400 miljonit on tulureal puudu, aga kirja pannakse see tulu ikka, selleks et rahvas ise saaks otsustada, millist maksu suure rõõmuga maksta. Väärib meenutamist, et Reformierakonna maksuküüru kaotamise valimislubadus – see puutumatu püha graal – maksab umbkaudu just sellise summa…
Kuidas oleks, kui bussijuht palub poole sõidu pealt järjest reisijatel rooli taha istuda, sest ometi teavad ju inimesed ise oma koduteed kõige paremini? Kuidas oleks, kui arst palub operatsiooni keskel ühel hetkel patsiendil endal jätkata, sest kes ikka inimese keha nii hästi tunneks kui mitte inimene ise?
Kui see kõlab kõhedust tekitavalt, siis kuidas oleks, kui valitsus palub rahval endale ise maksud määrata, sest kes ikka teaks, mida maksta kui mitte inimesed ise? Ometi oleme sellisesse olukorda jõudnud, Anno Domini 2023.
Arrogantsist dissonantsini
Reformierakonna kevadine valimisvõit oli muljetavaldav, pole mõtet eitada. Kampaania ehitati üles suurepäraselt ja veenvalt ning omajagu andis hoogu ka konkurentide kesine sooritus. Sellega sai ilus aga ka otsa, sest sisuliselt juba järgmistest päevadest hakati kampaanias räägitut lahustama ning lubadusi tagasi võtma. Kõigele sellele löödi aga kõlavalt käega, sest päästeti selle hinnaga Eesti ju hirmuäratavast konservatiivsest poliitikast.
Peame aga nentima, et ennustused efektiivse koalitsiooni musternäitest kukkusid läbi ning mida kuu edasi, seda sügavamale ummikteele on Eesti poliitika jõudnud. Põhjalikke analüüse väärib opositsiooni obstruktsioonile järgnenud koalitsiooni vabameelne tõlgendus parlamendi töö korraldamisest – ja küllap neid ka tulevikus tehakse.
Prunt opositsiooni suhu polnud aga veel päris kinnigi löödud, kui juba üllatas peaminister oma idavedude skandaaliga, mille näol oleme saanud veenduda, et osad on võrdsemad kui teised – quod licet Iovi, non licet bovi (mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale – toim)
Seegi polnud aga veel kõik, sest valitsuskoalitsiooni kõnelused riigieelarve teemadel suutsid tõenäoliselt üllatada ka läbirääkijaid endid. Justkui välgust tabatud pilkudega tunnistati kaamerate ees, et raha on otsa saanud ning valimistel lubatut tegelikult täita ei saa, hoopis ära peab hakkama võtma. Sellele järgnesid nii mõnegi ministri uhkelt sõnastatud pressiteated, kuidas just nende valdkonnast enam kuidagi pole võimalik midagi kokku hoida. Teised ei vaevunud aga sedagi tegema.
17 700 euro eest 400 miljonit koormisi
Selleks, et valitsus jõuaks arusaamisele, et käituma peab väga kokkuhoidlikult ning riigi rahaga on kitsas käes, kulutati 17 700 eurot Vihula mõisas nõupidamisele. Tõsi, tegemist on küll äärmiselt kena kohaga, mis paljudele inimestele tööd ja leiba tagab, seega päris tühja see kulutus ei läinud. Ometi võinuks tühja rahakoti tõdemusele sama hästi jõuda ka Stenbockis istudes ning hulk aega oleks kokku hoitud.
Reformierakonna mantra, kuidas osatakse riigi rahaasjadega ümber käia, hakkab aga mõjuma juba pilkeloona, sest nüüd on asutud otsuseid langetama katse- ja eksitusmeetodil. Sealjuures pole vajalikud ei analüüsid ega ekspertarvamused, riigikontrolli kriitika eelarve koostamise põhimõtete osas kõlab samuti vaid kurtidele kõrvadele.
Välja tullakse hoopis teadaandega, et 400 miljonit on tulureal puudu, aga kirja pannakse see tulu ikka, selleks et rahvas ise saaks otsustada, millist maksu suure rõõmuga maksta. Väärib meenutamist, et Reformierakonna maksuküüru kaotamise valimislubadus – see puutumatu püha graal – maksab umbkaudu just sellise summa… Joosep Toots ütleks tõenäoliselt oma kuulsa: „Kui te nüüd nalja ei tee, siis on see küll päris kena nali.“
Kõrgema võimu kandja on andnud mandaadi riigikogule, kes valinud ametisse valitsuse. Seesama valitsus laiutab nüüd aga käsi eelarve koostamise ülesande täitmise osas, mis on selgesõnaliselt kirjas põhiseaduses! Mida tehtaks juba mainitud bussijuhi või arstiga, kes paluvad inimestel endil töö üle võtta – küllap nende leib enam väga pikk ei oleks.
Aga peaminister, näe, ütleb et tema lahkumine oleks hetkel vastutustundetu. Sellistel hetkedel tekib tunne, et meie maakera sees võib tõepoolest olla üks teine ja hoopis suurem maakera.
Elame üle ka praeguse aja
Eesti inimesed on toime tulnud igasugustel aegadel ning küllap saadakse mingil viisil hakkama ka Kaja Kallase kolmanda valitsuse poliitika tulemustega. Meil on erakordselt palju nutikaid inimesi ja töökaid ettevõtjaid, kes leiavad edu ning kasvu toovaid lahendusi.
Riigi juhtimisel pole sugugi häbiasi parimaid teadmisi kaasata. Seda peab aga tegema päriselt, mitte vaid siis kui on vaja viigilehte riigieelarve augu ette. Raske on uskuda ministrite siiraid silmi, kui mahukatel seaduseelnõudel jäetakse arvamuse andmiseks tihti vähem päevi kui kahel käel sõrmi, kuid maksutõusu lubavad üllad valitsejad oma alamatel ise välja pakkuda – ja seda kohe päris pika aja jooksul.
Lõpetuseks sobib hästi Andrus Ansipi hinnang praegusele olukorrale: „rahvaga ei räägita piisavalt ja ei mõelda ka tulevikule piisavalt.“
Nii ta on ja me ei saa midagi parata. Meie rahvas ise valis selle valitsuse. Eks meid mõjutati lubadustega ja valedega. Mina pole kunagi Reformierakonda valinud.. Mulle ei meeldinud ka Ansipi valitsus kui kõik läks allamäge.Nüüd ju saadeti 4oo miljonit Ukrainale tapariistade jaoks ainult et see ei muuda maailmas midagi aga meile võib häda kaela tuua küll ja vaesuse ka. Aga ega praeguse peaministri äramineku tõttu ei muutu midagi paremuse poole sest sellest valitsusest pole kedagu paremat võtta.Nii et jääb üle vaid kannatada ebaõiglust ja viletsust.
Keskerakonnast võiks leida mitu poliitikut kes sobiks peaministriks. aga selles valitsuses pole tõepoolest ühtegi.Milleks neid küll valiti kui nad ei hoolitse oma rahva eest.