Eestimaa vajab hädasti uut poliitikat, et meie maanurgas säiliks eesti keel ja eesti meel. Tänane päevapoliitika aga erilist lootust selleks ei anna. Kuidas julgustada noori peresid looma ja lapsi saama – see on oluline üleriiklik küsimus, millega riiklikul tasemel täna tulemusi toovad otsused puuduvad.
Ei ole mingi uudis, et eelmisel aastal sündis vähem lapsi kui ühelgi teisel aastal viimase saja aasta jooksul – pisikesi eestimaalasi lisandus vähem kui 10 tuhat. Ega parem olnud olukord ka 2022. ja 2023. aastal. Kõnekalt nukrad arvud emadepäeva eel. Majanduslangust on seostatud sündimuse langusega, kuna ebakindlus sunnib laste saamist edasi lükkama. Laulva revolutsiooni põlvkonna noored lükkavad lapsesaamist aina edasi, põhjuseks trööstitu ebakindlus ja hirm tuleviku ees. Tegusamad pakivad kotid ja pühivad Eestimaa tolmu jalgelt, paiksemad ootavad.
Vajame poliitikat, et siinne noor jääks Eestimaale. Parafraseerides klassikat: „ Kodumaa vajab haritud põllumehi“, ning samuti vajab kodumaa tublisid hakkajaid noori. Teiseks eesmärgiks peaks olema, et meie noored oleksid julged oma elu planeerima ja lapsi saama. Senisest enam tuleks toetada üksikvanemaid, et noored inimesed julgeksid teha lapsesaamise otsuseid ka ootamatute suhteprobleemide korral.
Ilmselgelt ootavad kõik eestimaalased paremat, kindlamat, elamisväärsemat homset. Selle nimel, et eesti keel kõlaks Eestimaal ka 100 aasta pärast, tuleb kohe tegutseda.
Meie lastel peab olema paik kuhu sündida ja kus turvaliselt elada. Vanaematel peab olema koht, kus veeta turvaliselt ja inimväärselt oma eluõhtud. Keskealine pereema ei pea end katkestama noori abistades ja vanasid hooldades, vaid peab saama elada inimväärset elu. Targemad inimesed on viidanud, et võimaluste võtmeks on majanduse elavdamine. Kuidas aga on võimalik, et majandus elavneks, tarbimine kasvaks kui tarbija, ehk siis meie, ei tunne end kindlustatult, kui inimesel ei ole enam pidepunkti, kuhu toetuda. Kui eilsed lubadused täna enam ei kehti. Mäletate ju „maksud ei tõuse“. Ometi on hindade tõusu promootoriks (meie ebakindluse põhjustajaks) lõputu maksuralli. Suvel maksame pea veerandi (24%) leiva hinnast riigile tagasi käibemaksuna. Ei hakka siinkohal kõiki maksutõuse taaskord kirja panema, ent pea veerand maksuna riigile maksta esmatarbekauba ostusummalt, milleks kahtlemata leib, piim jt toidukaubad on, on ebaõiglane ja jätkusuutmatu perepoliitiline otsus. Arusaamatu on see, et kuidas saavad meie naaberriigid Soome (14%) ja Läti (21%)), Leedu (21%) , Rootsi (12%)[1] endale lubada madalamaid toiduainete käibemaksu, ent siin, Eestimaal, on see ületamatu takistus. Välistingimused, sh oht idapiiri taga, on ju kõigil ühine. Küsimus saab olla seatud prioriteetides.
Kõik lapsed vajavad pesa. Loomalapsed, linnupojad. Kohati tundub, et Eestimaa faunat kaitstakse rohkem kui Eestimaa peret. Kevadine pesitsurahu lindudele on kõigi poolt aktsepteeritud ja kokku on lepitud, et Pesitsusrahu ajal ei raiuta, vaid istutatakse riigimetsa. Sisult on see ju linnuriigi perepoliitika tagamine. Ent kuidas on inimlastele pesitsurahu tagamisega lood? Mõned aastad tagasi sai hoo sisse maale elama asumine. Igati mõistlik ja noorte perede vaates jätkusuutlik lähenemine toonastes tingimustes. Oli käivitatud tasuta ühistranspordile üleminek, mis aitas perede kulusid optimeerida ja vabaks jäänud summad oli võimalik kasutada muudel eesmärkidel. Tallinna linna eluasemete programmid sh noorte perede eluaseme programm, sai Keskerakonna valitsuses olemise ajal jätku riikliku eluasemeprogrammi näol, asuti rajama riigimaju üle Eestimaa. See lõi võimaluse noortele spetsialistidele asuda elama tänapäevastes tingimustes kohalikku (maa)majandust elavdama. Üldised majandusolud olid stabiilsed, kehtinud lastetoetused andsid noortele tuge ja kindlust. Maakohas, linnakärast eemal ja tõmbekeskustest kaugel, oli eluase taskukohane ja laste kasvatamiseks keskkond turvaline.
Täna on paljudel maale kolinutel tulnud otsust kahetseda. Kaunis maakodu on osutunud omamoodi lõksuks. Võimulolijate otsused kehtestada automaks, kergitada kütuseaktsiise ja kaotada tasuta maakondlik bussiliiklus on rängalt mõjutanud väljaspool tõmbekeskuseid elavaid inimeste liikumisvõimalusi. Igapäevane kodu, kooli, lasteaia ja töö vahel liikumine on muudetud majanduslikus mõttes pea võimatuks, aga samas on liikumine möödapääsmatu. Halba olukorda võimendavad olematud teeremondid ja lagunenud maanteed. Muidugi on alternatiiv kolida Tallinna, Tartu, kus oleksid töökohad ühistranspordiga kättesaadavad, ent korterite üürimine seevastu väga kallis. Nokk kinni, saba lahti ja vastupidi. Head lahendust ei ole. Võimukandjad Tallinnas ei saa või siis ei taha aru saada, et kaugtöö võimalused on vähestel. Enamus eestimaalastest peab oma leiva lauale tooma töötades kohapeal ja enamasti 5 päeva nädalas. Veelgi keerulisem on vahetustega töö tegijatel, sest neil pole lootustki kasutada ühistransporti (kui see juhuslikult veel eksisteerib).
Emadepäeva puhul sooviks näha tunneli lõpus valgust ja loota, et siin maanurgas jagub võimalusi kõigile ning igas Eestimaa nurgas elavale naisele ja emale.
[1] Maaleht 13.02.2025 Eestlased maksavad toidu pealt Euroopas pea suurimat käibemaksu.
Sõjapartei on teinud kõik selleks, et Eesti ei oleks rahuriik. Sealt algab hingerahu. Noored ei suuda iivet tõsta, .paljud pühivad kodumaa mulla jalgadelt JNE.JNE:
Mida on eestis vaja kohe teha?Täita EV Põhiseadust ja nõuda selle täitmist.Punkt.Kui sellest aru ei saada või ei taheta aru saada siis mida sellistelt nn.rahvaesindajatelt oodata on?