Vadim Belobrovtsev, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimees,, Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Estonia teatrimaja juurdeehituse teema lööb jätkuvalt laineid ja mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et suure juurdeehituse ideel on aina vähem pooldajaid. Riigikogu kultuurikomisjoni liikmena ning enne seda ka Tallinna abilinnapeana olen selle teemaga päris pikalt tegelenud ning pean tõdema, et erinevate osapoolte (Kultuuriministeerium, Muinsuskaitseamet, Tallinna linn, UNESCO Eesti esindajad, erinevad arhitektid jne) on Estonia suure juurdeehituse osas pigem kriitilised olnud. Sama näitavad ka kõiksugu küsitlused meedias, mis laias laastus ei pretendeeri loomulikult suurele representatiivsusele, aga reeglina on nende kõikide tulemused sarnased – paistab, et Eesti rahvale mõte suurest juurdeehitusest ei meeldi.
Tundub, et aeg on küps hakata juba väga tõsiselt mõtlema uue rahvusooperi maja ehitamise peale mõnes teises kohas. See läheb riigile juurdeehitusega võrreldes rohkem maksma, aga küsimus ongi selles, kas valitsus näeb Eesti rahvusooperi ehk laiemalt võttes Eesti muusika ja kultuuri edaspidist arengut prioriteedina? Minu meelest on ilmselge, et EV Põhiseaduse lause „riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“ peab silmas just selliseid samme.
Liverpooli hoiatav näide
Tuletan meelde, et praegu on laual kolm ettepanekut, millest üks ongi uue suurema maja ehitamine mujale, teine ja kolmas on vastavalt suurema ja väiksema mahuga juurdeehitus. Rahvusooper Estonia esindajad räägivad ainult suurest juurdeehitusest praeguse maja kõrvale, Tammsaare pargi territooriumile, kus praegu on kaks monumenti ja uuendatud pargi osa. Plaani järgi on juurdeehituse plaanitav pind 21 500 ruutmeetrit, mis on olemasolevast hoonest Estonia puiesteel natuke väiksem (27 800 m2), aga ikkagi hästi mahukas.
Muinsuskaitseamet aga seda plaani heaks ei kiida, osutades erinevatele nõuetele ja piirangutele, mis sellist juurdeehitust sellele maalalale püstitada ei luba, kuna see mõjutab negatiivselt Tallinna vanalinna kaitsevööndit (bastionivööndit), mis võib vanalinna muinsuskaitseala kontekstis osutuda suureks probleemiks kuni selleni, et Tallinna linn võidakse arvata UNESCO maailmapärandi nimekirjast välja. Lähiajaloos said kolm objekti sellest nimekirjast välja arvatud just ebasobiva ehitustegevuse tõttu, millest viimane oli Liverpooli linn, mis vaatamata UNESCO hoiatustele ehitas suure staadioni mereäärsele alale ja rikkus sellega lugupeetud organisatsiooni arvates unikaalse mereäärse sadama- ja kaubanduspiirkonna. On selge, et niisugust sündmuste arengut Tallinnas ei vaja pealinn ega Eestil riik tervikuna.
Hiljuti valmis ka Muinsuskaitseameti tellimusel juurdeehituse mõjuanalüüs, mis on hästi resoluutne – kui üldse juurdeehitusest rääkida, siis ei saa selle pindala olla suurem kui 33% olemasolevast majast ehk ca 9260 m2. Kui see variant ei sobi (ja Rahvusooperi esindajad andsid juba mitu korda mõista, et ei sobi), siis jääb lauale ainult üks variant – uue maja ehitus kuskil mujal pealinnas.
Olukord on jõudmas tupikseisu
Enamus Riigikogu kultuurikomisjoni liikmetest ei olnud mõjuanalüüsi tulemustega nõus ning nõuavad uue analüüsi läbiviimist, süüdistades muuseas analüüsi põhiautorit Triin Ojarit selles, et tema ei ole sõltumatu ekspert, kuna vahetult pärast analüüsi valmimist läks ta tööle Tallinna linnaplaneerimisametisse. Minu arvates on see argument nõrk ja näitab veelkord seda, et teatud poliitikud üritavad ametnikest (ehk oma ala spetsialistidest) üle sõita, kuna veel 2021. aastal sai Riigikogus poliitiline otsus juurdeehituse rahastamise osas tehtud ning nüüd on poliitikute arvates vaja see otsus lõpuni viia. Tegelikult, nagu ütles hiljuti ka Tallinna peaarhitekt Andro Mänd, oleks pidanud mõjuanalüüsi läbi viima mitte praegu, vaid enne juurdeehituse rahastamise poliitilist otsust. Seda aga keegi tol ajal teinud ei ole.
Olgu lihtsalt öeldud, et kultuurikomisjoni enamus väljendas arvamust, et Muinsuskaitseamet peaks nüüd uue mõjuanalüüsi läbi viima, mille peale amet juba andis mõista, et nemad sellist vajadust küll ei näe. Kipun selle arvamusega nõustuma, kuna siiamaani on paljude valdkonna ekspertide hinnang olnud tehtud mõjuanalüüsi omaga hästi sarnane. Lootus, et uus analüüs annab täiesti teistsuguse tulemuse, mis sobib komisjoni enamusele rohkem, on õhkõrn ega ole piisavaks argumendiks maksumaksja raha korduvkulutamiseks.
Mis saab edasi? Rahvusooperi esindajad ja Riigikogu kultuurikomisjoni enamus soovivad ikka suurt juurdeehitust, Kultuuriministeerium saadab vastakaid signaale, nagu ka Tallinna linnavalitsus, ministeeriumi alluvuses olev Muinsuskaitseamet on rääkinud suurele juurdeehitusele vastu, Tallinna linnaarhitekt on samuti hästi kriitiline. UNESCO esindajad üritavad olla viisakad, aga ka nende suhtumine paistab olevat pigem negatiivne. Teatud mõttes on olukord jõudnud tupikseisu.
Milline ikkagi oleks lahendus?
Minu hinnangul on praegusele olukorrale kaks võimalikku lahendust. Kuna Estonia suurema juurdeehituse variant satub aina rohkem kahtluse alla, spetsialistid on kriitilised ja ühiskonnas on asi selle üksmeelsest heakskiidust hästi kaugel (pigem vastupidi), tasuks hakata juba tõsiselt mõtlema uue rahvusooperi maja ehitamise peale mõnes teises kohas. See oleks kõigile osapooltele sobiv variant – võib olla mõnele osapoolele mitte ideaalne, aga vastuvõetav küll, mis ei tekitaks rohkem vaidlusi.
Tallinna peaarhitekt on meedias möönnud, et linn oleks valmis sellist kohta leidma. Üheks huvitavaks lahenduseks võiks olla Tallinna Linnahalli rekonstrueerimine just rahvusooperi vajadustest lähtuvalt. Sellest võiks saada üks igati huvitav ja mitmekülgne ning multifunktsionaalne projekt, aga niisuguse võimaluse reaalsust peavad hindama ikka oma ala spetsialistid. Võib olla on see utoopiline mõte. Sellest sõltumata on pealinnas kindlasti veel kohti, kuhu uus ja uhke ooperimaja võiks sobida. Maailmas on mitmeid näiteid, kus mere äärde on rajatud kaasaegne ooperimaja (näiteks Sydney või Oslo) ning ka Tallinn võiks minna seda teed koostöös riigiga.
Kui aga selline pakutav lahendus huvitatud gruppidele ikkagi ei sobi, oleks igati kohane korraldada sel teemal rahvaküsitlus. Kuna Estonia teatri juurdeehitusega seonduv on kaasa toonud vastakaid reaktsioone ja süvenevat ebaselgust, siis peabki niivõrd olulise kultuuriobjekti juurdeehituse üle otsustama rahvas. Rahvaküsitluse võiks korraldada näiteks 2025. aasta kohalike omavalitsuste valimiste raames, mis tähendaks suurt rahalist kokkuhoidu. Jääb ainult otsustada, kas küsida ainult Tallinna elanike seisukohta, kuna jutt käib eelkõige pealinna ruumist ja Tallinnale kuuluvast maatükist, või siis laiendada seda Estonia tähtsust arvestades üleriiklikule tasandile. See võiks olla tulevase arutelu koht.
Eesti vajab palju asju aga see ei huvita meie valitsust. Tal on teised huvid ja meie vajadused sinna ei kuulu.
Suurustamine meeldib paljudele ehk isegi enamusele aga kas sellest ka kõhu täis saab…?Nüüd küsimuse küsimus,kas ikka on vajadust mingite pompöösete ehituste järele.Ennem peaks rahuldama rahva sotsiaalsed probleemid:hiive,sotsiaalse kindluse tagamine,jõuetekohane ja elamisväärne vananemine,arstiabi kättesaadavus( ja osutamine) mitte aga nii nagu on nüüd,kus eriarstile saad nii hilja,et haigus muutub juba mitte ravitavaks või sured ennem ära.Problemaatiline on ka erahaiglad,kus eesmärk on äri,riigi heldel rahastusel ja teisejärguline patsiendile abi osutamine.Tegelikult peaks olema nö.kirik keset küla kus eksisteerivad riigiettevõtlus ja lubatud ka eraettevõtlus isemajandamisel.Selljuhul on vastutavad mõlemad ainult oma ettevõtlustes aga nii et riik on vastutav ka eraettevõtte toimetuleku pärast ja aitab ärikal rikastuda.Muidugi ärikal peab olema ka ärika omadusi…..