Heimar Lenk, mängu pealt näinud Keskerakonna liige
Kas ajalugu kordub? Kui lehitseda Piiblit ja meenutada Vaikset nädalat Tallinnas aastal 2024, siis kerkivad paralleelid tahtmatult silme ette. Mitte, et me otsiksime seoseid sarnaste sündmuste vahel. Kuigi ka neid leiab terve hulga. Me võime vaid käsi kokku lüüa ja imestada, kuidas pole muutunud inimeseks olemine. Inimloomus pole kahe tuhande aasta jooksul paremaks saanud. Mida ütles Jeesus oma sõbrale ja kaaslasele Peetrusele? „Enne kui kukk kaks korda kireda jõuab, salgad sina mu kolm korda ära!” Just Vaiksel ehk ka kannatuste nädalal, mis kestab palmipuude pühast ülestõusmispühani, juhatas Juudas Iskariot sõdurid Ketsemani aia oliivipuude alla, et Jumala poeg vangi võtta. Oli saabunud kevadise täiskuu nädal, mil Kristust nähti avalikkuse ees viimast korda.
Vaikne nädal sai 2024. aastal ka Keskerakonnale pealinna kahekümne aastase võimuperioodi viimaseks nädalaks. Pärast ristisurma tõusis Kristus surnuist üles. On põhjust arvata, et ka keskparteil seisab ees uus ärkamise aeg. Tulevad uued ja valitud, kellele rahva saatus saab tähtsamaks kui iseenda ja oma perekonna heaolu kindlustamine. Praegune vürstpoodnike aeg asendub uue ärkamisajaga. Me oleme peagi astumas ajaloo uude perioodi, mil riik vajab jälle tõelisi ja ausaid riigimehi. Neid mehi ja naisi, kellele läikivast portfellist ning heast palgast tähtsamaks saab oma rahva teenimine.
Keskerakonna kukutamiseks Tallinnas kasutati peavooluparteide poolt korduvalt järele proovitud nippi: kui konkurenti ei suuda võita valimistel, tuleb appi võtta kas tuletõrjekontroll või õiguskaitseorganid. Pritsumeeste komisjon leiab alati mõne trepialuse, mis ei vasta kehtivatele tuleohutuse eeskirjadele. Firma uksed saab siis kasvõi kohe kinni pitseerida. Partei puhul jääb lukkude vahetamisest väheks – tema on elusorganism, kes võib elada ka väljaspool maja. Partei on tuhandete inimeste ühised ideed ja sarnane mõtlemine. Selle halvamiseks on tarvis kahjustada aju. Lõhkuda usaldus juhtide vastu, valada koosmõtlejate maine poriga üle ja tühjendada kollektiivi pangakonto. Mängu tuleb tuua prokurörid, pankurid ja salapolitseinikud. Tallinnas seda tehtigi ja hävitamise tööriistaks sai sadamakeskuse Porto Franco vastuoluline kohtulugu. Protsess tõi ringkonnakohtus kõigi kohtualuste, kaasa arvatud partei nimega Eesti Keskerakond, süüdimõistmise. Ajakirjandus nimetas kohtulahendit prokuratuuri suureks võiduks ja võimsaks löögiks, mis Keskerakonna lõplikult hävitab.
Muidugi haavab 1 miljoni euro suurune karistus parteid, kuid see polnud kõige võimsam löök – pealegi mitte eksistentsiaalne, nagu ütles erakonna esimees Mihhail Kõlvart. Kõige alatuma käigu koduerakonna vastu võtsid ette, nii uskumatu, kui see ka näib, omal ajal Edgar Savisaare enda lemmikõpilased, kes lõid erakonnas siseopositsiooni, eesmärgiga kukutada asutaja ja kauaaegne esimees. Pärast seda sammu saanuks keskpartei nn. parketikõlblikuks, kellega soostunuks koos töötama ka teised poliitilised jõud. Kuni erakonda juhtis suur Edgar, ei saanud see koostöö kuidagi sündida. Tema juhitud erakonna kohta kehtis lasteaiast tuntud jonnimine – mina sinuga ei mängi!
Esimene tõsine vastuhakk õpetajale toimus 2011. aasta kongressil, mil Ratas esimehele vastaskandidaadiks suruti. Teravate ja piinlikuks muutunud süüdistustega tuli välja grupp Edgari endisi suuri toetajaid nagu Liina Tõnisson, Siiri Oviir ja mitmed teised. Isegi abikaasa Vilja astus oma lapse isa vastu avalikult välja. Kuid need olid vaid õied. Viljadega algas võitlus aastail 2014- 2015, kui siseopositsioon ühines ka väliste vaenlastega. Kestis Savisaare süüdistamine korruptsioonis, jätkus häbiväärne kohtuprotsess, mis süütegudes kahtlustatavale raske haiguse kaasa tõi. Kuni vastane nelikümmend päeva Tartu Ülikooli Kliinikumis koomasse langenuna eluga võitles, püsis opositsioonil lootus, et võistleja alla annab ja enam tagasi ei tule. Kuid kui 20. augustil 2015 juht oma ainsal järele jäänud jalal Vabaduse väljakul püsti tõusis ja kutsus rahvast sama tegema, siis opositsiooni magus lootus kergele võidule kadus. Savisaar osutus tugevamaks, kui teda ähvardanud surm. Kaitsepolitsei korraldatud alandav läbiotsimine Hundisilmal, ratastoolis kohtumaja vahet väntsutamine ja endiste õpilaste solvavad rünnakud ei suutnud vintsket meest murda.
2015. aasta Tondiraba Jäähalli XV kongressil võitis Savisaar jälle. Kuigi napilt, kuid ikkagi. 12. oktoobril 2016 teatas Ratas eelseisval kongressil Savisaare vastu kandideerimisest. Peasekretär Jaak Aab kuulutas kiiresti delegaatide nimekirjad salajasteks. 5. novembril toimunud kongressile, Paide E-piima spordihalli toodi kokku põhiliselt vaid kandidaat Ratast toetav publik ja nii õnnestus tal ka võita. Sel päeval ei osanud veel keegi arvata, et ebademokraatlikult korraldatud Paide suurkogu sai ligi 15 000 liikmega Keskerakonna allakäigu alguseks. Juba kahe nädala pärast, 23. novembril, sündiski Ratase valitsus, kuhu kuulusid veel ka sotsid ja IRL. Kuigi juba keskikka jõudnud „noorpoliitikud” ja teised lähemad toetajad said riigiteenistuse hea palga peale, siis erakonda nad uutele võitudele juhtida ei suutnud. Alates järgmisest 2017. aastast algas populaarsuse langus, mis päädis 2023. aasta riigikogu valimistel krahhiga. Parlamendis kaotati tervelt kümme saadikukohta. Esimees Ratas oma tegemata tööd ei tunnistanud ja tagasi astuda ei kavatsenud, kuigi hea eruroopalik komme seda nõudnuks.
Sama aasta sügisel korraldatud kongressil Ratas enam kandideerida ei julgenud ja seadis üles Tanel Kiige, kes karismaatilisele vastaskandidaadile aga alla jäi. Kuigi uus esimees Mihhail Kõlvart kutsus kohe kongressisaalis kõiki osapooli ühise eesmärgi nimel koos edasi minema, ei tulnud koostööst enam midagi välja. Ratase kaaskond vaenas võitjaid nii piirkondade koosolekutel kui Riigikogu tööd tehes. Järjekordne löök koduerakonna vastu anti grupi saadikute demonstratiivse lahkumisega fraktsioonist. Jufereva reformi, Kiik, Aab, Karuse, Hanimägi said üleöö sotsideks. Ratas, Mölder ja Karilaid leidsid koha igipõlise konkurendi ning ideoloogilise vastase Isamaa ridades. Järjekordne, võimalik, et ka kaugemalt antud ülesanne, sai täidetud. Riigikogu keskfraktsioon oli lõhutud ja suur samm Keskerakonna hävitamise teel jälle astutud.
Uueks sihtmärgiks võeti Tallinna linnavõimu hävitamine. Läks ju seal Keskerakonnal lubamatult hästi. Nii ei tohtinud see jätkuda. Kiiresti muudeti linnavolikogu koosseisu ja toodi sisse keskmeestele vastaskandidaate. Hääletamisel seisti linnavõimu otsuste vastu, pidevalt õõnestati keskfraktsiooni tööd ja keelitati nõrgemaid reetmise teele. Abi saabus ka õiguse „kaitsjailt“. Ringkonna kohus tunnistas uuenemise teele asunud Keskerakonna süüdi just nimelt Ratase juhtimise ajal toimunud korruptsioonis, kuid südametunnistuse piinadeta jätkas Jüri oma endise kodupartei hävitamist. Unustades asjaolu, et kohtuotsus pole jõustunud, valati ka linnapea Kõlvart kuulujuttude tasemel süüdistustega üle. Tundes, et sellest ehk väheks jääb, hakati kiiresti moosima linnavolikogu keskfraktsiooni liikmeid, kellest üks õnnestuski reetjate ridadesse meelitada. Mida viimastel aastatel ebaõnnestunud poliitik Igor Gräzinile lubati, pole teada. Igal juhul paistab, et vanaduses usuvennaks hakanu sai partei reetmisega iseenda taassünniks uue lootuse. Kõlvartile avaldatud umbusaldus läks napilt läbi. Jüri võis vaikse nädala teisipäeval reetmistele joone alla tõmmata. Oleviste kirikus Alfa kursusel kristlikke põhitõdesid pikalt tudeerinud
Ratas sai oma raske ülesandega lõpuks hakkama. Keskerakond õnnestus põlvili suruda. Kaheksa aastaga, mil ta parteid juhtis, kaotas Eesti suurim erakond oma veerandsaja liikmelise esinduse riigikogus, võimu Tallinnas, Narvas ja mitmel pool mujal. Aastakümneid avaliku arvamuse küsitlusi juhtinud keskpartei populaarsus õnnestus vaid mõne aastaga kukutada läbi põranda.
Kindlasti jätab Tallinna kaotus esialgu sügava jälje ka maakondlike organisatsioonide tegevusse, ega neis praegugi suurt elujõudu ette näidata pole. Enamik nende aktiivist on väsinud ja ootab uut värsket jõudu. Õnneks sellest puudust tunda pole. Viimaste aastate tormilised sündmused nii meil kui maailmas, on ootamatult äratanud poliitikahuvi noortes. Eriti akadeemilise noorsoo seas. Uus poliitiline eliit on tärkamas ja sealt jätkub liikmeid ka keskpartei ridadesse.
Keskerakond ise ei kao kuhugi. Sotsiaalselt ebavõrdne Eesti temata hakkama ei saa. Erakonda, kes seisab eestluse kestmise, inimestele sotsiaalse turvatunde ning väärika elu tagamise eest, vajab ühiskond kui õhku. Eriti, kui teda juhib esinduslik, sirgjooneline, aus ja elegantselt oraatori kunsti valdav esimees nagu seda on Mihhail Kõlvart.
*Reetmine on vande, lepingu, usalduse, kokkuleppe teadlik rikkumine