab Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktis 1.2. Normaalne valitsus kriitikat ei talu, seepärast on mõistlik kriitikud välja suretada.
Kuna ajakirjandus on oma loomult kompromissitu, ei ole valitsusel mingit mõtet talle halastada. Niikuinii on Facebook, Google jt välismaised kanalid võtnud ära liiga suure osa reklaamituludest, endised ajakirjanikud juhivad parema meelega Riigikogu, suurlinna või parlamendikomisjoni, kui töötavad Eesti suurimas päevalehes peatoimetajana.
Ajakirjandust peavad siiski kõige rohkem kartma poliitikud. Mõnevõrra sõltub tõe paljastamine ka sellest, kelle kohta seda paljastakse. Üks tippsportlane saab dopingu eest kindlasti teravamalt nahutada kui teine, kes on väliselt teinud justkui sama asja. Suhtumine loeb, suhtumine on kapital.
Eesti ajakirjandus on täna sarnases positsioonis kui veel mõnda aega tagasi õpetajad: kõik väidavad, et hindavad – sõnavabadus on meil olnud maailma parimate killast – kuid selle kaitsjaid närutatakse. Iga jobu saab aru, et ajakirjanduse käibemaks kahandab sõnavabadust, ajakirjanduse kvaliteeti, tema olemuslikku tõetruudust.
Valitsusele pole mõtet ette heita, et nad on asunud kättemaksu teele. Sest ajakirjandus põhjustab ebameeldivusi ka neile, kes on enda meelest alati kõike õigesti või väga õigesti teinud.
Küll aga on tagajärjed veidi nagu õllehinna (loe: aktsiisi) tõstmisega: võtad ära rahva rõõmu (õlle) või nüristad tema mõistuse (tapad vaba sõna), tulemus on üks: õnnetu ja rumal rahvas, kes kõige parema meelega lärmab hangu ja vikatiga Toompeal, mitte ei ehita unistuste Eestit.
“Põhiseaduse esimese paranduse sõnavabaduse klausli eesmärgiks on tagada vaba ideede turu olemasolu, kus võidab lõpuks tõde, mitte turg ei võta omaks monopole, olgu siis selleks valitsus ise või mõni eraõiguslik tõe määratleja.” – USA kohtunik Terry Doughty .
Me ei ela USA-s. Seal on kohtunikel /vist veel/ õigus ise algatada seadusi kui protsessil on selunud kitsaskohad ja ülekohus.
;eil panwb pidurit ideedele ametnike laiskus, tuimus ja juhmus.
Ei ela või? Me oleme ta vasall lausa! Samuti nagu USA-s on ka Eestis sõnavabadus õiguslikult garanteeritud kõrgemail tasemel – Põhiseaduses (Eesti Põhiseaduse prg 45). Tegemis ei ole mingi kohtunike eraalgatusega vaid esialgse õiguskaitse otsusega asjas Missouri osariik vs Biden (föderaalvalitsus). Kohtunik rakendas USA põhiseaduse I parandust, mitte et oleks ise käigult uue seaduse välja mõelnud, nagu Kilpla tõelises kilpla vaimus siin oletab ja esineb.
Ja KUIDAS oleks VORMISTATUD too VABA IDEEDE TURG.? Kust teda leida, kuidas
ta rakendub – KUS ta on ???
Tsitaadis kohtuniku 04.07.2023 otsusest asjas Missouri osariik vs Biden (föderaalvallitsus) on ju öeldud, et ideede vaba turgu ähvardavad riigiaparaadi mehhanismid (samuti eraõiguslikud kallutatud meediakorporatsioonid, võiks lisada). Et seda ei juhtuks keelaski kohtunik esialguse õiguskaitse korras teha valitsusel väärteabe vastu võitemise ettekäändel koostööd sotsiaalmeedia ettevõtetega sõnavabaduse piiramiseks. Sellised juhtumeid on ju USA-s laialdaselt levinud. Võtkem kasvõi Bideni poja ja ka tema endaga seotud skandaalide mahavaikimine valimiskampaania käigus ja järgnevalt.
Ideede vabasse turgu annavad oma panuse kõik peavoolust irduvad iseseisvad mõtlejad, nende seas Objektiiv, Uued uudised ja paljud teised. Globaalsuse mastaabis seisab sõnavabaduse eest Twitter, pärast selle ostmist Ilon Muski poolt.
USA kohtunike otsus on Eesti oludes, kus samuti tahetakse riiklikult tasemel faktikonotrolli teostama hakata, sama aktuaalne kui teispool ookeani.
Ei ole mõtet unistada unistuste Eestist sest keegi ei suudaks enam parandada neid vigu mida teeb praegune valitsus, mis on näide sellest milline valitsus ei peaks olema.Minu meelest on peavoolumeedia olnud suures ulatuses Reformierakonna hääletoru. Kunagi kirjutasid mõned Postimehe ajakirjanikud et neile öeldase ette milles kirjutada ja keda laimata.Eks nad kaotasid oma töö. mulle meeldisid väga endise Tallinna TV ajakirjanikud. Kahkuks Ummelasele mõeldi välja valesüüdistus ja ta süda ei pidanud vastu.Vilja Toomast lasi kirjutada oma alatutest väljamõeldistest eksabikaasa kohta kriitikat ja nõe imet nüüd on ta järjest Riigikogus. Eks ta aitas Krossi ja Pruulit. Kui vastik on naine kes mustab oma meest et olla võimul. Meie tippsuusataja sai süüdistuse dopingu kasutamise pärast aga astus reformierakonda ja süüdistus kadus. Ta on ka Riigikogus. Õiglust pole aga keegi ei taha rahast ilma jääda.
Täitsa tõsiselt räägid herra Mäggi????Kui õilsad sõnad:;” Ajakirjandus teenib avalikku õigust AUSAT ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta!” Mainisite ka nn. “ajakirjanduseetikat!”. Kõike seda ju Eestis ei ole ja rahvas juba ammu kisendas selle AUSA ja igakülgse teabe järele. Ja mida me saime—-oravate hääletorud pasandasid kõigist torudest ja lõhestasid ühiskonda, fabritseerisid kuulujuttude põhjal konservatiividele süüdistusi, lakkamatu halvustamiskampaania iga ütlemise, iga arvamuse kohta, mis konservatiivid ütlesid. ETV. lisas sõnadele veel iroonilis-halvustava miimika. A. Kannel on lausa ületamatu, rääkimata Kuuskedest, Trallast (Tralla tõele au andes üllatas positiivselt viimasel intervjuul selle nn. peaministriga), Lõbust-Reikopist ja sopaveski eeslauljast Kärmasest. Meil ei ole sõltumatut ajakirjandust. “Postimees” püüab ainsana kajastada ka valitsuse vastaspoole arvamust, Luige-meediaimpeerium on aga ammu igasugu ajakirjandusliku eetika minetanud. Ehtsad õukonna klaköörid. Nüüd jah, tundub, et TEENETE eest ei tahetagi vastuteeneid teha, aga oravad löövad alati noa selga kui see neile kasulik on. Punt peletuslikke rahvusriigi hävitajaid, inimeste tühistajaid ja ühiskonna killustajad. Igaüks ju teab, et killustunud ühiskonda on parem rusikas hoida, üksteise vastu ässitada ja lõppkokkuvõttes kõik kaotades. Mida ei suutnud NSVL, suudab suurepäraselt liber, omaenda rahvuskaaslane. Kus on kriitilised artiklid “Autorolla”, Rahapesu, VEB-Fondi, Mery Krossi, Marko Mihkelsoni, Võrklaeva tehingute, Tallinna Sadama, ämmakappide jne, jne kohta?? Vaikisite, teenides kannuseid, leheruumi täitsite aga EKRE, t ja “ekretiine” mõnitades ja halvustades. Tegelikult on ajakirjandus sellisel kujul kuritegelik.
Rahvast püütakse pööblit vormida- nii kogu nn. lääne õigusruumis.
Tulemus on käes. Maailm väärib seda –
Kohtunik mitte ei mõelnud käigult seadust välja, vaid NÕUDIS selle väljamõtlemist või parandust sellistel asjaoludel. Ideaalis seda tehti.
Kuidas ja kas mis välja tuli ei ole uurinud. Vähemalt VÕIMALUS oli loodud -PRETSEDENDID.
Sa vist ei oska lugeda?