Kui riigieelarve on miinuses, siis indekseerimise peatamine on üks paljudest võimalustest riigi kasvavatele kuludele pidurit tõmmata. Kuid kindlasti ei tohi indekseerimist külmutada pensionite puhul!
Indekseerimises ei ole iseenesest midagi halba – lihtsustatult öeldes aitab see riigi makstavatel sissetulekutel püsida ühes rütmis hindade kasvuga, ilma et neid väikeseid tõuse peaks igal aastal eraldi otsustama hakkama. Indekseeritakse nii pensione kui ka kõrgemate riigiteenistujate palkasid.
See kõik toimib normaalselt siis, kui majanduskasv, inflatsioon, maksud ja teised majanduse jaoks olulised tegurid käivad ühte sammu.
Aga Eesti on hetkel väga erandlikus olukorras. Kõrge inflatsioon, energiahindade suur kasv ja sellele järgnenud enneolematud maksutõusud on viinud olukorrani, kus inimeste toimetulek halveneb märgatavalt isegi siis, kui nende senine sissetulek säilib. Meie ettevõtjad maadlevad nendes tingmustes aina halveneva konkurentsivõimega ning tegelevad ellujäämisega. Seetõttu on paljudel tööandjatel raskusi isegi olemasoleva töötajaskonna ning nende palkade säilitamisega, rääkimata sellest, et neid elukallidusega samas rütmis tõsta.
Tundub igati mõistlik, kui kõrged riigiteenistujad oleksid erasektori palgasaajatega vähemalt nii palju solidaarsed, et samuti loobuvad nendest indekseeritud palgatõusudest, mida erasektorgi endale lubada ei saa.
Kuid pensionäridelt sama solidaarsust nõuda ei saa. Pensionäride jaoks on indekseerimine toimetuleku küsimus. Pensionäri ostujõud on tänu maksutõusudele ja kasvõi automaksule niigi langenud rohkem kui isegi see indekseeritud pensionitõus seda kompenseerida suudab. Seega ei saa pensionide külmutamine olla mingil juhul kokkuhoiukoht. Ühiskonna kõige nõrgematelt võtta on küll mugav, aga kindlasti mitte õiglane ega aktsepteeritav.