Eesti sisepoliitika üheks teravamaks probleemiks on ootamatult saanud haridustöötajate palkade tõstmise küsimus. Täpsemalt selle tõusu mulje loomine. Kui valitsus teatas, et järgmise aasta jaanuarist tõuseb õpetajate palga alammäär lausa 1,7% (ehk siis umbes 30 euro võrra bruto), olid õpetajate esindajad nördinud ja ähvardati streigiga. Hoiatusstreik juba leidis aset ja näib olevat ehmatanud koalitsioonierakondi, kes tormasid tekkinud olukorras üksteist süüdistama.
Minu tähelepanu tekitas see, et juba teist korda lühikese aja jooksul avaldatakse meedias Reformierakonna esindaja arvamuslugu, kus üritatakse halva mängu juures head nägu teha ja vastutust ebaõnnestunud poliitika eest teistele, eelkõige kohalikele omavalitsustele veeretada. Kui eelmise nädala alguses ütles Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Pärtel-Peeter Pere, et õpetajate palka peaks tõstma Tallinna linn, siis nädala lõpus laiendas riigikogu saadik Maris Lauri (muide, endine haridusminister) ideed, kirjutades artikli „Pall õpetajatele raha leidmiseks on omavalitsuste käes“.
Topeltstandardi poliitika
Kui varem tõid oravad sageli välja, et Tallinn on nende arvates rikas omavalitsus ja saab lisakulusid kanda, siis nüüd selgub, et riigi ülesandeid peaksid täitma mitte ainult pealinn, vaid ka kõik teised omavalitsused. Paljud linnad ja vallad on aga praegu ellujäämise äärel, kuna peavad kärpima tegevuskulusid ja loobuma eluvajaliketest investeeringutest. Pideva rahapuuduse tõttu on mõned väikesed omavalitsused sunnitud koole lihtsalt sulgema või klasside arvu vähendama. Sarnase tagasiside saime ka eelmisel nädalal riigikogu fraktsiooniga Põlvamaa väljasõidu raames sealsetelt omavalitsuse esindajatelt.
Üllatav on Maris Lauri väide, millega ta põhjendab otsust mitte tõsta õpetajate palka: „On valdkondi, mis nõuavad rohkem rahastust, ja nende seas on mõned, mis tõesti on praegu oma rahavajaduses akuutsemad.“ Kuid paraku ei lähe see kuidagi kokku koalitsiooni varasemate väidetega, et haridus ja selle kvaliteedi tõstmine on praeguse valitsuse prioriteetide hulgas. Aga Lauri soovitab omavalitsustel mõelda, kuidas koolivõrku korraldada ehk teisisõnu, milliseid koole võiks sulgeda või liita.
Samas tuletan meelde, et koalitsioonileppes on must-valgel kirjas, et valitsus võtab eesmärgiks tõsta nelja aastaga õpetajate palgad 120%-ni riigi keskmisest palgast. Pärast valitsuse „heldet“ 1,7-protsendilist õpetajate palgatõusu on nende töötasu järgmisel aastal 1778 eurot (bruto), mis jääb selgelt alla Eesti keskmisele palgale. Lubatud 120%-st keskmisest palgast on asi kahjuks väga kaugel.
Endise ministri väide, et maksuküüru kaotamise tulemusena saavad õpetajad palka juurde, ei tundu eriti veenev. Pärast tulumaksureformi (mis, muide, jõustub alles 2025. aastal) on netovõit vaid 4%. Samas ärgem unustagem 2025. aastasse planeeritud automaksu ja hinnatõusu, mille toob kaasa käibemaksumäära ja kütuseaktsiisi tõus (ja seda juba aastast 2024). Nii et õpetajate (ja kõigi teiste) reaalne sissetulek tõenäoliselt oluliselt ei kasva.
Naljakas, et Lauri kurvastab oma artiklis, et omavalitsused ei osale üleriigilistel õpetajate palgaläbirääkimistel. Kuidas on juhtunud, et kohalikud omavalitsused ei võtnud initsiatiivi ega sekkunud läbirääkimistesse riigi ja haridustöötajate esindajate vahel? Aga tuletan meelde, et kui valitsusliit otsustas kiiresti tõsta mitu maksu korraga, kärpida suurperede toetusi, külmutada politseinike ja päästjate palgad, sulgeda Põhja-Tallinna päästekomando ning kehtestada automaks, ma ei märganud, et huvigrupid, sh kohalikud omavalitsused oleksid aktiivselt kaasatud nende otsuste tegemisse.
Samuti ei meenu mulle, et võimuerakonnad üldse võtaksid kellegi arvamust kuulda. Ja nüüd, kui läbirääkimised valitsuse ja Haridustöötajate liidu vahel jõudsid tupikusse, oli järsku vaja kohalikke omavalitsusi – selline topeltstandardi poliitika. Selle asemel, et muretseda, mida omavalitsused teevad või ei tee, peaks valitsus lihtsalt oma kohustusi täitma – just see on koalitsiooni peamine ülesanne. Kui aga valitsus ei saa sellega hakkama, tuleks tõsiselt mõelda võimu üleandmisele teistele poliitilistele jõududele.
Reformierakondlased, õppige Tallinnalt!
Haridusvaldkonna vastutustundliku käitumise näidet ei pea kaugelt otsima. Tallinna linnavalitsus teatas äsja, et tõstab praeguses keerulises olukorras järgmise aasta jaanuarist klassijuhataja tasu määra 200 euroni kuus. Praegu saavad pealinna klassijuhatajad gümnaasiumis 100 ja põhikoolis 130 eurot. Tallinna endise haridusvaldkonna abilinnapeana tean, et tegemist on väga kuluka meetmega, mis läheb linnale maksma kuni kaks miljonit eurot.
Samal ajal näeme kõik, kuidas Eesti 200 haridusminister ning Reformierakonna peaminister ja rahandusminister klaarivad meedias omavahelisi suhteid ja lükkavad üksteisele vastutust suutmatuse eest haridustöötajatega kompromissile jõuda. Ja samal ajal ka õpetajate streigi eest, mida ilmselt ei saa vältida. Rahandusminister Mart Võrklaev nendib, et „segadus õpetajate palgatõusu ümber on haridusministri tegemata töö“, haridusminister Kristina Kallas väidab aga, et „tema tahtis plaani esitada, aga Reformierakond ei soovinud seda arutada“.
Näib, et opositsioonis olles peaksime rõõmustama selle üle, kuidas koalitsioonipartnerid selle olukorra pärast omavahel kaklevad. Nagu öeldakse, haara popkorn, istu maha ja vaata! Aga kui aus olla, siis rõõmu pole. Vaadates, kuidas valitsus süstemaatiliselt kõige olulisemat õpetajate palkade teemat farsiks ajab, tahan vaid öelda – tulge mõistusele, vaadake oma naba asemel suurt pilti ja tehke lõpuks midagi väärilist, et kaoks ära vajadus haridustöötajate üldstreigiks.
Riigil on raha olemas, oluline on vaid prioriteedid õigesti paika panna. Sest natuke veel ja Eesti haridussüsteem kukub lihtsalt kokku nagu kaardimajake, kui inimestel, kes seda siiani oma õlul hoiavad – suuresti missioonitundest – lõpuks kannatus otsa saab.
Miks meid küll karistati sellise valitsusega.
Kui meie riigi haridussüsteem edasi jätkab betooni valamisega on lõpp käes Ükski erafirma ei saa endale sellist laristamist lubada sest läheks lihtsalt bankrotti Õpilasi jääb iga aastaga vähemaks aga uusi paleesid kerkib aina juurde Haridussüsteem on tükeldatud nii et aru enam ei saa kes millega tegeleb Ühes väikelinnas olid 2 väga heal tasemel gümnaasiumi ja traditsioonidega kutsehariduskeskus Lisaks erakoolid Keegi tark otsustas euroraha laiaks lüüa ja ehitada riigigümnaasiumi nagu hiina müüri Gümnaasiumid tehti põhikoolideks ja juntsudele ehitati miljonitega nn käsitõõkeskus Kõik see kaadervärk tõõtab alakoormusega sest õpilasi pole juurde tulemas Käib vaid meeletu reklaamimine ja raha auku loopimine See on nagu hullude tants ümber kuristiku Muidugi on iga õpetaja kõrval 2 mingit imetegelast bürokraati kes head palka soovivad Mõistusega sellist teguviisi aru saada pole võimalik