Vladimir Arhipov, Riigikogu liige (Keskerakond)
Pole just tavapärane, et president jätab Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata, ent ilmsed vastuolud põhiseadusega on sundinud riigipead seda varasemaltki tegema näiteks maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse, kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse ning mootorsõidukimaksu seaduse puhul.
Seaduse väljakuulutamata jätmine on tõhus instrument osundamaks vajadusele viia parlamendis läbi avatumad ja põhjalikumad arutelud, mille käigus saab panna vähemalt hetkeks analüüsima seatud eesmärke jõud, mis püüavad kujundada seadusloomet esmaste emotsioonide, poliittehnoloogiliste vangerduste ja pealesurutud mõttestampide abil.
Kirik teeb koostööd, riik muutub jäigemaks
24. aprillil jättis president Alar Karis välja kuulutamata kaks nädalat varem Riigikogu poolt veenva häälteenamuse ning piinliku aplausiga vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse, kuna see pole tema hinnangul kooskõlas põhiseadusega, ähvardades ebaproportsionaalse usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piiranguga. Siinkohal tuleb presidendiga nõustuda, sest puudub vajadus kahelda Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku autonoomias, mille patriarh Tihhon 1920. aastal kirikule omistas.
Kanooniliseks seoseks Moskva patriarhaadiga, mida käremeelselt lahmivad poliitikud välja toovad, on kohaliku kiriku täiskogul valitud metropoliidi ametissemääramine patriarthi poolt ning autonoomsete koguduste kõrval Nevski katedraali ja Pühtitsa kloostri otsealluvus patriarhaadile. Siiski ei anna see põhjust nimetada Eestis 150 000 usklikku ühendavat iseseisvat kirikut patriarh Krilli sõda soosivate avalduste toetajaks või kujutada seda äärmuspoliitikute ja meedia poolt Eesti riikluse vastase tegevuse koordinaatorina. Kui riigivaenulikku tegevust peaks mõnes koguduses ilmnema, on olemas seadused, mis võimaldavad süüdiolevad isikud kriminaalkorras vastutusele võtta. Milleks siis eraldi seadus? Vaid ähmaste kahtluste najal ei saa õigusriigis kirikut represseerida. Taoline tagaselja süüdimõistmine tuletab meelde viitkümmet okupatsiooniaastat, kui kirikuvastased rünnakud olid osa võõrvõimu poliitikast.
Meie meedias on leidnud vähe kajastamist õigeusklike püüded kõrvaldada kahtlused, mida tekitas varasem nimekasutus, samuti võtta alus spekulatsioonidelt, otsekui poleks tegemist iseseisva ja oma tegevuses vaba usuühinguga, vaid mingi müütilise Moskva tööriistaga. 2024. aasta augustis kiideti kiriku nõukogu poolt heaks uus põhikiri, mis selgelt sätestab, et Eestis tegutsev kirik on administratiivselt, majanduslikult ja hariduslikult sõltumatu, olles samuti iseseisev tsiviilküsimustes.
Käesoleva aasta jaanuaris toimunud Eesti Õigeusu Kiriku Sinodi istungil arutati täiendavaid põhikirja muudatusi ning valiti kirikule uus nimi – Eesti Kristlik Õigeusu Kirik. Kas see pole piisav tõestus, et kirik ei soovi vastanduda Eesti riigile, vaid otsib kootöökohti ja tahab ka edaspidi lähtuda kristlikus õpetuses sisalduvatest humaansetest väärtustest? Milleks siis õhutada usuvabadust piirava seaduse abil vastandumist, mis lõhestab niigi äreval ajal ühiskonda? Kas endise siseministri Lauri Läänemetsa kirikuvastases võitluses avaldunud ego või uue ministri Igor Taro soov silma paista on piisav põhjus kehtestada seadust, mida suur osa muust maailmast hindab usuvabadust piiravaks?
Kollektiivne karistamine
Eesti Kristlik Õigeusu Kiriku tegevuse kritiseerimise puhul tuuakse välja patriarh Kirilli sidemed Venemaa võimuladvikuga ning kirikupea sõda toetavad väljaütlemised. Jääb arusaamatuks, kuidas need seostuvad iseseisva Eesti kirikuga, mille vaimulikkonna ja liikmete seas pole täheldatud riigivastaseid meeleolusid. Pole mõistlik panna ühe inimese ekslike seisukohtade eest vastutama terve õigeusklike kogukond.
Rääkides Moskva patriarhaadist võiksime meenutada, et Kirillile eelnenud patriarh Aleksisus II oli sündinud ja pikalt tegutsenud Eestis, rääkis perfektselt eesti keelt ning hindas kõrgelt siinset kultuuri. Oma ametiajal kasutas Aleksius kirikujuhina iga võimalust luua sünnimaale soodsat kuvandit Venemaa ladviku hulgas. Nii nagu toimub paavstide vahetumisel, juhtus ka Moskva patriarhaadis, et Aleksiuse avarapilguline ja õigeusu põhiväärtusi arvestav juhtimine asendus pärast Kirilli ametisseasumist 2009. aastal märksa kitsarinnalisema joonega. Ent kas juba patriarhaadi välissuhete osakonna juhina intriige pununuma asunud ja Aleksiuse avatud käsitlusele vastanduva tegelase pärast peab Eesti riik seadusloomes kaugenema seni kehtivast põhiseadusest?
Eesti rahvas on end läbi ajaloo positsioneerinud usuleigena. Selleks on andnud põhjust sajandeid võõra võimu all üleelatud raskused. Ehk just usukaugus muudabki meid kergeks saagiks kristlusele kui Euroopa kultuuri ühele aluspõhimõttele. Rünnak kristlusele ei väljendu ju üksnes õhinas, millega püütakse suruda läbi kirikute ja koguduste seadust, mis ei võimaldaks tulevikus kontrollida üksnes Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut, vaid teistegi Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvate usuühenduste tegevust. Siinkohal tuletaks meelde, et Eesti kirikute ja usuühenduste oikumeenilist koostööd edendav ühendus loodi 1989. aastal samas Pühtitsa kloostris, mida nüüd üritatakse seaduse abil tasalülitada.
Ateistid ründavad euroopalikke väärtusi
Eestis on riik ja kirik lahutatud, ent võitlevad ateistid soovivad enamat ja on asunud pealetungile. Kuuldused Riigikantselei sümboolikanõuniku Gert Uiboaedi poolt ettevalmistatavast pühade ja tähtpäevade reformist, mis eemaldaks riigipühade hulgast kõik religioosse taustaga pidupäevad ehk siis suure reede, nelipühad, jaanipäeva ja jõulud, kinnitab veelkord, et kristluse tühistamine on Eestis alanud, kulgedes mitte vähema entusiasmiga kui kunagises ENSV-s. Nii lihtne ja ohutu on tühistada usku, mis ei ähvarda uskmatuid füüsilise arveteõiendamisega nagu mõned muud maailmas miljoneid järgijaid leidnud vägivaldsed õpetused, mille riiki imbumise tõkestamise suhtes ei tunne meie seaduseloojad ja õiguskaitsjad mingit vajadust.
Pole midagi uut siin päikese all. Pärast 1917. aasta revolutsiooni lasti Venemaal õhku kirikuid ja piinati surnuks jumalasulaseid. Viiekümnendate aastate teisel poolel ägenesid usuvastased aktsioonid N.Liidus taas, jõudes ka Eestisse. Kõne all oli Nevski katedraali lammutamine, vähemradikaalsema variandina sinna planetaariumi rajamine. Jutuks oli ka Pühtitsa kloostri sulgemine ning nunnade minemakihutamine. Aastal 2025 oleme jõudnud taas võitleva ateismini, kui end patriootideks pidavad tühikargajad ässitavad lammutama Nevski katedraali ja sulgema Pühtitsa kloostrit. Kuivõrd see parandab ühiskonna sidusust, millest nii vaimustunult räägime, on muidugi iseasi. Eesti on väike riik ja kuigi meie valitsusliikmete sõnavõtud kõlavad sageli otsekui maailmavalitsejate piiritundetu praalimine, peaksime eelkõige mõtlema, kuidas hoida rahu, ka jumalarahu, oma kaunil ja nii haavataval isamaal.