Toivo Tootsen, Tallinna volikogu kauaaegne liige
Hoogsalt on hakatud levitama juttu, kuidas kohe-kohe kõik Tallinna volikogus olevad erakonnad koonduvad, lükkavad Keskerakonna võimult kõrvale ja hakkavad siis ise linna valitsema. Noh, seda on juba püütud teha, aga mis sellest välja tuli…
Esimene kord püüti teha kambakat nii, et kõik teised erakonnad on Keskerakonna vastu, 1999. aastal. Kevadiste Riigikogu valimiste järel valitses riiki kolmikliit – Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad. Peaministriks sai Mart Laar, kelle nõue koalitsioonikaaslastele oli – ka Tallinnas peab kolmikliit ühte hoidma ning võimu võtma, mis sellest, et Keskerakond oli valimised võitnud. Kolme peale kokku saadi Tallinna volikogus aga ainult 28 häält, nii et lisa tuli leida mujalt, eelkõige vene valimisliidult Rahva Usaldus. Nüüd oli valitsuskoalitsioonil 32 häält – aga ka see oli ikkagi ainult pool 64 volikogu häälest, vaja oleks olnud veel paari lisahäält. Need loodeti saada teisest niinimetatud vene nimekirjast – Rahva Valik. Otsustavaks saigi Leonid Tsingisseri hääl Rahva Valikust, volikogu esimeheks valiti Rein Voog.
Täbaramalt läks linnapea valimistel Mõisal – tema sai vajalikud poolthääled kokku alles teises valimisvoorus. Et oma nappi positsiooni kindlustada, sõlmis Mõis 10. novembril 2000. aastal Tallinnas uue valitsemiskokkuleppe, millel oli seitse osapoolt. Need olid Isamaaliit, Reformierakond, Mõõdukad, Vene Balti Erakond Eestis, Eesti Demokraatlik Partei, Eestimaa Ühendatud Rahvapartei ja Vene Erakond Eestis. Iga sellise killukese hoidmine koalitsioonis nõudis mõnd rammusat ametikohta või muud hüve. Ainuüksi Eesti Demokraatliku Partei ainukese volikogu liikme Annika Laasi hääle eest tuli anda Kristiine linnaosa vanema koht, siis veel lisaks ka nõuniku koht tema sugulasele; räägiti ka muudest hüvedest ja tasudest.
Volikogus aga tiksusid linnapeale umbusaldused – iga kahe nädala järel uus. Keskfraktsiooni sihiks oli hoida Mõis avalikkuse ebameeldiva tähelepanu all. Suve lähenedes hakkasid umbusaldustega ühinema ka Reformierakonna liikmed, kes mais algatasid juba ise linnapea vastu umbusalduse. See oli selge märk, ja pragmaatilise mõtlemisega Mõis astus ise linnapea postilt tagasi. Jüri Mõis teatas, et tema Tallinna linnapea kohalt tagasiastumise peapõhjus on Isamaaliidu jõhker surve.
Veel enne 2001. aasta lõppu sündis Tallinnas uus koalitsioon. 7. detsembril kirjutati alla Keskfraktsiooni ja Reformierakonna fraktsiooni koostöölepe Tallinnas. Maret Maripuu valiti 13. detsembril volikogu esimeheks, Edgar Savisaar linnapeaks.
Seitsme päkapiku valitsus kadus ajalukku.
Loomulikult ei kadunud ajalukku aga mitmete poliitikute soov Keskerakond Tallinnas võimult kukutada. Järgmine katse tehti 2004. aastal.
2002. aasta valimistel Tallinnas sai Keskerakonna nimekiri 32 kohta volikogus, seega esimest korda absoluutse enamuse. Ometi otsustas Savisaar jätkata koos Reformierakonnaga, sest olime koos ju võimul ka riigis. Edgar oli linnapea ja Maripuu volikogu aseesimees. Aga kui 2003. aastal pärast Riigikogu valimisi jäeti meid riigis opositsiooni, siis lahkus suur seltskond nimekaid keskerakondlasi nii Riigikogu fraktsioonist kui ka volikogu fraktsioonist. Siis hakati Keskerakonda Tallinnas võimult kangutama.
Ma olin tolleks ajaks Tallinna volikogus olnud juba 11 aastat, aga sellist tehingut pole ma veel enne näinud. Jah, ka varem on saadikuid ahvatletud või meelitatud üle, aga lausa varjamatuks riigi rahaga (palgaga) saadikute sõna otseses tähenduses ostmiseks pole seni küll veel läinud. Nüüd oli. Siseminister Leivo tegi näiteks Faktulinile ministeeriumis tulusa nõuniku ametikoha – sealt läks käibele ütlus ”faktulinit tegema”.
Müüdi ka seda, mis endale päriselt ei kuulunudki. Näiteks Vitali Faktulin ja Jüri Trumm tulid volikogusse Lasnamäe valimisringkonnas Edgar Savisaare häälte tublil toel – oma hääli sai Trumm ainult 221, Faktulin 189. Savisaare poolt andis hääle 14 547 inimest! Mitusada volikokku pääsemiseks vajalikku häält said need kaks ülejooksikut Savisaarele ja Keskerakonnale antud häältest. Res Publicasse üle läinud Irina Didenko sai Kesklinnas 257 häält, volikogusse pääses ta Siiri Oviiri (sai 2064) ja teiste keskerakondlaste häälte toel. Kas ei tule tuttav ette, kui vaadata praegusi ülejooksikuid?!
Meie saadikute ülesostmise tulemusena polnud Keskerakonna fraktsioonil enam volikogus absoluutset enamust. Eespool kirjeldatud tehingute abil oldi nii kaugel, et 2004. aastal toimus niinimetatud oktoobriputš. Loomulikult ei algatanud umbusaldust meie koalitsioonipartner Reformierakond, vaid opositsioonis olev Res Publica.
Res Publical oli 17, Reformierakonnal 11 ja Rahvaliidul 3 häält. Kokku siiski ainult 31 häält. Vaja olnuks vähemalt 32. Kui uus liit kaasas ka Keskerakonnast sotsiks läinud Kreiztbergi, olid hääled koos. Nii et Keskerakond taheti kukutada endiste keskerakondlaste häältega – meenutan, et ka Rahvaliidu kolm häält volikogus olid inimesed, kes Keskerakonnast sinna üle läksid.
Niisiis oli kõik valmis, et Savisaare umbusaldamine läbi läheks. Ei kardetud ka kulusid: Rahumäe põhikooli reformierakondlasest direktor Matti Martinsoni viibis Madagaskaril puhkusel, ajakirjanike sõnul sõitis Martinsoni otsima ja õigeks ajaks tagasi tooma endine abilinnapea Anders Tsahkna. Kasutusele võeti kõikvõimalikud ettevaatusabinõud. Tallinna linnapeakandidaat Tõnis Palts broneeris erakonnakaaslastele üheks ööks enne Edgar Savisaare umbusaldamist volikogus üheksa tuba hotellis Olümpia, kirjutas tolleaegne Eesti Ekspress. Palts tellis erakonnakaaslastele ka õhtusöögi. Eks ta tahtis kindel olla, et „hääled laiali ei jookse“, nagu tol ajal öeldi. Paltsi sõnul maksis ta nii tubade kui ka söögi eest umbes 20000 krooni omast taskust. Linnapea Edgar Savisaare umbusaldamiseks oli Tallinna 63-liikmelises volikogus vaja vähemalt 32 häält.
Neljapäeval. 14.oktoobril 2004. aastal avaldas volikogu umbusaldust Edgar Savisaarele. Linnapeaks sai Tõnis Palts, volikogu esimehena jätkas Maret Maripuu. Jama oli muidugi linnaosavanemate vabastamisega. Linnavalitsuse ametist lahkumine ei kohustanud neid ametist lahkuma. Tuli pakkuda präänikut ehk siis kopsakat lahkumishüvitist, et oma linnaosa vanematele koht vabaks teha. Etteruttavalt: just linnaosade vanemad said varsti Paltsi linnapeakoha hauakaevajateks. Linnapeale astusid vastu just Reformierakonnast pärit linnaosavanemad. Nad keeldusid täitmast Paltsi kirjalikku korraldust lõpetada neile kasulikud lepingud Unicomiga. Seda oli linnapeal kindlasti kaunis raske seedida. Palts süüdistas Reformierakonda sahkerdamises ja susserdamises. Veebruari lõpus ähvardas Palts juba avalikult: kui Reformierakond ei tee järeleandmisi, lööb ta käed Keskerakonnaga.
Ja siis tuligi pommuudis: 14. märtsil pärastlõunal teatab Res Publica otsusest lõpetada Tallinnas koalitsioon Reformierakonnaga ja teha ettepanek läbirääkimisteks Keskerakonnale. 15. märtsi pärastlõunal sai koalitsioonileping allkirjad.
Linnapeana jätkas Tõnis Palts, volikogu esimeheks sai Edgar Savisaar. Abilinnapeadeks said Keskerakonnast Toomas Vitsut, Jüri Ratas ja Kaia Jäppinen. Nad olid olnud abilinnapead ka siis, kui Savisaar oli linnapea – pool aastat tagasi, enne niinimetatud „augustiputši“.
Järgmised valimised võitis taas absoluutse enamusega Keskerakond ja oli sellest ajast alates palju aastaid Tallinnas ainuvõimul.
Vaat nii on lõppenud Keskerakonna kangutamised Tallinnas.
Hea Rameto naljamees! Eriti lugu Odessasse Priidu Aimla joomistest ja kaasnevast Vana Tallinnast! Oh seda lollitatud Jaanimäge?!
Tallinnas on olnud pikka aega parim valitsus. kuidas Eestimaa parimat poliitikut ja linnapead kangutati maha linnapea kohalt rikkudes tema tervist mäletame kõik.Siis oli pealinnas parim valitsus ja seda tööd jätkab ka kõrgel tasemel Kõlvart. Mõnda teist linnapead ei tahaks. Keskerakond on ka praegu parim erakond ehkki ilma reeturiteta. Kas mõni neist tahab linnapeaks hakata ja mõnele teisele erakonnale võimu üle anda. jube on isegi mõelda et mõni valitsev erakond hakkab juhtima Tallinna elu. Ei sobi ka Isamaa sest seni pole selle erakonna liikmed küll poliitikas midagi head teinud meie rahvale on olnud valitsustes vaid kohatäiteks nagu sotsidki.Aga ehk mõni poliitik tahab vaid endale kasulikku teenimisvõimalustRiigikogus on ju ka selliseid kes vaid vajutavad nuppu nõusoleku märgiks ja raha tuleb. Sellist elu saab maitsta ka Kiik kes oma kasude huvides reetis Keslerakonna.
Tule taevas appi, kas Tallinasse tahetakse ka nii viletsat valitsust nagu meil kogu riigis on.
Keskerakonnale on jah kambakat tehtud. Eks kartsid et Eesstimaa parim erakond jätab nad varju oma hoolitsuse ja õigete sadustega mis teevad head meie rahvale. Kui muidu keskerakondlastest jagu ei saadud võeti tarvitusele valesüüdistused mis olid nii alatud et rikkusid nii mõnegi keskerakondlase tervist. See mis tehti Edgar Savisaarele oli väga alatu, kuidas suri Eestimaa parim ajakirjanik on kõigile teada, kuidas suri poliitik kes olevat trepist alla lukkunud on teada sest tema asend näitas et ta oli tõugatud aga seda ei hakatud uurimagi jne. Reformierakondlased teevad karistanatult mida tahavad.
Tallinnas on palju aastaid olmud keskerakondlik valitsus ja see on väga hea. Mingisugust teist valitsust ei tahaks ehkki püütakse kangutada siit ja sealt. Me ju näeme kui vilets on meie riigi valitsus ja meie elatustase pidevalt langeb.Keskerakond pole kunagi kasutanud võimule saamiseks alatuid võtteid. Sellest on küll kahju et ta pole saanud oma mõjusfääri peavoolumeediat mis töötab vaid kaitstes reformierakondlaste huve. Mõned inimesedon mõjutatavad ja usuvad kõike mis sealt tuleb.Mul on kahju Tallinna TV-st kus töötasid parimad ajakirjanikud ja oli saade Meedia keskpunkt kust saime teada mis tegelikult toimub.Muuga mis Tallinnas tehakse olen ma rahul.