Anneli Ott, Keskerakonna peasekretär
Kui liiklussurmade arv tõuseb ja sõidukite ülalpidamine muutub järjest keerulisemaks, siis peab valitsus otsima võimalusi, kuidas administratiivhoonete asemel investeerida teede korrashoidu ja liiklusohutusse.
Alates 2022. aastast, kui võimul olev Reformierakond koos sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200-ga kinnitas oma esimese riigieelarve, hakkas Eesti teehoiu rahastus kiiresti vähenema. Tulemuseks on auklikud ja hooldamata maanteed ning liiklusohtlike olukordade arvu kasv. 2024. aasta liiklusõnnetuste statistikast näeme, et mullu hukkus liikluses 69 inimest, mis on viimaste aastate kõrgeim näitaja.
Automaksu kehtestamisele eelnenud aruteludes kuulsime põhjendusi, et raha on vaja suunata teede korrashoidu ja teede ehituseks. Nüüdseks on selge, et inimeste turvalisusega pole siin mingit pistmist ja liiklejate turvalisus jäetakse tahaplaanile. Eesti poliitiline eliit ei taha tunnistada, et roheagendaga on lõpp ja plaanib eelarvest täiendavalt suuri summasid suunata bürokraatlikule kliimaministeeriumile.
Sõnad ja teod ei haaku
Eeltoodut tõestab värvikalt hiljuti taristuminister Vladimir Sveti avalikustatud plaan, et kliimaministeeriumi valitsemisalas tegutsev transpordiamet peaks saama tulevikus Lasnamäele uue ja uhke kontorihoone. Plaan olevat tal olemas juba ministriametisse asumisest alates.
Samal ajal räägib Svet, kuidas meetmed, mis on seni aidanud liiklusohutust parandada, ei ole enam piisavad, ning tuleb leida tõhusamaid lahendusi ja hakata inimelude päästmist prioritiseerima. Et on vaja käivitada laiem avalik arutelu toimivate lahenduste üle. Jutuks hea küll, kuid tegelikud plaanid näitavad vastupidist ja laiem avalik arutelu on lihtsalt ülbe nali.
Lihtne on vastutus veeretada autojuhtide kaela, aga samal ajal jäetakse riigiteed vajalikul tasemel hooldamata, teekatted uuendamata, konarlikud lõigud parendamata ja teed puhastamata. Riiklik teehoiukava 2024–2027 kirjeldab selgelt, et sellise poliitika lõpptulemuseks on aina halvemaks muutuv liiklusolukord, mis suurendab avariide ja liiklussurmade riski. 2024. aastal kasvas Eestis liiklussurmade arv, mis võib olla otseselt seotud teeolude halvenemisega.
Kui teed pole korralikult hooldatud, muutuvad need eriti talvetingimustes ja vihmase ilmaga veelgi ohtlikumaks. Seega pole lõpuni aus taristuministri katse süüdistada autojuhte, vaid tuleb ikka ise peeglisse vaadata.
Teehoiukavas on selgelt välja toodud, et riigiteed vajavad olemasoleva seisukorra säilitamiseks ja seisundi mõningaseks parendamiseks iga-aastaselt 210 miljonit eurot. Järgnevate aastate jooksul on aga praegune koalitsioon planeerinud kõigest keskmiselt 114,5 miljonit eurot aastas, mis on oluliselt vähem vajalikust ning toob endaga kaasa teede seisukorra halvenemise.
On ilmselge, et sellised poliitilised valikud toovad järjest suurema koormuse maksumaksjatele, et halvenevate teede seisukorda tulevikus taastada, selle asemel, et hoida need stabiilselt heas korras. Automaksuga seatud rahalised kohustused autojuhtidele on omakorda võimendatud läbi halbade teeolude, mis tähendab sõidukite täiendavaid remondikulusid ja lühemat eluiga.
Poliitilised valikud: teed või kontorihooned?
Kahepalgelisus on saanud sotsiaaldemokraatide sloganiks, sest enam ei jõua kokku lugeda neid üksteisele vasturääkivaid avaldusi. Küll ollakse mures maapiirkondade elavate inimeste hakkamasaamise pärast, samal ajal hääletatakse automaksu poolt. Nüüd siis tuntakse muret, et liiklusurmad on kasvanud, aga samal ajal planeeritakse miljoneid eurosid uue riigiasutuse kontorihoone ehituseks. Ollakse valmis investeerima betooni ja klaasi, samas kui liiklejate turvalisus on teisejärguline.
Mõistagi on oluline, et riigiasutustel oleksid kaasaegne ja tõhus töökeskkond, kuid eelkõige peame tagama oma inimeste turvalisuse. Kui liiklussurmade arv tõuseb, avariide kahjud kasvavad ja sõidukite ülalpidamine muutub järjest keerulisemaks, siis peab valitsus vaatama oma eelarvepoliitika üle ning otsima võimalusi, kuidas administratiivhoonete asemel investeerida teede korrashoidu ja liiklusohutusse.
Teehoiu rahastamist tuleb suurendada, et tagada Eesti teede vastupidavus ja liiklejate turvalisus. Varasem teehoiu eelarvete maht tuleb taastada ning seda tuleb kohandada vastavalt inflatsioonile ja kasvavatele teeparanduse kuludele.
Kui poliitilised otsused lähtuksid eelkõige inimelude kaitsmisest, oleks loogiline eelistada turvalisi ja kvaliteetseid teid uutele büroohoonetele. Eesti inimeste elu ja tervis ei tohi olla bürokraatiamasina ohver ja lihtsalt kahepalgelise jutuga ei saa neid riske olematuks muuta või vastutust oma rahva kaela veeretada.