Lauri Laats: automaksust kujuneb taas ühetaoline anonüümne koorem, mis ei arvesta reaalse olukorraga

Rahandusministri seisukoht, kuidas erisuste loomisel hakatakse kohe riiki petma, paneb mõtlema rääkija enda rikutuses – kas näha oma rahvas juba eos paadunud kaabakaid või uskuda siiski nende mõistlikkusse.

Selle suve ilmad on heitlikuks pööranud, taevasse vaadates ei julgegi ennustada, kas tunni pärast lõõskab päike või kallab paduvihma. Sama lugu on nüüd maksudega, kus superministeeriumi poole vaadates ei oska enam mõeldagi, mida see mitmepäine lohe järgmiseks välja purskab.

Mõistagi tuleb alustada automaksust, mille esimesed võimalikud lahenduskäigud on avalikkuseni jõudnud ning valitsus nende eest juba ka korralikult rappida saanud. Aga asja eest, sest välja pakutu on kesine ja poolik – valemist on puudu toetus vanade sõidukite välja vahetamiseks.

Automaks teeb õiget asja täiesti valesti

Pole kahtlustki, et eestlane on uhke autorahvas, mida iseloomustab hetkel suurepäraselt asjaolu, et käibemaksu tõus – mis ju kõiki kaupu ja teenuseid tarbijale kallimaks teeb – ei saa pooltki nii palju vastukaja. Auto on aga vabaduse ja iseseisvuse sümbol, ka ettevõtlikkuse üks sümboleid, mille kallale minnes peab olema valmis kõva lahingut vastu võtma. Autode asetamine kliima soojenemist käsitledes „pahade“ poolele on kindlasti osaliselt õigustatud, kuid stigmatiseerimisega ei saa liiale minna, sest nii saavutatakse hoopis vastupidine efekt.

Oluline on siinkohal märkida, et eks maksuraha riigi üleval pidamiseks tuleb kokku koguda ning neljarattaliste lemmikute maksustamine on otsus, mis tuleb ilmselt ühel päeval nagunii teha, aga viis, millega rahandusminister praegu välja tuli, mõjub erakordselt kohmakalt.

Kuigi tavapäraselt on Reformierakond suutnud kõik kesised seadusalgatused koalitsioonipartnerite kraesse kirjutada, siis automaks on täielikult rahandusministri nägu. Kahjuks on see nägu kahepalgeline, sest autoomanikelt hakatakse raha küll sisse kasseerima, kuid selle eest teenust vastu ei pakuta. Automaksu maksuraha hakkab kaduma anonüümsesse eelarve potti ning võib vaid unistada, et selle eest mõni tee tolmuvabaks saaks.

Poleks minu sõbral Pärnumaa metsade vahel kahju riiki iga-aastaselt täiendavalt toetada, kui ta teaks, et kevadise sula ajal kannatavad teed ikka sõita. Autoga. Poleks ka minul kahju rohkem raha välja käia kui teaksin, et suvepealinna saab vurada ohutult ja mugavalt mööda neljarealist maanteed. Aga võta näpust, kokku kogutav maksuraha kaob riigieelarve salapärasesse mootorisse, nagu kütuseaktsiiski ei lähe enam ammu teede hoiu ja ehituse eest tasumiseks.

Nii on automaksust kujunemas taas üks ühetaoline anonüümne koorem, mis ei arvesta reaalse olukorraga. Rahandusministri seisukoht, kuidas erisuste loomisel hakatakse kohe riiki petma, paneb mõtlema rääkija enda rikutuses – kas näha oma rahvas juba eos paandunud kaabakaid või uskuda siiski nende mõistlikkusse.

Teisalt võib muidugi tegemist olla oravate peene poliitilise taktikaga, kus välja tuleb käia kõige pealt eriti halb variant, et iga samm tagasi tunduks rahvale suure žesti ja vastutulekuna lahkete riigiisade poolt.

Erandid on hädavajalikud

Selge on see, et automaksule tuleb erisused sisse kirjutada, sest pole lihtsalt võimalik minna kõiki sõidukeid ühe puuga lööma. Mõistlik on lähtuda ikka loogikast, et maksustamist alustatakse mugavuse ja luksuslikkuse pealt, vastasel korral teeb maksumuudatus majanduskeskkonnale rohkem, kahju kui sellest riigieelarvele kasu sünnib.

Kõik sõltub kontekstist: nn 15-minuti linna kontseptsioonis pole ehk isiklik sõiduauto tõesti vajalik, kuid hajaasustusega maapiirkonnast autod välja võttes võime tulemuseks saada asustamata maapiirkonna. Sellist hajaasustust on Eestis aga omajagu, mis peaks olema juba esimeseks häirekellaks, et ühetaoline ning eranditeta automaks on halb idee, sest vajadus auto omamiseks on väga erinev.

Juhul kui rahandusminister vajab hästi lihtsat näidet, siis sobib selleks kenasti tema enda koduvald – Rae vald – kus uusarendused kerkisid suuresti põldudele, mis omakorda tähendas juba eos auto omamise vajadust, et põllult liikuma pääseda. Tõsi, nüüdseks on ühistransport ka sellistes piirkondades oluliselt paranenud, kuid autode hulk ilmselt vähenenud pole kui mitte vastupidi.

Riiklik autovahetuse toetus

Omajagu kriitikat teenis automaksu plaanis asjaolu, et päris vana sõiduki omamine ei hakka olema kuigi kulukas. Ühelt poolt võiks seda näha ju vastutulekuna neile inimestele, kes ei jaksa uuemat sõidukit osta (ja kõrgemat maksu maksta!), kuid teisalt ei liiguta nii kuigi palju lähemale keskkonnasäästliku autopargi eesmärgile. Vanade autode (ja ma ei pea silmas uunikume) välja vahetamiseks on vaja aga lisastiimulit.

Riiklik autovahetuse toetus vanade sõidukite (enamasti üle 10 aasta vanuste) välja vahetamiseks on Euroopas ja mujalgi laialt kasutamist leidnud meede, näiteks Austrias, Saksamaal, Itaalias jne. Suurim hiljutine selline programm kuulutati käesoleva aasta alguses välja Londonis, kus 110 miljonit naela (u 127 mln eurot) suunatakse saastavate sõidukite välja vahetamiseks.

Oleks ju igati õiglane kui automaksust kogutavast summast kas või veerand suunatakse programmi, mille abil saab oma vana ja tossava Passati mõne uue(ma) masina vastu vahetada. Ja ärge hakake rääkima elektriauto toetusest, millega saab Tesla hinnast alla, võtame esialgu ikka eesmärgiks päris tavalise Dusteri ja Fabia. Minul küll kahju ei oleks.