Jana Toom, Euroopa Parlamendi saadik (Keskerakond)
Tänases Eestis on ideoloogia lihtne: sul on õigus abile ainult siis, kui oled teinud ettemaksu. Euroopa mõistab sotsiaalkindlustust hoopis teisiti. Seal ei tule kellelegi pähe, et lüüa jalgu alt neil, kes vaevu suudavad jalul püsida.
Brüsselis ja Strasbourgis, ükskõik mis Euroopa Parlamendi sotsiaalsele üritusele ka ei läheks, kõik – ametiühingute juhid, inimõiguste aktivistid, poliitikud – räägivad töötajate ja tööandjate vahelisest sotsiaalsest dialoogist. Valitsus tegutseb sellises dialoogis vahendajana. Ta peaks ka ise rääkima inimestega, eriti haavatavate rühmade ja ametiühingute esindajatega. Ja iga kord tuli mulle meelde, kuidas Eestis lood on. Meil ei ole kombeks rääkida. Meil on kombeks oma arvamuse juurde jääda, läbi suruda ja maatasa teha.
Vihale ajas mind töötuskindlustushüvitiste reform. Seda esitatakse kui õigluse triumfi. Miski ei võiks olla tõest kaugem – ja kogu see lugu on väga näitlik: kuidas koalitsioon tegutseb, mida ta saavutab ja kuidas varjab oma tegelikke kavatsusi.
Riik vabaneb kuludest
Formaalselt toimub selline tegevus. Tänane töötushüvitis tühistatakse. See asendatakse kahte tüüpi hüvitistega. Ma ei hakka laskuma detailidesse, piisab, kui öelda, et süsteemist visatakse välja üle 8000 inimese, kes ei töötanud või ei saanud töötada. Nad kas hoolitsesid haigete sugulaste eest, laste eest, õppisid, teenisid sõjaväes, olid vanglas. Neil inimestel ei ole enam õigust töötuskindlustushüvitisele. Neil jääb üle vaid suunduda kohalikku omavalitsusse ja paluda toimetulekutoetust. Teisest küljest nüüd saavad hüvitist 8000 uut inimest, kes varem seda ei saanud, – nõuded selle kohta, kui palju peab teatud aja jooksul töötama, et saada hüvitist, on muudetud.
Ehk justkui toimub hüvitise saajate ringi laienemine. Kuid reformi tegelik eesmärk on teistsugune. See lugu on sellest, kuidas vabaneda kuludest. Töötukassal on kolm tuluallikat: töötajate ja tööandjate tehtud töötuskindlustusmaksed, riigieelarvevahendid ning Euroopa raha, millest rahastatakse teenuseid. Riigieelarve vahendeid nüüd ei tule ning riik säästab selle pealt kümneid miljoneid aastas. Ja lükkab kulud kellegi teise õlgadele. Kes hakkab maksma?
Esiteks, Töötukassa. Hüvitist taotlevate inimeste arv jääb peaaegu samaks, Töötukassale on öeldud, et ta peab ise leidma puuduvad vahendid – ja ainus väljapääs on teenuste kärpimine.
Teiseks, kohalikud omavalitsused, kuhu need, kes kaotasid õiguse hüvitisele, pöörduvad.
Kolmandaks, nende inimeste lähedased – nad peavad hakkama ülal pidama neid, kellele riik enam ei maksa. Seejuures kohalikele omavalitsustele eraldatakse vaid poolteist miljonit eurot aastas. Riik säästab 20-30 korda rohkem.
Sellel otsusel on ka teine hind: Töötukassa reservid, millest hüvitisi makstakse, ammenduvad mõne aasta pärast. Ainus alternatiiv on tõsta maksu. Mida ka tehakse – ja inimesed hakkavad elama veelgi halvemini kui varem.
Oled paljas kui püksinööp – ela nagu tahad
Kõik muu on näiline, PR, varjamiskatse. Ja sellist, on meil igal pool tohutult palju. Alates maksudest kuni õiglase üleminekuni Ida-Virus, tervishoiust kuni haridusreformini – meile räägitakse üht, aga tegelikult tehakse hoopis teist. Keegi Toompeal ei kavatse inimeste probleeme lahendada. Nad ei näe inimesi. Ainult numbreid – kuidas kokku klopsida asju nii, et rahvas elaks omal jõul ega kleebiks end meie külge kinni?
Ent on olemas veel ka ideoloogia. Ja see on lihtne: sul on õigus abile, toetusele, sotsiaalkindlustusele ainult siis, kui oled teinud ettemaksu. Aga kui sa oled paljas kui püksinööp, siis jäetakse abivajaja absoluutsesse vaesusesse – ela nii, nagu tahad.
Ja see pole Euroopa lugu. Euroopa mõistab sotsiaalkindlustust hoopis teisiti – süsteem annab midagi inimestele, kes on hädas ega suuda solidaarselt süsteemi panustada. Vanas Euroopas ei tule kellelegi pähe, et lüüa jalgu alt neil, kes vaevu suudavad jalul püsida. Aga meie koalitsioon ainult sellega tegelebki. Seejuures saeme oma majanduse oksa, kuid ka see meid millegipärast ei peata.
Loomulikult mingi dialoog võimudega ei tule kõne alla – see ainult takistab ametivõime. Kas ametivõimud räägivad palju nende samade Kirde-Eesti kaevuritega? Või vähemalt nende ametiühingutega? Kuidas üldse saab seletada, et kümned tuhanded inimesed on kaotanud ja kaotamas tööd, samas kui Euroopa vahenditega on kavas luua vaid 1500 töökohta? Et ei ole 50 miljonit eurot, et toetada ettevõtteid – ja samas kulutasime praegu 30 miljonit nelja, jah, ainult nelja hotelli ehitamiseks, mis ilmselgelt ei saa olema kasumlikud ja annavad tööd vähestele? Kuidas on üldse võimalik, et suuruselt teine toetussumma, 13 miljonit, kulutati Peipsi järve kaldale ligi 100 toaga spaahotelli ehitamiseks? Kas keegi arvab tõsiselt, et need 100 tuba annavad tööd kasvõi mõnele endisele kaevurile?
Rääkimata väiksemast Euroopa raha kulutamisest – kirveviskekeskusele, lasteaia ja muusikakooli renoveerimisele, tantsumaratonile, saunafestivalile, jahimeeste lasketiirule, kunstigaleriile, kohalikule regatile ning kõigele, mille jaoks raha peaksid eraldama riik ja omavalitsused…
Võimudele peab survet avaldama
Miks sarnased asjad üldse toimuvad? Sest Eestis pole harjutud inimestega arvestama. Ja veelgi valusam on see, kui sotsiaalne dialoog justkui toimub, kuid inimesed annavad alla. Mind hämmastas haridustöötajate ametiühingu juhi Reemo Voltri avaldus: „Arvestades riigieelarve kehva seisu on õpetajaskond nõus olema ühiskonnaga solidaarne ja järgmise aasta palgatõusu ärajäämise tõttu streikima ei lähe”.
Vaadake: õpetajad on valmis end riigi eest ohverdama. Aga valitsevad erakonnad, nagu meile siin teatati, ei ole valmis vähendama ametnike puhkust 35 päevalt 28 päevale. Nagu ütles sotside juht, „kui neid küsimusi arutatakse, ei saa kõike rahale taandada“. St saab taandada ühes kohas ega saa teises. Hurmav, kas pole?
Ma lihtsalt näen, kuidas ametiühingud võitlevad Belgias oma õiguste eest. Kui võimuesindajad neid kuulda ei võta – kohe streik. Riigi survestamiseta ei saavutaks nad midagi. Kui võimud käituvad häbematult ja suruvad läbi antisotsiaalset ideoloogiat, saab neile survet avaldada. Ja peab seda tegema.