Hiljutine valitsuse vahetus ei toonud kaasa pikalt oodatud pööret parema ja edukama Eesti suunas. Vastupidi, uus koalitsioonileping on veenev asitõend sellest, kuidas kolm liberaalset valitsuserakonda on tõuganud Eesti allakäiguspiraali, mille lõpus ootab ees ühiskondlik-majanduslik kollaps.
Valijaid tüssates võimule saanud Reformierakonna – kelle põhisõnum oli “Maksud ei tõuse. Punkt.” – majanduspoliitika mõrusid vilju maitsevad Eesti inimesed juba mõnda aega. Peagi hakkame nägema, kuidas läbikukkunud majanduspoliitika ja ideoloogilise rohepöörde rahastamiseks mõeldud maksutõusude, uute maksude ja peretoetuste kärpimise tagajärjel kasvab vaesuses elavate inimeste ning abivajajate arv Eestis märkimisväärselt. Hakkame nägema kodumaiste ettevõtete pankrotte, veelgi tempokamalt kärbuvat maaelu, välismaale siirduvaid parimas eas töökäsi, kahanevat sündimust ja – mis praeguses julgeolekuolukorras äärmiselt oluline – murenevat kaitsetahet. Majanduslikult laostatud ja riigijuhtide suhtes usalduse kaotanud kodanikud ei ole piisvalt motiveeritud oma riiki kaitsma. Eestit ei kaitse ainult sõjatehnika, vaid Eesti inimesed. Jah, toimetulek on julgeolek, deklareerisid sotsiaaldemokraadid –, kuid asusid seejärel sõnamurdlikult valitsuses ellu viima risti vastupidist poliitikat.
Peame kahetsusega tõdema, et Eesti opositsioonierakondadel on nappinud jõudu, et võimuliidu poliitikale kätt ette panna. Ühelt poolt on Riigikogu juhatus suutnud opositsiooni viimase aasta jooksul peaaegu tasalülitada, teisalt on opositsioonileeris toimunud killustumine. Kahjuks on ka mitmed erakonda vahetanud poliitikud koalitsioonile jõudu juurde andnud – võim tõmbab enda poole lühiajalist omakasu taga ajavaid inimesi.
Eesti poliitika on jõudnud punkti, kus katastroofikursilt eemale liikumiseks on vaja praegusele liberaalsele võimuliidule vastanduvate jõudude konsolideerumist ja sellele uue hoo sisseandmist.
Kutsume üles Eesti laiapõhjalist opositsiooni koonduma, et kahe ja poole aasta pärast saaks võimule tulla koalitsioon, mis seisab Eesti inimeste toimetuleku, kodumaise ettevõtluse, energiajulgeoleku ja regionaalpoliitika arendamise eest ning parandab Eesti inimeste elukvaliteeti ja heaolu.
Allakäiguspiraalist väljumiseks on tarvis loobuda ettevõtetele tulumaksu seadmisest, sest see maks vähendab veelgi enam Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet, tööhõivet ja kiirendab inflatsiooni. Riigieelarve tasakaalu huvides tuleb Leedu eeskujul sätestada mõistlikul määral maks pangandussektorile ja rahvusvahelistele korporatsioonidele (Facebook, Google jt).
Loobuda tuleks automaksu kehtestamisest, sest automaks hoogustab Eesti ääremaastumist, regionaalset ja majanduslikku ebavõrdsust ning paneb sundseisu inimesed, kelle igapäevane toimetulek sõltub auto omamisest. Eraomandi täiendav maksustamine peab olema välistatud. Ühiskonna võrdsema arengu tagab astmeline tulumaks.
Riigil on hädavajalik võtta laenu, et teha suuremaid ja kiiremaid kaitseinvesteeringuid – Eesti inimesed ja välisinvestorid peavad olema veendunud, et Eesti on kaitstud. On oluline, et Eesti valitsus tahaks ja suudaks vastu seista Brüsselist peale surutud Eestile kahjulikele poliitikatele, ennekõike Eestit majanduslikult laostavale rohepöördele ning plaanile lahendada tööpuudust ja madalat sündimust majanduspagulaste massiimmigratsiooniga.
Kuna Euroopa seadusandlus mõjutab märkimisväärselt Eesti seadusi, kutsume Eesti saadikuid Euroopa Parlamendis üles üheskoos töötama selle nimel, et kaitsta Eesti suveräänsust ja riiklikke huve nii energia-, põllumajandus-, kaitse- kui ka immigratsioonipoliitikas.
Järgmistel valimistel peavad rahva toetuse pälvima poliitilised jõud, kes ei teeni rahvusvaheliste korporatsioonide ja “rohepöörde” ettevõttete ning Euroopa Komisjoni liberaalsema tiiva huve, vaid seisavad vankumatult Eesti inimeste ja meie põhiseaduse kaitsel.
Mihhail Kõlvart, Eesti Keskerakonna esimees
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi saadik
Võidu nimel tuleb võidelda! Miks poiss ei läinud Euroopasse? Siin ei tee Kõlvart midagi erilist ära.
Oskad ehk ka rääkida, mida seal Brüsselis siis nii ära tehtud ka on? Või oli see mõeldud lihtsalt naljana?!
Nojah, nüüdsiis oo targaks saadud aga hilja härrased, hilja.
Reformipedesid ei kõiguta nüüd enam miski: nad valitsevad EW lõpuni(pean silmas EW süvariigi lõpuni sest sisulist põhiseaduslikku suveräänset vabariiki meil ei ole enam ammu-alates sellest kui müüsime oma suveräänsuse läätseleeme eest lääne pangaoligarhidele)
Tänasel päeval kui KE , samuti EKRE on sisuliselt marginaliseeritud- ning RE ühes oma satelliitidega e-valimiste kindla raudkupli all -ei ole võimalik võimule rahumeelsel-põhiseaduslikul moel küüsi taha saada. Üksnes põhiseadusevastane “ESTOmaidan” või siis olukord kus süvariigist mingi serverisusser insaider otsustab südametunnistuse survel tõde kuulutada, pettu paljastada, pahalasi päevavalgele tirida, …vilet puhuda, lokku lüüa, Meikarit, Assange´i, Snowdenit imiteerida, koputada, kitse panna- Pavlik Morozovit teha… (Teatavasti oli Pavlik Morozov nõukogude propaganda järgi kangelaspioneer, kes jagas 1930. aastatel võimudele siseinfot oma kulakust isa kohta, kes selle tulemusel hukati. Pealekaebamine Pavliku elu paremaks ei muutnud, ka tema löödi pikema jututa maha.
Niisiis kõik sõltub sellest kas mingi tüüp suudab lahendada paar keerulist dilemmat e . kas olla või mitte olla ning kas reeta või mitte reeta ?Lokulööja võib avalikkusele teavet jagada kas julgusest või lollusest. Mõlemad variandid on võimalikud . Kas leidub agaralt ogarat julget lolli-märtrit, usukannatajat? Selles on küsimus. Kuna lokulööja on enamasti üksi kogu süsteemi vastu, siis käivitub tavaliselt otsekohe ringkaitse, mis süüdistab lokulööjat sadades pattudes. Endised “omad” teevad reeturi elu põrguks, temast maalitakse väga ebameeldiv pilt, et ülejäänud maailmale demonstreerida, et lokulööja vajab vähemasti arstiravi kui mitte enamat. Avalikustajad tasalülitatakse solvangute ja diagnoosidega.
Niisiis: kas leidub eneseohverdajat, selles on küsimus? Mitte selles kas opositsioon ühineb või ei ühine.
Vaevalt tõde Pavlikust keegi enam väga teabki. Meile on jutustatud temast lihtsalt kaht vastandlikku propagandistlikku müüti nagu paljudest muudestki maailma asjadest olgu siis minevikus või täna toimuvatest ning kui viimaste puhul võib veel meeli avatuna hoides ja pead tööle pannes õigel rajal püsida, siis minevikusündmuste puhul on see pahatihti juba kahjuks võimatu ja jääb üle vaid targu paljut sellest, mis siis ka neist muistsetest aegadest ning inimestest parasjagu ei räägitaks lihtsalt targu vaid teadmiseks võtta, eriti kui konkreetsed otsesed tõendid ka sealjuures veel puuduma peaksid.
Ootas siis mõni naiivitar sellelt valitsusvahetuselt tõsimeeli mingit pööret?! Minu siiras kaastunne kõigile sellistele!