Kaja Kallas on otsekohene – mis on nii hea kui halb. Kujutage ette – EL kõrge välisesindaja ütleb peale ebaõnnestunud ametlikku visiiti: „siin riigis elavad kurjad inimesed.“ See oleks ikka paras pauk ja ületaks uudiskünnist kindlasti.
Esimene häiriv asjaolu on minu jaoks see, et Euroopa Parlamendi läbirääkijate arvates on üks kummitempel: riigipead justkui kinnitavad, et fraktsioonid, millesse kuuluvad nende koduerakonnad, annavad diilile oma heakskiidu. Nii peaks olema, aga ei pruugi. Nii EPP, sotside kui ka Renew ridades on saadikuid, kellele kogu „pakett“ – küll erinevatel põhjustel, aga siiski – ei meeldi. Sellest, et turbulentsetel aegadel peab keskenduma sellele, mis meid ühendab ja mitte alluma kiusatusele arveid klaarida, saadakse aru. Aga ka klaarimist vajavaid arveid on üksjagu.
Ursula von der Leyen osutus paljude jaoks pettumuseks ja selleks, et taas võita parlamendi usaldus, peab ta pingutama palju rohkem kui viis aastat tagasi. Ning pingutus ei tähenda antud juhul ilusaid kõnesid – me soovime selgust ja lubadustest kinni pidamist. Näitena toon kasvõi selle, et UVL-i poolt on edasi lükatud iga-aastase seaduse ülemusliku raporti avaldamine: see pidi ilmuma 3. juulil, nüüd aga plaan on avaldada raport peale uue komisjoni koosseisu kinnitamist. Sest raportis kritiseeritakse Itaalia arenguid meediavabaduse piiramisel, Giorgia Meloni häält oli aga Ursulale – ja Kajale – väga vaja. Selline vorstikauplemine väärtustega, eriti olukorras, kus EL väsimatult seab ennast eeskujuks kogu maailmale, ei ole paljude arvates OK.
Nii et isegi siis, kui riikide juhid leppisid omavahel kokku, ei ennusta ma välja valitud kolmikule kerget parlamendi sõela läbimist. Seda enam, et Meloni kindlasti pingutab selle nimel, et ECR saadikud (kes on küll kolmas suuruselt fraktsioon, kui keda ei võeta nn suurde koalitsiooni) grilliksid Kallast välisasjade komisjonis korralikult. Ja küsimusi, mida Kajale esitada – me ju teame -, on oi kui palju. Mis puudutab küsimust, kas Kallas sobib seda tööd tegema, tunnistan ausalt – ega ma liialt objektiivne pole.
Kaja on töökas. Julge. Kena. Naine. Need on plussid. Kangekaelne – meenutagem kasvõi seda, kuidas ta hoidis kümne küünega kinni peaministri toolist ka olukorras, kui mõni tema eelkäia oleks stressist ammu tilgutite all. Justkui hea. Aga ka halb – vastutuse võtmine on üks olulisi poliitilisi oskusi. Otsekohene – mis on nii hea kui halb. Kujutage ette – EL kõrge välisesindaja ütleb peale ebaõnnestunud ametlikku visiiti: „siin riigis elavad kurjad inimesed.“ See oleks ikka paras pauk. Aga jah, uudiskünnist ületaks kindlasti. Nii et selleks, et Kallasest me loeme tihedamini kui Borellist, peab valmis olema.
Üleüldse tundub mulle, et lootus saada eestlane kõrgele ametikohale varjutab eestlaste silmis kõrge välisesindaja töö sisu. Borell ei ole Euroopa Liidu välisminister – pigem peadiplomaat. Sest EL-i aluslepingute alusel välispoliiliste otsuste langetamine nõuab 27 liikmesriigi konsensust, mis tähendab, et jõuõlg on ülemkogu, mitte komisjoni käes.
Ja Kallase ülesandeks jääb veenmine, koordineerimine ja veelkord veenmine. Meie peaministri harjumuspärase loengute pidamisega on sellel vähe pistmist, aga eks inimene õpib kogu elu. Kas Euroopa Liit õppeklassiks sobib, saame teada päris kiiresti.
Pravilno!
Ei tahaks küll Kaja Kallasest midagi kuulda sest ta on teinud meie riigile ja rahvale nii tohutult palju halba et ta oleks võinud üldse poliitikast loobuda. Ta on selge näide sellest milline ei pea poliitik olema.Ja kui meile tuleb kõike hävitav sõda on tema peasüüdlane. Ta ei mõistnud et valitsus on valitud selleks et kaitsta oma rahva ja riigi huve aga see mis teiste heaks tehakse on nagu tilk merre ja ei muuda maailmas midagi aga meile võib küll halba teha.
Paistab et Kaja Kallas mõistis et tema teadmistest, oskusest oma rahva heaks midagi head teha ei piisa ja et tuleb aeg kus eesti rahva vaesus kasvab veelgi tema oskamatu poliitika tõttu ja ta rajas omale tee suurema rikkuse poole enda jaoks. kui palju parem oleks meie elu kui reformierakonna asemel oleks mõni teine erakond. reformierakonda on koondunud inimesed kes ei taha kindlustada meie rahvale inimväärset elu. Ainuke poliitik Reformierakonnas kes on ka midagi head teinud on Siim Kallas aga mõistatuseks jääb kuidas ta oma tütart kasvatada ei osanud. Peale meie rahva jaoks rasket Laari valitsemisaega tuli võimule S. Kallas ja kutsus valitsusse Edgar Savisaare kes tõstis pensioni 30 protsenti ja elu läks paremaks ka teistes valdkondades. Kaks tarka meest suudavad palju. Aga omade laimu tõttu pidi S.Kallas lahkuma peaministri kohalt ja Ansipi võimu ajal veeres kõik allamäge ja see jätkub ka praegu suurima hooga.
Hea valitsus oli kuikui Keskerakondja EKRE töötasid koos valitsuses ja siis tekkis lootus paremale elule aga Ratas ajas selle valitsuse laiali arvatavasti mingite valesüüdistuste mõjul ja ühines lühikeseks ajaks reformikatega.Ratas on osanud omale saada hästi tasuvaid töökohti ja nüüd leides et tal pole Keskerakonnas enda rahakoti jaoks perspektiivi reetes oma erakonna põgenes teise erakonda kus võimaldati talle jälle hea teenistus. Kõlvart on nendest reeturitest palju ausam, õiglasem ja hoolivam. Ta on parim Keskerakonna esimees. Kiik pani ka plagama kui ei saanud esimeheks, No selline poleks sobinudki Eestimaa parima erakonna esimeheks. Karilaid oli tubli kui töötas koos Edgar Savisaarega aga nüüd reetis erakonna sest talle ei meeldinud Kõlvart. Aga Kõlvart ei reedaks kunagi ja on seega Karilaidist palju parem.
Irvhambad juba parastavad, et KriMi valitsuse ajal hakkame KaKa valitsust taga igatsema…Võibolla tõesti: Eesti -Sado-Masovabariigi värk.
Mis ka KaKa-sse puutub siis mina usun ka, et ta on õppimisvõimeline. Tõenäoliselt õpib-eriti oma suurelt iidolilt, juhilt ja õpetajalt Joe Bidenilt…
Teeks ka kunagi kusagil (ÜRO peassambleel?)Jõuluvana häält ja teataks, et on mustanahaline mees…
Anekdoot:
“Kolm EU blondiini: Ursula, Kaja ning Vivian planeerivad Prüsselis visiite Aafrika riikidesse. Hommikusel koosolekul
on teemaks: kus asub Aafrika…
Ursula pakub, et kuskil Itaalia kõrval. Vivian ütleb, et ei-ei , et Aafrika on Eesti linna Haapsalu lähedal … Siis sekkub arutellu terane Kaja kes ütleb, et kuulge , tüdrukud, meil kontoris käib ju üks neeger tööle jalgrattaga s.t Aafrika peab olema kusagil üsna lähedal.
Kahjuks on aeg selline et Kaja õlule langeb kaks võimalust Kas suuta ära hoida kolmas maailmasõda mida mitmed osapooled ihalevad või tulla võimatuna näivast olukorrast välja rahuga See on ehk vilets rahu aga ikka parem kui parim sõda Hiina istub kaldal ja ootab millal tülipooled end hingetuks sõdivad
Kõigile on ju näha, kuidas Lääs ja Venemaa sõdivad vaoshoitult, aeglases- kontrollitavas tempos. Selleks, et nõnda oleks võimalik, annab Lääs oma palgaarmeele raha ja relvi vaid niipalju, et too suudaks enam-vähem rinnet hoida, kiirelt kokku kukkumata. Venemaa aga hoidub üldmobilisatsioonist ja sügavamtest läbimurretest, piirdudes aeglase, kuid järjekindal edasiliikumisega. Nii kestab, kuni Ukraina võhm saab ammendatud ja tehakse rahu. Kokkuvõttes sõja tulemuseks blokistumine, ka kaubanduslikes suhetes, Vene energiakandajate väljatõrjumine Euroopa turult, sealhulgas USA LNG kasuks, Lääne konsolideerumine, Euroopa ja Hiina tüllikihutamine USA huvides, Euroopa sõjaliste kulutuste tõus, mida ameeriklased ammu taotlenud jne.
Samas on Lääne-Venemaa proxy sõda Ukraina pinnal ka uue maailmkorra, kus USA kõrval hakkavad suurte jõukeskustena tegutsema niihästi Hiina kui Venemaa, tulevikus ka India, katalüsaator. Lääs ei ole võimeline võitma Venemaa-Hiina-Iraan-Põhja-Korea ühisrinnet, isegi kui tahaks. Mingist kolmandast maailmasõjast ei maksa unistadagi.
Olen EiKeegiga põhimõtteliselt nõus aga arvan, et Venemaa sõdib vaoshoitult muuhulgas seepärast, et Putin on intelligentne , oskab rehkendada ja teab:
– Malorossija e. need oblastid mille ta on sunnitud NATO laienemise vältimiseks annekteerima ja annekteerib hoolimata kuludest(lisaks Donbassile, Luganskile ja Krimmile veel Herson, Odessa, Harkov, Mõkolajev, Dnepropetrovsk, Zaporizzja) tuleb tal hiljem ka okupeerida, liita Venemaaga ja üles ehitada. Kõik see on üsna kulukas
– sõjaõkonoomika ja ressursside s.h.inimressursside säästlik kasutamine tingib ettevaatliku pealetungitempo. Pole mõtet rapsida vaid tuleb toimetada mõõdetult, jätkusuutlikult ning jõudumööda seda enam, et:
Lääs annab “vaoshoitult”Ukrainale abi kuna Läänelgi pole lihtsalt rohkem võimalik. Lääs ja NATO ei ole arvestanud sellega, et Venemaa eskaleerib kalkuleeritult tegelikul juba 2008.a. Gruusias alanud NATO-Vene konflikti ning et NATO ongi sisuliselt nn.pabertiiger kes polegi võimeline Venemaad otseses konfliktis sõjaväljal võitma ei konventsionaalsete sõjaliste vahenditega ega ka tuumasõjas mitte ja kus loodetakse kombineeritud pehmovariandile: sanktsioonipoliitikale, proxikurnamissõjale, propagandale, infooperatsioonidele ja Putini reziimi murenemisele. Asjatu lootus. Venemaa on lihtsalt liiga suur ja raske pähkel pureda.
Vene üsna intelligentne välispoliitika on keskendunud juba ammu kollektiivse IDA ja Lõuna konsolideerumisele -mida saadab ka üsna selge edu. BRICS-i samuti Shanghai koostööorganisatsiooni edu on ühtlasi ka Venemaa edu Lääne languse arvelt. USA on suurjõuna jäänud üksi, EU on tegelikult juba löödud kaart ja NATO-st vusiseb ka õhk välja.
Midagi ei ole teha, varsti saavad tänastest USA majaneegritest Aasia, Araabia ja Vene majaneegrid. See on EU ja s.h. Eesti saatus. Kurb.
Jah, alates 2008ndast näitab Venemaa oma praktilise tegevusega, et 2007nda aasta Müncheni julgeolekunõupidamisel välja öeldu: „Meilgi on oma huvid“, pole ainult sõnakõlks. Vastuseks Vene rahuvalvajate ründamisele Tshinvalis ja 2014nda aasta riigipöördele Ukrainas järgnesid kiired tegevused: Viiepäevane sõda sisenemisega lahingupiirkonda läbi Rocki tunneli ja Krimmi ülevõtmine, pärast mida oodati kannatlikult kaheksa aastat välja petetud Minski kokkulepete täitmist.
Praeguses proxy sõjas kõneleb aga „vaoshoitusest“ seegi, et NATO on oma relvade kasutamisele Ukraina palgaarmees seadnud piirangud, mida ei saa ju põhjendada nii, et ega neil polegi rohkem moona. Tuumariigid on oma vastutusest teadlikud, kippumata sõda arutult eskaleerima. Balti pabertiiger muidugi hüppab, aga see on tähelepanu saamiseks, konverteerimaks oma uljus poliitiliseks kapitaliks, nagu saamine NATO peasekretäri nominendiks või sojuzi kõrge välisesindaja kandidaadiks.