Jaak Madison, Euroopa Parlamendi saadik (Keskerakond)
Äsja toimunud Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel oli kaalul palju. Kaalul oli tasakaal maailmas ning olles ise olnud valimiste perioodil USA läänekaldal, siis oli seda selgelt näha – võitlust kahe väga erineva vaate vahel maailma tulevikule.
Esiteks olgu öeldud, et kui oleks võitnud ükskõik milline kandidaat – Donald Trump või Kamala Harris – siis Eesti ülesanne oleks olnud hoida stabiilseid suhteid igal juhul Valge Majaga. Näiteks 2016. aastal seda teha ei suudetud ega tahetud, kui enne valimisi päris avalikult mõnitati Donald Trumpi ning pärast piinlikkusest häbeneti silmi peast, kui aduti, et nüüd ongi maailma võimsaima riigi juht eelnevalt mõnitatud kandidaati.
Tõe kriteerium on praktika. Trumpi puhul on praktikat nähtud. Harrise puhul mitte, kui siis ainult tema käitumist asepresidendina. Kuid mida tegi Trump nelja aasta vältel Valge Maja peremehena? Esiteks taastas relvaabi Ukrainale, mis oli peatatud tema eelkäija Barack Obama poolt (ja kui asepresidendiks oli Joe Biden). Teiseks suutis sõlmida ajaloolise rahuleppe Lähis-Idas, milleni polnud jõudnud ükski tema eelkäija. Kolmandaks suutis panna Euroopa riigid lõpuks investeerima oma kaitsevõimesse, kuna läbi selgete nõudmiste sai isegi Euroopas selgeks, et ainult USA ei pea muretsema eurooplaste julgeoleku eest, vaid eurooplased peavad ikka ise eelkõige seda tagama ning seejärel lootma ka USA abile.
Neljandaks on fakt, et Trumpi ametiaeg nelja aasta vältel oli esimene 30 aasta jooksul, kui Venemaa ei alustanud ühtki uut sõjalist agressiooni. Kui Trump oleks olnud venelastega mestis, milles teda ju laialdaselt ka meedia vahendusel süüdistati, siis tema tegevus presidendina oli karjuvas vastuolus temavastaste süüdistustega.
Loomulikult ei pruugi kõik korduda uue ametiaja jooksul samalaadselt. Kuid kui milleski saab enam-vähem kindel olla, siis selles, et Trump oleks ettearvamatum nii Venemaale kui Hiinale ning Harris oleks vägagi ettearvatav. Täpselt nagu oli ettearvatav Joe Biden. Kui Biden poleks olnud niivõrd ettenähtav, siis poleks olnud ka tõenäoliselt sellisel moel agressiooni 2022. aastal Ukraina vastu. Kuid ta oli ettenähtav – Venemaale oli selge, et Biden ei julge minna vastasseisu Venemaaga ning jääb venitama relvaabi andmisega ning lööb kohkuma tuumamalaka ees, millega Moskva on korduvalt vehkinud.
Seega, kui vaatame vaid väga kitsalt julgeoleku huvide läbi, siis Eesti jaoks on Trumpi võit kasulikum. Lihtsalt teoretiseerime: Venemaa üritab lõhkuda NATO-t ning viib läbi piiratud alal rünnaku Eesti või Läti vastu. Kumb kandidaat presidendina tõenäolisemalt julgeks panna kanna maha ja öelda, et kui ründate üht sentimeetrit NATO pinnast, siis Washington paneb teele tuumarelva? Harris päris kindlasti seda ei julgeks, Trump aga on igas mõttes niivõrd impulsiivne, et isegi Moskva ja Peking löövad kõikuma.