Jana Toom, Euroopa Parlamendi saadik (Keskerakond)
Juunikuu lõpus leppis Euroopa Liit kokku 14. sanktsioonipaketis Venemaa vastu. Tahaksin seda sündmust kommenteerida, sest see on oluline mitmest aspektist.
Esiteks, võtke arvesse, et see pakett, nagu ka kõik eelmised, lepiti kokku ilma Euroopa Parlamendi osaluseta. Tean, et paljudele inimestele on jäänud mulje, et Euroopa Parlamendi liikmed osalevad aktiivselt sanktsioonipakettide kujundamises. Süüdi on selles üsna konkreetsed Euroopa Parlamendi liikmed ja liikmekandidaadid, kes on valimiskampaania vältel öelnud, et “valige meid, surume Brüsselis ja Strasbourgis läbi julgeoleku- ja kaitseotsused”. Sealhulgas sanktsioonid, mis on kehtestatud vastuseks Venemaa agressioonile Ukrainas.
Olen alati öelnud ja kordan seda ka praegu: Euroopa Parlamendil ei ole siin mingit pädevust. Me ei tee ettepanekuid sanktsioonide kohta, me ei kiida neid heaks. Kardan, et sama võib öelda paljude lubaduste kohta, mida minu äsja valitud kolleegid julgeoleku valdkonnas on andnud: lugupeetud kolleegidel ei ole nende otsustega midagi pistmist.
Venemaa tõusis ELi suurimaks LNG tarnijaks
Teiseks, sisuliselt: uue paketi sanktsioonid on kahte liiki. Esimene pool peaks sulgema eelmistes pakettides olevad augud, mille kaudu jõuab Venemaale lääneriikide relvatootmise tehnoloogia. Siin ei ole mingeid küsimusi – käimas on sõda, oleme võtnud poole ning oleks kummaline lubada Venemaal tugevdada oma sõjalist potentsiaali meie tehnoloogiate arvelt.
Lisaks on see pakett suunatud Venemaa veeldatud maagaasi ehk LNG tehingute vastu. Need tehingud on tõepoolest mitmete miljardite eurode väärtuses, mis tähendab, et Venemaa eelarve sõltub neist otseselt. Kuid pakett ei keela Venemaa veeldatud maagaasi importi Euroopasse. Uued sanktsioonid puudutavad reeksporti ehk olukorda, kus Vene gaasi imporditakse esmalt ELi ja eksporditakse seejärel kolmandatesse riikidesse. Muu hulgas on kavas sulgeda selliseks transiidiks mitmed sadamad.
Üsna kummaline, kas pole? Keelame LNG transportimise meie kaudu teistesse riikidesse, kuid ei keela selle importimist meile, kui lõpptarbijaks on Euroopa. Aga ongi nii. Paraku näitab sanktsioonipakett järjekordset ELi nõrkust. Eelmisel nädalal tuli ka uudis, et mais möödus Venemaa esimest korda USAst veeldatud maagaasi tarnete poolest Euroopasse. Teisisõnu, Venemaa LNG osakaal ELi turul kasvab. Mais moodustas Venemaa 15% kogu meie ostetud veeldatud maagaasi kogusest, USA panuseks jäi 14%.
Eksperdid arvavad, et see on osaliselt tingitud konkreetsest olukorrast, nt õnnetusest USA ekspordiettevõttes. Kuid üldiselt arvamused selle kohta, kas Euroopa (sõja kolmandal aastal!) saaks ilma Venemaa gaasita hakkama, lähevad lahku. EL-i energiahaldur ütles aprillis Financial Timesi ajakirjanikule, et Venemaalt pärit LNG lõplik tagasilükkamine võib viia “energiašokini”. Muide, see on ka eelmise sama valdkonna otsuse tagajärg. Kui pärast sõja puhkemist hakkasid ELi riigid Venemaa maagaasi, mida transporditi torujuhtmete kaudu, tagasi lükkama, asendasid nad selle gaasi osaliselt veeldatud gaasiga. Kuid kuna tarned teistest riikidest polnud piisavad, oli tegemist samuti Venemaa gaasiga. Ja sellest gaasist, ütleb ELi regulaator, tuleks aeglaselt ja ettevaatlikult loobuda, sest majanduskriis Euroopas ei aita Ukrainat kindlasti.
Saksamaa on uus Ungari?
Nüüd on olukord gaasivarudega Euroopas päris hea. Kuid 2024. aasta teisel poolel vähenevad Venemaa gaasitarned torujuhtmete kaudu. Austria, Ungari, Slovakkia sõltuvad neist endiselt suuresti. Siiski pole halb juba see, et halvim stsenaarium, kui gaasitarned Venemaalt mingil kujul peatuvad, ei ole katastroofiline – neid kolme riiki saab varustada näiteks Saksamaalt ja Itaaliast.
Energiašokki siiski ei tahaks, sest Eesti hinnad on juba praegu Soome, Rootsi ja Norra tasemel, palga poolest aga oleme poolteist või isegi kaks ja pool korda vaesemad. Austria elab energiašoki üle. Aga meie? Ma ei oleks selles nii kindel. Nii et ettevaatlikkus sanktsioonide osas annab põhjust rõõmu tunda.
Paketi arutamisel ütles Saksamaa, et pooldab Venemaa LNG impordi täielikku keelustamist. “Meie ju saame selleta hakkama, saaksite ka teie,” ütles Saksamaa majandusminister Robert Habeck. Kuid lõppdokumendis midagi sellist ei ole.
Mõistan, miks Habeck niimoodi ütles. Tegelikult oli Berliin tugevalt sanktsioonipaketi vastu ning pidurdas seda kuu aega. Seda tehti nii meeleheitlikult, et mõni ELi ametnik ütles, et Saksamaa on muutumas uueks Ungariks. Enne oli see Viktor Orban, kes sanktsioone takistas, ja nüüd on see Olaf Scholz. Kogu asi lõhnas halvasti ja selleks, et murda halb lõhn uudistes, hakkas Berliin ütlema, et ta pooldab LNG täielikku keelustamist.
Milles oli tegelikult asi? Nagu selgus, Saksamaad häiris osa, mis puudutab aukude sulgemist, et ELi ettevõtted ei saaks tarnida Venemaale sadade miljonite eurode väärtuses sanktsioonide all olevaid kaupu. Ametlikult kartis Berliin “suurenenud halduskulusid ja käibe vähenemist”. Alguses oli juttu tütarettevõtetest. ELi eksportijad ei saa mitte ainult tarnida Venemaale lennukeid, lennukiturbiinide kütust, relvi ja kõrgtehnoloogiat, nad on kohustatud seda oma lepingutes keelama neile, kellele seda kõike müüvad. Plaaniti kohustada ka nende tütarettevõtteid välismaal tegema sama, mitte ainult eespool nimetatud kaupade, vaid ka laiema kaubavaliku osas. Ja siis läks Saksamaa pahuraks.
Venelased laiendavad Ungari tuumajaama
Ja võitis. Nagu muide ka Ungari, taas kord. Sellest peaaegu ei kirjutata, aga Euroopa Komisjoni allikad ütlevad, et Viktor Orbán ähvardas kogu paketi uputada ja pehmendas oma seisukohta alles pärast järjekordse lunaraha saamist. Orbanile kinnitati, et kui ta toetab sanktsioone, ei takista Euroopa Komisjon “Paks II” projekti. “Paks” on Ungari ainus tuumaelektrijaam, see on ehitatud nõukogude mudeli järgi, seal on neli plokki ning ungarlased tahavad ehitada veel kaks, et end täielikult elektriga varustada. Loomulikult hakkavad neid plokke ehitama Venemaa spetsialistid ja EL on lubanud, et ei sekku sellesse.
Nõustun Euroopa ametnikuga, kes ütles ajalehele Politico, et lõpuks seisab iga riik oma huvide eest. Nagu näeme, on täna Venemaa vastu suunatud sanktsioonid jõudnud piiri lähedale, mille tagant algavad mitte ainult Ungari, vaid ka Saksamaa enda huvid. Ja millised saavad olema uued sanktsioonid, on suur küsimus.
TAK DERZIT!
Kas nende sannktsioonide asemel ei peaks hoopis mõtlema selle peale et avastataks vähivastast ravimit. Inimesed surevad pidevalt sellesse haigusesse saamata abi. Arste on meil väheks jäänud aga nendest on ka kahju sest paljud inimesed vaevlevad igasuguste haiguste tõttu aga ravi ei saa. Eks sanktsioonide väljamõtlemine nõuab ka arga aga need ei muuda Venemaal midagi. Tahetakse et Venemaal elav mitmerahvuseline elanikkond saaks nälga tunda aga kas hoopis Euroopa riigid ise ei kannata selle pärast ise. Venemaal suhtutakse kõigisse rahvustesse hästi. Ungaro on tubli riik ja nende valitsus hoolib oma rahvast
Igasugused sanktsioonid toimivad teatavasti vaid siis kui Väikse Peetri leivakott on Suure Peetri käes ja viimane ühel ilusal päeval väiksemale Peetrile enam leiba ei anna. Seda aga, et Venemaa, Iraan või isegi Korea RDV oma leivakotid onu Sami, saksamaa või lausa Eesti hoida oleks usaldanud millegipärast ei meenu. Seega saab olla juttu vaid kahepoolsetest majandussuhetest milliste ühepoolne katkestamine vähemalt Venemaa koha pealt on tegelikult löönud eelkõige just katkestajate endi aga mitte niipalju Venemaa majandust, mis on saanud sellest vastupidi sanktsioneerijate ootustele hoopis ammuoodatud arengutõuke, kui näiteks jällegi Euroopa majandus on samal ajal vajumas üha süvenevasse depressiooni, kuna selle jaoks on hüppeliselt kasvanud nii tooraine kui energia hinnad ja vähenenud oluliselt varasemad turud. Kas pole eeltoodu valguses mitte juba aeg aru pähe võtta ja mõelda kuidas see hullus kiiremini lõpetada ja taas vahel ka tervet mõistust kuulda võtta, kui tänastel lääne liidritel seda muidugi veel mõnel üldse säilinud on enne kui veel kõik selles poisikeselikus sõjamänguhulluses maha mängitud pole ja oma rahvad hoopistükkis püksata roostetava kahurihunniku otsa haavu lakkuma jäetud.
Sõjaprintsess Kaja Kallas sillutas omale teed suurde poliitikasse jättes oma rahva viletsusse.Aga kui kavalalt osati võimule tulla.On ka varem osatud kui reformierakondlased kõrvaldasid teelt segajaid. See mis tehti Edgar Savisaarele meenutab stainistlikke kuritegusid. Kas mitte Eestimaa üks parimatest ajakirjanikest ei surnud valesüüdistuste rahe all, üks poliitik olevat kukkunud trepist alla aga asend oli selline et teda tõugati aga uuruma ei hakatudki, Kross on teinud mitmeid sigadusi aga selles erakonnas on õige mees jne. jne.Ainult reformierakondlasi ei karistata, peavoolumeedia on ka nende käsutuses.Praegu toimub vaesumine, kogu aeg mõeldase välja makse et veelgi kiirendada meie riigi allakäiku. Valitsus on ikka selleks valitud et hoolitseda oma rahva heaolu eest nagu siin on juba mitmeid kordi mainitud.Kas me sellist Eestit tahtsime. Vabadus on hea aga valitsus on vilets.
Mitte et oleme võtnud sõjas poole vaid me olemegi pool sõjas Venemaa vastu (Ukraina kahuriliha võitleb Lääne bloki raha ja relvade abil – tegemist on meie palgaarmeega). Aga me ei riski talle palju anda mistõttu ta ei võida vaid kaotab tasapisi hääbudes hoopis positsioone. Vaadake viimaseid videosid kuidas Kiiev (NB! see on ometi pealinn!) tossab. Vene tiibraketid langevad üksteiste järel kui meteoorid sihtmärkidele ja paljukiidetud Patriot õhutõrje paistab olevat võimetu. Vaid varesed kraaksuvad vapralt. Kui eesmärgiks iseeneses on tappa lahinguväljal iga hinna eest mõni venelane siis võib ju hõisata, et värk toimib ja laskem aga edasi kuni viimse ukrainlaseni (sest kelle ressurss lõpeb enne?, küsi seda endalt sm globalist Yana).
Juba ammu oli vaja seista oma huvide eest ja TEHA EESTI TAAS SUUREKS, sm globalist,
mitte et teda üheksandat kvartalit järjest majanduslangusesse vedada!
Ungari seisab enda eest ja isegi sotsist Saksamaa kantslerile, kui Yanat uskuda, hakkab selline mõte tasapisi pähe hiilima. Sest Saksamaa on nagu Eesti või vastupidi, kes mõlemad hävitavad end tobedate sanktsioonidega kaasa minnes, sanktsioonide mille tulemuseks on Venemaa majanduse tõus ja uue maailmakorra sünd, viimane neist isegi olulisem kui Vene minivõit Ukrainas (et Ukraina on need neli oblastit ja Krimmi kaotanud on sama hea kui fakt).
Uue ajastu saabumist pannakse aga tähele – põhjanaabrite Stubb näiteks kirjutab: „There are moments in international relations when we understand that the world is changing, but we do not yet know exactly where it is going—those moments when AN ERA DIES AND A NEW ONE IS YET TO BE BORN. We are living through one of them.“
The Economist 2024/07/04/
Võib-olla keegi ei tea, mis see uus maailmakord on: Bloomberg teeb puust ette, andes kirjelduse, mida veidi täiendan: Aafrika, Hiina ja India kallistavad Venemaa Lääne anakonda haardest välja. Ida tõuseb, Lääs taandub. Uus kord on demokraatlikum, mitme võimukeskusega.
As leaders of the North Atlantic Treaty Organization gather in the US capital in the hope of projecting a united front against Russia, Indian Prime Minister Narendra Modi was in Moscow hugging Putin.
Loe Bloombergi: 9. juuli 2024 Modi-Putin Embrace Highlights Failure to Isolate Russia – Bloomberg
Meie riik küll oma huvide eest ei seisa.