Automaksu kehtestamist on saatnud selline süüdistuslaine rahulolematute autojuhtide aadressil, nagu oleks autojuhid kaotanud valitsusliidu usalduse, mitte vastupidi. Esmalt süüdistas reformierakondlane Siim Kallas maksu vastaseid väheses patriotismis ja ebapiisavas oma riigi hindamises, seejärel tegi rahandusminister Mart Võrklaev lugejatele selgeks, et inimestel tuleks kokkuhoidlikum olla ja makse mitte ei tõsteta, vaid hoopis vähendatakse.
Viimati on aga reformierakondlane ja riigikogu liige Pärtel-Peeter Pere suisa hakanud selgeks tegema, et autojuhid saastavad loodust, külvavad surma ja maksku parem korralikult kõige halva eest, mida nad planeedi ja inimkonna vastu korda saadavad. Paistab, et süüdistamisega saaks kindlasti kaugemale minna, arvestades, et elamine üldse kipub olema keskkonnamõjuga.
Auto annab iseseisvuse
Kuid võtame ette korduvad soovitused muretseda endale säästlikum auto ja vältida maastureid. Põhja-Tallinnas, mille linnaosavanem ma olen, on kahtlemata rohkem võimalusi minna üle näiteks elektriautodele või ka muidu säästlikumatele sõidukitele või siis sootuks autost loobuda. Kuid maapiirkondades võib just suur, tugev ja ehk isegi nelikveoga auto olla optimaalseim lahendus.
Olles väikse autoga kevadisel maateel lootusetult porisse kinni jäänud, tean ma, millest räägin. Veel paremini teavad seda aga maainimesed. Olles võimsama, nelikveoga autoga tuisustel teedel sõitnud, tean ma ka, mis mind hätta ei jäta.
Inimestel tuleb lasta ise hakkama saada selles olukorras, kus riigil ja omavalitsustel pole tegelikult võimalik neid küllalt aidata. Teede mustkattega katmise programmid, mis vahepealsetel aastatel kenasti toimisid, on ju nüüd sisuliselt seisma pandud.
Auto ongi hõreasustuses kiireim, individuaalseim ja kõige paindlikum lahendus, jäädes elaniku, mitte riigi rahakoti peale – erinevalt ühistranspordist. Pole realistlik, et igal pool üle vabariigi on suurepärased teed hiilgava hooldusega pluss laitmatult toimiv ühistransport. Et lumesahk oleks alati igal pool valmis ja buss sõidaks pidevalt igasse kaugesse külla. Selleks on Eesti maksumaksjate arv liiga väike ja teed liiga pikad.
Ainus, mis aitab
Nelikveoga ja kõrge auto – maksustajate eelistatuim röövimisobjekt – on ainus, mis aitab, kui maapiirkonnas on tarvis kinnituisanud teedel kooli või tööle saada. Selliste autode maksustamine on ühtlasi väljaspool keskusi elavate inimeste erirõhumine ja maainimeste sisuline linna suunamine, et neil oleks vähem sõitmist.
Auto on ja jääb tähtsaimaks lahenduseks ja maal on inimeste sõltuvus autotranspordist umbes kaks korda suurem kui linnas. Mitte et ühistransport linnas kõiki lahendusi pakuks, isegi suuremate keskuste vahel – mis ühistranspordi tihendamisest me räägime? Tartust sõidab Rakverre päevas kolm bussi. Kui sõidaks neli, siis mis kvaliteedivahet see tooks? Autojuht aga keerab süütevõtit ja mured lahendatud. Võrreldava paindlikkuseni saab ühistranspordis jõuda väga suurte kuludega.
Mida üldse maksustada, on ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Kas see on auto, maja või alkohol – kõige kasuks võib argumente leida. Kuid praegu seda kokkulepet pole. On vaid valimistel enamuse saanute jõuvõtted ja me teame kõik, et praegu läbisurutavad otsused ei olnud nende valimiste küsimus. Mitte mingeid debatte selle üle ei peetud.
Kus häda suurim, seal koorimine lähim
Automaksujutud tulevad ajal, kui maksumaksja turjalt on juba niigi nülitud seitse nahka. Inimeste säästud on kahanenud juba tükk aega ja keskklass vaesub. Praegu püütakse tulumaksumuudatustest tekkivat auku meeleheitlikult lappida, tuues ohvriks inimeste toimetuleku, aga ka majanduse konkurentsivõime. Eesti on niigi kallis riik, kuid me liigume kiire sammuga veelgi suurema kalliduse ja ettevõtete pankrotistumise poole. Automaksust võiks rääkida, kui seda ei tehtaks mitte paaniliselt eelarvet kokku improviseerides, vaid nagu üldist läbimõeldud maksureformi, kus mingeid makse tõstetakse, mingeid makse langetatakse.
On nukker, et selle maksuaugu lappimist õigustades on hakatud autojuhte vaenama, leitakse ka, et polegi tarvis autotaristule suurt rõhku panna ja et uusi heal tasemel maanteid polegi vaja. Roheekstremistid peavad peaaegu ainsaks turvalisema liikluse saavutamise meetmeks piirkiiruse vähendamist. Eriti silmakirjalik on see, kui teede ohtlike kohtade ümberehitamise programmidelt riiklikus teehoiukavas raha ära võetud on. Kui räägime liiklussurmade arvu vähendamisest, siis ohvrite arv ongi aastakümnete jooksul oluliselt kahanenud, kuid päris suurt rolli selles mängivad ka paremal tasemel teed ja turvalisemad autod.
Autojuht maksab niigi
Tuleb aru saada, et autojuht maksab juba niigi ja mitte vähe – kütuseaktsiisi nimelt. Ja suurema auto omanik maksab ka rohkem kütuse eest. Seega surve osta odavam ja säästlikum auto on niigi olemas. Kui palju peab veel riik seda ette kirjutama?
Majanduse ja ühiskonna areng püsib kiirusel ja kiiretel ühendustel. Need peavad ka olema taskukohased. Aeg on ka hinnata seda head, mida autod ja head teed ühiskonnale toovad. Iseseisvus ja paindlikkus on nende hulgas. Meie päev mahutab rohkem. Jah, me olemegi autotsivilisatsioon. Ja ühissõiduk – buss – kasutab sedasama taristut. Linnades on kindlasti ruumi autostumise vähendamisele, kuid seda ei pea tegema autojuhte sajas surmapatus süüdistades.
Ma ei ole rahul meie valitsuse tegudega. Kõige hullem on et saadetakse raha mujale mis on nagu tilk merre aga meie vajame seda ise. aga automaksu ma pooldan ja hästi suurt aga maksustada ainult linnades ja ka vaid neid kes riigilt saavad palka 4500 eurot või rohkem. muudkui sõidavad limusiinid päev otsa ringi ja rikuvad õhku. Neil pole nagunii raha kuskile panna muudkui koguneb aga kergendame veidi nende raskeid rahakotte ja kõik on rahul.
Väga õiged seisukohad. Sellele artiklile kirjutaks ise ka alla.
Automaks oleks otstarbekohane vaid siis kui meie maal oleks enne seda täiuslikult e. vajaduspõhiselt välja arendatud alternatiivsed ja taskukohased transpordivõimalused ning logistika inimestele vajalikesse infraobjektidele ning töökohtadesse.
Täna on olukord ikkagi pigem lähedane sellele, et igaüks vaadaku kuidas ise saab tööle, kooli, poodi jne.
Neid õnnelikke kel kõik vajalik käe-jala või kuni 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel- muidugi on . Paljud -nende hulgas ka nt meie pere: oleme pidanud eluaeg tööl käima 25-40 minutilisse autosõidu kaugusele ja pidama peres 2 autot. Eesti tingimustes ei ole enamikele inimestele auto sugugi mitte luksusese vaid sama hädavajalik tarbeese nagu külmkapp või pesumasin.
Huvitav millal tänane valitsus hakkab külmkappe , pesumasinaid ja triikraudu maksustama ?