Saates “Keskhommik” otsisid Eesti Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart, Riigikogu fraktsiooni esimees Lauri Laats ja saatejuht Janek Mäggi vastust küsimusele: miks Eesti rahvaarv väheneb ja mil moel õnnestuks kurba seisu parandada?
“Eelmisel aastal oli sündimus kõige väiksem viimase 100 aasta jooksul. Ootused elustandardile on teistsugused kui 20 aastat tagasi. Eesti majandus langeb, maksud tõusevad ja inimesed saavad teenitud raha eest endale vähem lubada. Ja oodata inimestelt sellises olukorras pere juurdekasvu on selgelt liiast,” lausus Mihhail Kõlvart.
Lauri Laatsi sõnul pühivad Eesti inimesed kodumaa tolmu jalgadelt peamiselt seetõttu, et sissetulek ei võimalda kiire hinnatõusu tingimustes normaalselt elada. “Välismaal ei pruugi palk palju kõrgem olla, kuid inimeste ostujõud on seal kõrgem. Täiesti tavalist tööd tehes on võimalik inimväärselt elada. Just seda lähevad meie inimesed otsima,” rääkis Lauri Laats.
rahvastiku vähenemise üle on tühi töö. Sest vaadake maid üle maailma, kõikjal sündimus langeb. Mõnes Aafrika riigis on see küll 4-5 naise kohta, ent säälgi on lang järjepidev.
Seega on tegu nagu mingi haiguspuhanguga, ehkki rahvastiku vähenemine iseenesest haigus pole. See käib ajaga kaasas.
Meil on põhjuseks peresidemete ja maaga kokkukuuluvuse lõhkumine. On tekkinud teised suhted ja me peame oma elu sättima nende järgi.
Seega on täiesti loomulik kui rahvaarv kahaneb 1 miljonini ja alla selle. Ent mingit väljasuremist ei toimu, sest uued sidemed maaga kui toitjaga tõstavad ka sündimust ning rahvaarv jääb kõikuma 300000…500000 kanti. Mis uutes tingimustes on ehk parimgi arv.
Nii et ei maksa tühja nutta ja kedagi süüdistada. Rahvaarv kahaneb maade majanduslikust seisundist, usust, tööstuslikkusest, looduslikkusest sõltumata, sellega tuleb vaid harjuda.
Ainus mis selle juures võib häirida, on erinevate earühmade ebakõla. Selle tasandumine võtab aastakümneid aega. Sest vanemad inimesed hakkavad ju eest samuti välja surema ning easuhted taastuvad.
Igatahes on rahvaarvu kahanemine meile endile parem, sest meie elu muutub looduslähedasemaks. Häda on vaid suurlinnades oma pilvepurustajatega. Kuid 100 aasta pärast ollakse ka sääl sunnitud elama kolima allapoole ning kõrghooned kaovad ajalukku.