Rahandusminister Mart Võrklaev kinnitas 9. oktoobril parlamendi ees kõneledes, et praegune valitsus ei tõsta, vaid hoopis langetab makse. Mõni tund varem oli ta pressikonverentsil andnud ülevaate automaksu kehtestamisest, mis peab riigieelarvesse tooma 230 miljonit eurot. Samasuguse enesekindlusega esitletakse selle maksu üllaid eesmärke, kuid tegu pole sugugi keskkonna-, vaid hoopis varamaksuga, autoomanikelt raha kätte saamise meetmega.
Mis probleemi lahendab automaks?
Valitsuse kommunikatsiooni jälgides tekib üha enam tunne, et avalikkuse poole pöördutakse eeldusega, et sihtrühmaks on kamp lihtsameelseid, kellele võib rääkida ükskõik mida – küll maheda hääle kõla rahustab. Automaksu kehtestama minnes räägitakse kõva häälega keskkonnamõju vähendamisest ning autostumise vähendamisest, kuid tegelikult otsitakse püsivat lisaraha riigieelarvesse, mida kasutada jooksvate kulude katteks.
Juhul kui rahandusminister oleks keskkonnamõju vähendamise eesmärgi osas siiras, siis järgneks tema maksuplaanile ka riiklik meede, kuidas meie inimeste autoparki uuendada. On ju ilmselge, et oma igapäevasteks toimetusteks ei vali vabatahtlikult keegi vana, tossavat ja vähese turvalisusega masinat. Ikka olude sunnil, sest uuema jaoks ei jagu lihtsalt raha. Näited seesugustest kampaaniatest, kus inimesi aidatakse uute sõidukite soetamisel, võib tuua lähemalt ja kaugemalt ridamisi.
Inimesed üle Eestimaa oskavad raha lugeda ning saavad aru ka riigieelarve nigelast seisust – kuigi see superministeeriumist vaadatuna nii ei pruugi tunduda. Riigi rahandus oleks palju kindlamates kätes, kui minister Võrklaev võtaks julguse kokku ja räägiks asjadest nende õigete nimedega. Muidugi mõista on riigile vaja see raha kokku korjata, kuid seda pole vaja korraldada automaksu viigilehe varjus rohepesu tehes, vaid lihtsalt päris ausalt öelda: olukord on s*tt, vajame abi.
Meie inimesed teavad, et lisaks Ukrainale lendavad raketid nüüd ka Iisraelis ning ega see üldisele majanduskeskkonnale ning jõukuse kogumisele Maarjamaal kuidagi kasuks tulla ei saa. Täpselt samamoodi ja nendel põhjustel mõistetakse vajadust panustada senisest enam riigikaitsesse.
Siiski loodame, et need sõjad ei jää aastateks venima ning majanduslik ja julgeoleku kriis on vaid ajutised. Nii oleks igati aus tulla välja ka ajutiste meetmetega riigikassa vormis hoidmiseks: ajutine riigikaitse maks ning ajutine kriisimaks. Sealjuures on vajalikud selged ja kindlad kriteeriumid, kui palju raha tuleb kokku koguda ning mis tingimustel seda enam ei koguta. Ära tuleb jätta ka Reformierakonna valimislubaduse täitmine, nn maksuküüru kaotamine, mille kulu eelarvele on 400 (!) miljonit.
Üks täiendav võimalus on veel, mida on hakatud julgemalt kaaluma ning mille osas tuleb rahandusministeeriumit kriitika asemel vahepeal ka tunnustada. Nimelt riigi võlakirjade pakkumine Eesti inimestele ja ettevõtetele. Arvestades, et Eesti Panga augustikuine statistika näitas Eesti majapidamiste ja ettevõtete tähtajaliste hoiuste mahuks 5,3 miljardit eurot (aastane kasv 167%), siis ei maksa teha tagasihoidlikke prognoose, pigem vastupidi.
Ma ei kahtle sugugi, et väga paljud neist, kel on raha kogunenud, ulatavad riigile abikäe ning investeerivad riigi võlakirjadesse. Aga selleks on vajalik ka ausalt öelda, milleks raha vajatakse ning kuidas seda kasutatakse.
Automaksu tulu teedesse ja uute sõidukite programmi
Just maksutulu kasutamine on planeeritava automaksu teine tahk, millega inimesi nörritatakse. Teede olukord muutub üha kehvemaks ning remondigraafikud järjest hõredamaks, kruusateed vajavad sillutamist, põhimaanteede neljarealiseks ehitamist ei tohi praeguse valitsuse ajal enam jutuks võttagi. Teede remondivõlg on kasvanud üle 4 miljardi euro, kuid suure tõenäosusega ei jõua automaksust sellesse valdkonda sentigi.
Nii nööritakse autoomanikke mitmekordselt: esiteks maksad sõiduki registreerimisel (ja vastavalt ministeeriumi juhistele ei tohi seda nimetada mitte maksuks, vaid tasuks!), teiseks maksad sõiduki aastamaksu, kolmandaks maksad kütuseaktsiisi, aga teede korrashoid ning turvalisemate rajamine jäävad jätkuvalt vastuseta võrrandiks. Kaubikute maksustamine ja selle mõju edasikandumine (väike)ettevõtlusele väärivad veel eraldi analüüsi.
Juhul kui rahandusminister kinnitaks parlamendi kõnetoolist, et kasvõi pool automaksuga kokku korjatavatest eurodest kasutatakse teedele ning alustatakse autovahetuse toetusprogrammiga, võiks ehk isegi juba asuda seda maksumõtet kaitsma. Seni aga, kuni see vara maksustamise programm on ühetaoline monstrum, mis kaotab sajad miljonid teadmata kuhu, peab sellele vastu võitlema.
Auto sümboliseerib vabadust
Midagi pole parata, isiklik sõiduauto sümboliseerib väga paljudele meie seast vabadust. Kindlasti on siin oma osa jätkuvalt nõukogulikul taagal, mil autoõnn naeratas vaid valitutele, kuid mitte ainult. Auto tähendab rohkem valikuid, paindlikkust, kiirust ning mõistagi ka mugavust. Tuleb ka mõista, et väga paljudele inimestele on isiklik auto üldse ainus vahend liikuma pääsemiseks.
Veelgi paremini teema ulatuse mõistmiseks tasub meenutada augustikuud, mil Eestimaad ähvardas hiidrahe. Autoomanikud näitasid üles kiirust ning loovust, et oma vara kaitsta. Mõni läks koguni nii kaugele, et oli valmis masina rattad vette sõitma, et see silla alla mahuks. Nii pole ka põhjust imestada, miks automaks ühiskonnas seesugust resonantsi tekitab.
Hiljuti saime Lõuna-Eestis näha, millised tulised emotsioonid kerkisid põlvakate ja võrukate vahel justnimelt autode tõttu. Sellised asjad ei lähe lihtsalt niisama mööda, ütleb ju tänapäevane vanasõnagi: nori meest, aga mitte mehe Passatit!
Viimase aja parim rahandusminister on olmud Martin Helme. Praegune räägib umbluujuttu. Aga kui rikastele pannakse automaks siis ma selle vastu pole.Vaevalt küll nad hakkavad vähem sõitma mööda linna.
Ei tea mitu vene noormeest siis tapetud sai tänu meie maksumaksje raha eest saadetud surmarelvadele. Ei tea kas meile ka saadetakse relvi kui meie vihavaenu õhutamine ei lõpe. USA kindlasti ei anna sest meil pole Donbassi kus Bideni pojal on aktsiaselts ja ka tema muud huvid on Ukraina suhtes mängus. Aga üks põhjus võib ikka olla siit on lähem Venemaale saata biorelvi. Krimmist oleks ka seda hea teha aga näe imet et saa kuidagi Krimmis ülemvõimu saavutada. Siis meil pole ka tuumajaamu. Bidenil on kõige tähtsam Venemaa nõrgestamine. USA-s on rahutused sest ei olda rahul Bideni tegevusega ada eelmine presudent ütkes et sõda Ukrainas poleks tema valitsemise ajal ja ta oleks suutnud kokkuleppele jõuda. AGA MEIE VALITSUS ANNAB MILJONEID TAPARIISTADEKS MIS AGA MAAILMAS MIDAGI EI MUUDA JA ON NAGU TILK MERRE AGA MEIL OMAL ON SEDA VAJA.
Minul poleks automaksu vastu midagi kui seda maksu maksaksid rikkamad inimesed. Linnades sõidavad limusiinid päev otsa. Töö Töö asjus sõidab vaid 50 protsenti teised lasevad ringi isegi keskpäeval. Riigikogu istungitelt on ka palju puudujaid. On ikka Jube küll mis tänavatel toimub autodevool päev otsa. Korjake valitsuse liikmetelt raha ja kohe täitub riigikassa.Nemad laristasid raha maha ja nüüd vastutagu ja jätku rahule oma maksudega vaesemad inimesed.