Euroopa Parlamendi saadiku Jaak Madisoni kommentaar Süürias toimuva kohta.
Eestil tuleb tegeleda korraga mitme probleemiga. Koos Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega peab töötama selles suunas, et Assadi režiimi asemel ei tuleks võimule samasugune või veelgi verisem islamistlik valitsus, mis püüab Süüria erineva etnilise ja religioosse taustaga gruppe vägisi tule ning mõõgaga koos hoida, kus üheks enim ohustatuks grupiks on näiteks sealsed kristlased. Kui praegusele vabaduseufooriale järgneb kaos – nii nagu juhtus pärast Gaddafi kukutamist Liibüas -, toob see kaasa uue immigratsioonikriisi. Euroopa peab hakkama mõtlema, kuhu panna miljonid immigrandid.
Kuna kaose-stsenaarium on väga tõenäoline, peab Eesti jõuliselt nõudma Euroopa välispiiride tugevdamist. Kindlasti kasutaks Süüriast lahkunud rahvamasse Euroopa vastu ära Venemaa, kel võib tekkida kiusatus testida Eesti piiri pidavust. On ootuspärane, et Türgi hakkab Süüria ebastabiilset olukorda enda huvides ära kasutama ja esitab pagulasmasside ohjeldamise ettekäändel Euroopale rahalisi nõudmisi. Eesti ega Euroopa ei peaks nende nõudmistega kaasa minema.
Kindlasti peab Eesti diplomaatia hea seisma selle eest, et ei korrataks 2016. aasta viga ega nõustutaks pagulaskvootidega. Sel korral ei ole vaja Eestil selles küsimuses vastuvoolu ujuda – isegi eelmise pagulaskriisi ajal avatud uste poliitikat viljelenud Saksamaa kristlikud demokraadid on hakanud nõudma rangemat immigratsioonipoliitikat. Valimiskampaanias räägitakse kõva häälega vajadusest hakata varjupaigataotlejaid piirilt tagasi saatma ja rangemaks kirjutada varjupaiga andmist reguleerivad EL-i eeskirjad kui ka Euroopa inimõiguste konventsiooniga seotud õigusaktid.
Suur väljakutse Eesti diplomaatia jaoks on kahtlemata see, kas Eesti suudab maailmas oma hääle veenvalt kõlama panna. Välisminister Margus Tsahkna on oma usalduskrediidi maha mänginud, aga seda suurem koorem jääb Eesti diplomaatilise korpuse kanda.